Kes on Issanda poolel?
Kui te jääte joonest Issanda poolele, ei saa vastane tulla sinna teid ahvatlema.
Mu kallid vennad ja õed. Ma olen tänulik, et elame ajal ja päeval, mil maa peal kõnnivad apostlid ja prohvetid ning annavad meile inspiratsiooni ja juhatust. Ma tunnistan, et president Hinckley on tõepoolest Jumala prohvet – just nagu olid Mooses, Aabraham ja kõik teised prohvetid alates maailma algusest. Ma olen tänulik tema tänahommikuse nõuande eest ja selle eest, et meil on võimalik kuulata teda selle konverentsi lõpus veel kord.
Täna räägin ma eriti Kiriku noortele meestele ja noortele naistele, aga ka nende vanematele ja juhtidele. Ma räägin ka suurepärastele noortele vallalistele täiskasvanutele, kellel on nii imepärased anded, oskused ja potentsiaal, et teenida kuningriigis.
President Hinckley on öelnud selle põlvkonna kohta:
„Sellist aega kui see pole kunagi olnud. Milline aeg maailma ajaloos, mil elus olla! Kunagi varem pole olnud sellist noorte põlvkonda … Te olete tõepoolest „valitud põlvkond” (Way to Be!, 2002, lk 3).
Teil, Siioni noored, on teha suur töö – ning teile on antud kõik anded ja võimalused, hoolimata teie elukohast, teha just seda, mida teie Taevaisa teilt ootab. Ma palvetan, et minu täna pärastlõunased märkused oleks teile sellel otsingul abiks.
1852. a veebruaris ristiti Inglismaal Yarmouthis noor naine nimega Hannah Last Cornaby. See kogemus polnud vaikne ja aupaklik, nagu enamikel juhtudel, vaid tema kirjeldas seda järgmiste sõnadega: „Me avastasime, et maja ümber oli kogunenud rahvajõuk, kelle vahelt me vaevu läbi pääsesime … Enne kui me veeni jõudsime, tungis kogu hord meile peale ja mu abikaasa ristis mu keset kivisadu ja karjumist … ja kuigi kivid vihisesid tiheda rahena meie ümber, ei saanud me ühegagi pihta ja jõudsime turvaliselt koju, tänades Jumalat meie imelise päästmise eest” (Hannah Cornaby, Autobiography and Poems [1881], lk 24–25).
Sellele järgnenud elu polnud kergete killast. Aastaid hiljem kirjutas ta järgnevad sõnad:
Kes on Issanda poolel? Kes?
Nüüd on aeg seda näidata.
Me küsime seda kartmatult:
Kes on Issanda poolel? Kes?
(„Who’s on the Lord’s Side?” Hymns, nr. 260)
Kuigi need on laulusõnad, mida me ei laula eriti sagedasti, on sellest saanud tõele ja õigusele pühendumise tõttu üks minu lemmikuid kirikulaule. Tegelikult peaks see küsimus mõlkuma iga noore mehe ja iga noore naise meeles kõikjal maailmas: „Kes on Issanda poolel?” Ja vastuseks peaks kõlama: „Mina!”
See küsimus mõlkus meeles Nefil, kui Issand juhatas Nefi isa Lehhi vahendusel teda ja ta vendi Jeruusalemma vaskplaatide järele naasma. Kui Laaman ja Lemuel nurisesid, tekkis Nefil küsimus: „Kes on Issanda poolel?” Ja ta vastas sellele „Mina!” järgmiste sõnadega: „Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud, sest ma tean, et Issand ei anna inimlastele mingeid käske, ilma, et ta valmistaks neile tee, et nad võiksid täide saata seda, mida ta neil käsib” (1 Nefi 3:7).
Nii oli ka noore Taavetiga Vanas Testamendis. Mäletate, kuidas ta noore karjusena oma vendi lahingurindele vaatama läks. Seal olles kuulis ta, kuidas hiiglaslik vilist Koljat Iisraeli mehi mõnitas ja neid võitlema kutsus. Ja kõik Iisraeli sõdalased kartsid hiiglasele vastu minna. Nende vastus küsimusele: „Kes on Issanda poolel?” ei olnud: „Mina olen”, vaid pigem: „Kes? Mina või??”
Mitte aga poisike Taavet. Võttes seejärel ainult kivid ja lihtsa karjase lingu, pöördus ta hiiglase poole, öeldes: „Sina tuled mu juurde mõõga, piigi ja odaga, aga mina tulen su juurde vägede Jehoova … nimel …
Täna annab Jehoova sind minu kätte, … ja kogu maailm saab teada et Iisraelil on Jumal!” (1 Saamueli 17:45–46). Ja tol hetkel ei kõndinud Taavet kartlikult, vaid lausa jooksis hiiglasele vastu. Ja kuna ta uskus Jumalasse, sai Koljat surma ja Iisrael võidutses.
Mu noored vennad ja õed, kuhu iganes ma sõidan, kohtan ma teie taolisi üllaid noori, kes on pidevalt silmitsi tänapäeva Koljatitega kiusatuste kujul, mis paneksid meid rikkuma oma lepinguid ja Issandalt saadud käitumisnorme. See muutub veelgi tähtsamaks, kui te olete ümbritsetud päevast päeva labasusega, üldsuse poolt heaks kiidetud kõlvatuse, sündsusetuse, pornograafia ja muude sobimatute meedia, sealhulgas televisiooni ja Interneti vahendusel meieni jõudvate materjalidega ning laialdase narkootikumide ja alkoholi kättesaadavusega. Teiste sõnadega, ei möödu ühtegi päeva, ilma et meilt ei küsitaks ühel või teisel viisil: „Kes on Issanda poolel? Kes?” Mul on kaks lihtsat soovitust, et aidata teil valmistuda sellele küsimusele vastamiseks.
Esiteks, ärge iial unustage, kes te olete. See lihtne tõde peitub lastelaulus, mille paljud meist said selgeks Algühingus: „Olen Jumala laps” (Kiriku lauluraamat, lk 58). Ja meie tark ja lahke Taevane Isa ei ole saatnud meid siia ja seejärel meid lihtsalt üksi jätnud. Ta on andnud meile konkreetseid juhatajaid, et aidata meil Tema poolt oodatut saavutada. Ta on andnud meile perekonnad, et need meid aitaksid, armastaksid ja õpetaksid. Ta on andnud meile juhtideks elavad prohvetid. Ta on andnud meile Esimese Presidentkonna vahendusel trükises „Sulle, noor” toodud käitumisnormid koos järgneva lubadusega: „Me tõotame, et kui te peate kinni nendest käitumisnormidest ja elate vastavalt pühakirjatõdedele, suudate te täita oma elutööd arukamalt ja oskuslikumalt ning pidada vastu katsumustele suurema julgusega. Teile on abiks Püha Vaim” (2001, lk 2–3).
Ma kannan selle trükise väiksemat versiooni alati endaga – alati! Ma kutsun teid tegema seda sama. Seejärel, kui te ootate bussi, või kui teil on mõni vaba hetk, võtke see välja, lugege seda ja kohustuge taas elama selles olevate normide järgi. Ma luban teile, et seda tehes saab teile osaks õnn, rahu ja tõeline vaprustunne ning eneseväärikus.
Kui te oma valikuvabadust rakendate, siis pidage meeles, et te pole üksinda. Lisaks lahkele ja targale Taevasele Isale on veel teisigi, kes palvetavad, et te teeksite arukaid valikuid. Kui ma noorena kohtama või sõpradega välja läksin, andsin ma alati oma vanematele teada, kui ma koju jõudsin. Tavaliselt koputasin ma lihtsalt nende uksele, avasin selle ja ütlesin: „Ma olen kodus,” ja läksin seejärel magama. Ühel õhtul tulin ma kohtamast koju, koputasin nagu tavaliselt ja avasin seejärel ukse. Seda tehes langes valgus ukse vahelt mu ingellikule emale, kes põlvili palvetas. Ja teda seal nähes teadsin ma, kelle eest ta palvetas. See kogemus pole mul kunagi meelest läinud. Ja teadmine, et mu ema veel tänagi minu eest palvetab, on mulle toeks ja tuletab mulle meelde, kes ma olen ja et ma pole üksi.
Minu teine soovitus: Õppige talitsema oma mõtteid. Taevaselt Isalt saadud õnneplaani juurde kuulub ka see, et meid saadeti siia selleks, et meid proovile panna. Seega saab alati olema kiusatusi. Meie töö viimse aja pühadena on pidada kinni Jumala käskudest, vaatamata kiusatustele, mis Saatan meie teele saadab. Ma olen elu jooksul avastanud, et seda on palju kergem teha, kui me suudame talitseda oma mõtteid – ja eriti siis, kui me oleme jätnud meelde muusikapalasid, pühakirjakohti ja head luulet, millega asendada pähe tulevad halvad mõtted.
Vanem Boyd K. Packer andis meile nõu jätta meelde üks kirikulaul, nii et kohatu mõtte tulles saame me asendada selle kirikulauluga. Mu sõber, kes seda nõuannet rakendas, selgitas: „Ühel päeval läksin ma kontorist lõunale. Jalutanud umbes kahe kvartali jagu märkasin ma, et olin ümisenud „oma laulu”: „Olen Jumala laps.” Ma läksin oma mõtetes mõned sajad meetrid tagasi ja mõistsin, et kui kontori ees üle tee läksin, oli üks sündsusetult riides noor naine minu ees teed ületanud. Otsekohe hakkasid „Olen Jumala laps” sõnad ja muusika alateadlikult mu mõtteid läbima – et vahetada välja kohatud mõtted.” Tol päeval sai mu sõber suurepärase õppetunni oma suutlikkuse kohta talitseda oma mõtteid.
President George Albert Smith andis sel teemal imelist nõu, kui ütles: „Issanda territooriumi ja kuradi territooriumi vahel on selgelt määratletud piiristusjoon. Kui te jääte joonest Issanda poolele, ei saa vastane tulla sinna teid ahvatlema … Kui te aga lähete üle joone kuradi poolele, olete te tema territooriumil … ja tema paneb kõik mängu, et saada teid sellest joonest nii kaugele, kui ta vähegi suudab, teades, et suudab teid edukalt hävitada üksnes juhul, kui hoiab teid eemal kohast, kus teil on turvaline” (Conference Report, okt 1945, lk 118).
2007. aasta ühisürituse teema annab lubaduse neile, kes sellest targast nõuandest kinni peavad: „Kaunistagu voorus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus tugevaks Jumala ees; ja … Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane” (ÕL 121:45–46).
Ma tunnistan teile, et Jumal elab. Ma tean, et me oleme Tema lapsed, et Ta teab meid nimepidi, ja et me pole neid tähtsaid otsuseid tehes üksi. Te teete iga päev valikuid, mille tulemusel maandute te kas ühele või teisele poole seda joont. Ja nii esitan ma üleskutse kõigile noortele, kes on mu hääleulatuses – ülla esmasünniõigusega noortele kogu maailmas: Elage nii, et kui teil tuleb valida hea ja halva vahel ja kui te kuulete sügaval sisemuses küsimust: „Kes on Issanda poolel?” – olete te valmis vastama kogu hingest: „Mina!”
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.