4. detsembril 1831 sai prohvet Joseph Smith ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 72. osas, milles Issand kutsus Ohio osariigis ametisse uue piiskopi ja tegi teatavaks mõned tema kohustused. Õpetuse ja Lepingute 73. osas, mis anti 1832. a jaanuaris, juhatas Issand Joseph Smithi ja Sidney Rigdonit jätkama oma tööd Piibli tõlkega. Tõlgitud tekstiga tehtud töö tulemusena andis Issand ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 74. osas ja annab selgituse salmile 1. korintlastele 7:14.
Issand kutsub Newel K. Whitney piiskopiks Ohio osariigis
Kas sulle on kunagi antud kutse või palutud teha Kirikus midagi keerulist, mis tekitas sinus tunde, et see on liiga raske või et sa ei tule sellega toime? Loe salme Õpetus ja Lepingud 72:1–2 ja leia kutse, mida vajati Ohio osariigis („selles Issanda viinamäe osas”).
1831. aasta suvel kolis piiskop Edward Partridge, esimene Kirikus ametisse kutsutud piiskop, Ohio osariigist Kirtlandist ligikaudu 1450 km kaugusele läände Missouri osariiki Independence’isse, et teenida Siioni piiskopina. Selle tulemusena kuulutas Issand, et Ohio osariigis oli vaja uut piiskoppi. Loe salme Õpetus ja Lepingud 72:3–6 ja leia fraasid, mis selgitavad, miks Ohio osariigi pühad, kes olid pühitsemise seaduse järgi elavad majapidajad, piiskoppi vajasid. (Pühitsemise seadust tutvustati sulle selle käsiraamatu 10. õppenädala 3. päeva õppetunni materjalis, kus tulid käsitlemisele salmid Õpetus ja Lepingud 42:30–42.)
Mõtiskle, kuidas aitab sinu piiskop või koguduse juhataja sul vastutada sinu kohustuste eest Kiriku liikmena nüüdisajal.
Kui Newel K. Whitney Ohio osariigis piiskopiks kutsuti, tundis ta, et ei tule selles ametis teenimisega toime. Järgnev info tema pojapojalt vanem Orson F. Whitneylt Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist aitab meil mõista, kuidas Newel K. Whitney end tundis ja mida sai ta teada selle kohta, kust tema kutse pärineb:
Kujutis
Orson F. Whitney
„Mõte selle tähtsa kohustuse (piiskopi ameti) enda peale võtmisest oli peaaegu rohkem, kui ta suutis kanda. Kuigi kaasasündinud annete poolest kõlbasid vähesed sellesse ametisse paremini, umbusaldas ta sellest hoolimata oma võimeid ning [tundis], et ei suuda seda kõrget ja püha usaldusülesannet täita. Kimbatuses pöördus ta prohveti poole:
„Ma ei näe endas piiskoppi, vend Joseph; aga kui sa ütled, et see on Issanda tahe, siis ma teen proovi.”
„Sul pole vaja uskuda üksnes minu sõnu,” vastas prohvet lahkesti, „mine ja küsi Isalt järele.”
Newel ‥ otsustas teha, nagu [prohvet] oli nõu andnud. Tema alandlikule ja südamest tulnud palvele vastati. Öövaikuses üksi oma toas olles kuulis ta häält taevast: „Sinu jõud peitub minus.” Sõnu oli vähe ja need olid lihtsad, kuid ilmatu tähendusega. Tema kahtlused hajusid nagu kaste enne koitu. Ta otsis kohe prohveti üles, ütles talle, et on veendunud ja nõus võtma vastu ameti, millesse ta oli kutsutud.” (B. H. Roberts. A Comprehensive History of the Church, 1. kd, lk 271)
Vasta pühakirjapäevikus olukorrale: kujuta ette, et mõni sõber või pereliige saab kutse Kirikus teenida ning tunneb, et selle kutse täitmine on raske või et ta ei tule sellega toime. Pane kirja Õpetuse ja Lepingute 72. osast õpitu ja Newel K. Whitneyle tema kutsega seoses osaks saanud kogemuse põhjal mõned nõuandelaused või tunnistus, millega aidata sel inimesel kutse veendunult vastu võtta ja selle täitmises kindel olla.
Ka president Henry B. Eyring Esimesest Presidentkonnast õpetas, kust kutse Kirikus teenida pärineb:
Kujutis
President Henry B. Eyring
„Annan nõu kõigile, olgu mehele või naisele, tüdrukule või poisile, keda on kutsutud või alles kutsutakse. On mõned asjad, mille õigsusest te peate teada saama. ‥
Esiteks, teid on kutsunud Jumal. Issand tunneb teid. Ta teab, keda Ta tahab igas oma Kiriku kutses teenimas näha. Ta valis teid. ‥ Inimene, keda inspireeriti teid sellesse kutsesse soovitama, ei teinud seda sellepärast, et te talle meeldite või et tal oli vaja kedagi teatud ülesannet täitma. Ta palvetas ja tundis vastust, et kutsuda tuleb teid.
Inimene, kes teid kutsus, ei esitanud kutset pelgalt seetõttu, et sai teiega vesteldes teada, et olete vääriline ja tahate teenida. Ta palvetas, et teada, mida Issand teilt tahab. Palve ja Issanda volitatutele antud ilmutus on need, mis teid siia tõid.” (Rise to Your Call. – Ensign, nov 2002, lk 75–76)
Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Kuidas selle mõistmine, et Issanda Kirikus tulevad teenimiskutsed Jumalalt, aitab mul oma kutsed vastu võtta ja püüda neid usinasti täita?
Pane pühakirjapäevikusse kirja kõik piiskopi ja koguduse juhataja kohustused ja vastutused, mis sulle meenuvad.
Salmides Õpetus ja Lepingud 72:9–26 tegi Issand ilmsiks mõned piiskop Newel K. Whitney kohustused. Issanda esitatud kohustused olid seotud peamiselt rolliga, mis piiskop Whitneyl oli pühitsemise seaduse järgi. Siiski on mõned piiskopi ja koguduse juhataja kohustused ka nüüdisaja Kirikus Kiriku esimeste piiskoppide kohustustega seotud.
Loe salme Õpetus ja Lepingud 72:10–12 ja leia kohustused, mis Issand andis piiskop Whitneyle. Tõmba ring ümber pühakirjapäevikus loetletud kohustustele, mis nendes salmides kirjeldatutega sarnanevad.
Mõned kohustused, mida Issand käskis piiskop Whitneyl täita, sarnanevad piiskoppidelt täna nõutud kohustustega. Loe salme Õpetus ja Lepingud 72:16–18 ja leia, mille pidi piiskop Whitney andma Kiriku liikmetele, kes kolisid Missouri osariiki.
Missouri osariiki kolivad pühad pidid viima piiskop Partridge’ile, piiskopile Siionis, tunnistuse, millega tõendatakse, et nad väärivad Siionis pärisosa. Sellisteks „tunnistusteks”, mida piiskopid ja koguduse juhatajad annavad Kiriku liikmetele, et tõendada nende väärilisust ja lubada neil minna pühasse templisse, on meie ajal templisoovitused.
Me saame sellest ilmutustest seoses piiskop Whitney kohustustega teada, et Kiriku ilmalikud ja vaimsed asjad on kogudustes piiskoppide ja koguduse juhatajate korraldada. (Sõna ilmalik viitab maisesse ellu puutuvale, nagu nt riided, toit, kinnisvara ja raha.)
Mõtiskle, kuidas on sinu elu õnnistatud, kuna Issand on kutsunud sinu piiskopi või koguduse juhataja sind ja sinu perekonda teenima.
Issand juhatab prohvet Joseph Smithi ja Sidney Rigdonit Piibli tõlkimist jätkama
Kujutis
Joseph Smith Piiblit tõlkimas
Loe Õpetuse ja Lepingute 73. osa sissejuhatust ja leia, mida olid prohvet Joseph Smith ja Sidney Rigdon 1831. a detsembri algusest peale teinud.
Joseph Smith ja Sidney Rigdon olid jutlustanud, et aidata võidelda Ezra Boothi kirjade avaldamise tulemusena levitatud Kirikut puudutava valeinformatsiooni vastu. Issand ilmutas salmides Õpetus ja Lepingud 73:1–2, et need vanemad, kes olid samuti evangeeliumi jutlustanud, pidid jätkama seda järgmise konverentsini. See konverents peeti kahe nädala pärast.
Loe salme Õpetus ja Lepingud 73:3–4 ja leia, millele käskis Issand Josephil ja Sidneyl tookord keskenduda. See „tõlkimistöö”, millele Joseph ja Sidney taas keskenduma pidid, oli Piibli inspireeritud läbivaatamine. Paljud prohvet Joseph Smithi inspireeritud parandused on nüüd kirjas Kiriku poolt välja antud Piibli joonealustes märkustes (JST) ja pühakirjajuhis (Valik Joseph Smithi piiblitõlkeid). Moosese raamat ja Joseph Smith – Matteuse evangeelium Kallihinnalisest Pärlist on samuti osa inspireeritud tõlkimistööst.
Kujuta endale ette, et sa teenid Kirikus põhimisjonärina. Rääkides ühe Kirikuga tutvuva abielupaariga, saad sa teada, et neil oli poeg, kes suri vaid mõne kuu vanusena. Selle abielupaari kirikujuht ütles neile, et nende laps ei saa taevasse, kuna ta jäi enne surma ristimata. Vanemad on tohutult kurvad, et nad lapse kaotasid ja et nende usu kohaselt ei saa nende beebi päästetud.
Mida sa neile vanematele ütleksid? (Sul on võimalik hiljem õppetunnis oma vastus kirja panna.)
Õpetuse ja Lepingute 74. osas on kirjas Issanda selgitus salmile 1. korintlastele 7:14. Loe salmi Õpetus ja Lepingud 74:1, kus on kirjas apostel Pauluse sõnad salmist 1. korintlastele 7:14. Sõna uskmatu1. salmis viitab juutidele, kes ei olnud Jeesuse Kristuse evangeeliumi vastu võtnud. Paulus ei öelnud, et uskmatut saab päästa tema abikaasa õigemeelsuse kaudu, vaid et ühe abikaasa usulepöördumisel võib olla perele pühitsev mõju. Fraasi „muidu oleksid teie lapsed rüvedad” salmis 1. korintlastele 7:14 on kasutatud imikute ristimise õigustusena.
Loe salme Õpetus ja Lepingud 74:2–6 ja leia apostel Pauluse ajal tekkinud probleemid, kui üks abikaasadest võttis omaks Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja teine abikaasa elas ikka Moosese seaduse järgi.
Jeesuse Kristuse lepitus täitis Moosese seaduse ja ümberlõikamist enam ei nõutud. Kuid juudid, kes järgisid Moosese seadust, uskusid sellest hoolimata, et poisslaps ei ole puhas, kui ta pole ümber lõigatud – ümberlõikamine tehti tavaliselt siis, kui laps oli kaheksapäevane. Issand selgitas salmides Õpetus ja Lepingud 74:2–6, kuidas selline laste vaimse seisundi ja ümberlõikamise tavaga seotud eksiarvamus oli tekitanud probleeme peredes, kus üks vanematest uskus Jeesuse Kristuse evangeeliumisse ja teine Moosese seadusesse. Sarnased vastuolud tõekspidamistes ja tavades võivad nüüdisajal leida aset peredes, kus üks abikaasa on Kiriku liige ja teine ei ole.
Loe salmi Õpetus ja Lepingud 74:7 ja märgi soovi korral ära, mida Issand väikeste laste kohta õpetas. Seejärel loe salme Moroni 8:8–12. Mõtiskle, kuidas käivad need salmid varem esitatud olukorra kohta, millega üks misjonär kokku puutus. Soovi korral kirjuta salmid Moroni 8:8–12 ristviitena salmi Õpetus ja Lepingud 74:7 kõrvale.
Kirjuta pühakirjapäevikusse, mida sa õpetaksid abielupaarile, kes usub, et nende surnud laps ei saa taevasse. Kuidas aitaksid sa neil mõista nende salmide õpetust, et väikesed lapsed on pühad, sest nad on pühitsetud Jeesuse Kristuse lepituse kaudu?
Vanem Shayne M. Bowen Seitsmekümne Kvoorumist jagas kogemust, mille ta sai Tšiilis noore põhimisjonärina. Pane tähele, milline mõju oli sel naisele, keda vanem Bowen oma kaaslasega õpetas, kui ta sai teada õigest õpetusest, et väikesed lapsed on Jeesuse Kristuse lepituse kaudu pühitsetud.
Kujutis
Vanem Shayne M. Bowen
„Õde Ramirez läbis usinalt kõik õppetunnid. Ta oli innukas õppima kõike, mida me talle õpetasime. Ühel õhtul, kui me rääkisime väikelaste ristimisest, selgitasime talle, et väikesed lapsed on süütud ning neil pole ristimist vaja. Me palusime tal lugeda Moroni raamatust [salme Moroni 8:10–12]. ‥
Kui olime seda pühakirjakohta lugenud, hakkas õde Ramirez nutma. Olime kaaslasega segaduses. Ma küsisin: „Õde Ramirez, kas me ütlesime või tegime midagi, mis sind haavas?”
Ta vastas: „Oh ei, vanem, te ei ole midagi valesti teinud. Kuus aastat tagasi sündis meile poeg. Ta suri enne, kui jõudsime ta ristida. Meie preester ütles meile, et kuna me teda ei ristinud, siis peab ta kogu igaviku veetma eelpõrgus. Ma olen kuus aastat seda valu ja süükoormat endaga kandnud. Pärast selle pühakirjakoha lugemist tean ma Püha Vaimu väe kaudu tõde. Ma tunnen suurt kergendust ja need on rõõmupisarad.” ‥
Pärast kuut aastat peaaegu talumatut kurbust ja valu tõi armastava Taevaisa ilmutatud ja prohveti edasi antud õpetus sellele vaevatud naisele õnnist rahu. Nagu te juba arvata võisite, said õde Ramirez ja kõik tema vähemalt kaheksa-aastased lapsed ristitud.” (Sest mina elan ja ka teie peate elama. – 2012. a sügisene üldkonverents)
Kirjuta pühakirjapäevikusse tänaste ülesannete lõppu: