32. õppenädal: 1. päev

Kiriku ühingud ja programmid

Sissejuhatus

Kiriku laienemise jätkudes on Issand inspireerinud Kiriku juhte ja liikmeid looma Kiriku sees pühade õnnistamiseks ühinguid ja programme. Kui ühingute ja programmidega alustati, polnud neid nii tungivalt vaja kui praegu, kuid Kiriku kasvades on need omandanud Jumala laste päästmistöös Kirikus olulise tähtsuse.

Kiriku ühingud ja programmid aitavad meil igaveseks eluks valmistuda ja selle saamiseks areneda

Mõtle, kuidas on Kiriku ühingud ja programmid sinu elu õnnistanud.

Mis on sinu sõnul näiteks Noorte Naiste ja Noorte Meeste ühingute eesmärk? Kuidas aitab ühingus osalejaid ühingu eesmärgi teadmine?

Loe salmi Moosese 1:39 ja leia, mis eesmärgil Taevane Isa kõike teeb. Pea meeles, et surematus tähendab igavesti elamist ülestõusnuna. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu tõusevad kõik inimesed üles sõltumata sellest, kas nad olid selles elus pahelised või õigemeelsed.Igavene elu tähendab igavesti elamist peredena Taevase Isa juures ja Tema-sarnaseks saamist.

Kui võtta arvesse, et Taevase Isa eesmärk on tuua oma lastele surematus ja igavene elu, mis on siis Kiriku eesmärk?

Kuna Taevase Isa eesmärk on tuua oma lastele surematus ja igavene elu, siis on Kiriku eesmärk sama. Taevane Isa asutas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku, et aidata oma lastel saada igavene elu.

1. Loetle pühakirjapäevikus mõned viisid, kuidas Kirik aitab Taevasel Isal tuua Tema lastele surematus ja igavene elu.

Kirikus on mitu ühingut, mida kutsutakse preesterluse abiorganisatsioonideks, ja muid programme, mis aitavad meil areneda, et saada igavene elu. Püüa nimetada mõned ühingud ja programmid.

Võib-olla nimetasid sa Noori Mehi, Noori Naisi, Algühingut, Abiühingut ja pühapäevakooli ning selliseid programme nagu seminar, usuinstituut ja pereõhtu.

Et mõista, kuidas Kiriku ühingud ja programmid aitavad meil evangeeliumi õppida ja selles areneda, et me võiksime saada igavese elu, loe läbi Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packeri tsitaat. See tsitaat käib seminari ja instituudi programmi kohta, kuid põhimõtet, mida selles õpetatakse, võib rakendada ka teiste Kiriku abiorganisatsioonide ja programmide puhul.

„Kiriku ajaloos pole paremat näidet selle rahva prohvetlikust ettevalmistusest kui seminari ja instituudi programmi algus. Nende programmidega alustati siis, kui need olid toredad, kuid neid tungivalt ei vajatud. Neil lasti mõnda aega Kiriku kaitsevalliks kasvada ja areneda. Nüüd on neist saamas taevakingitus nüüdisaja Iisraeli päästmiseks kõige raskemal tunnil.” (Teach the Scriptures. Kõne KHSi usuõpetajatele, 14. okt 1977, lk 3; si.lds.org)

Issand on inspireerinud oma juhte need paljud Kiriku programmid ja ühingud ellu kutsuma selleks, et valmistada meid ette proovilepanekuteks ja väljakutseteks, millega selles surelikus elus silmitsi seisame, ja et aidata meil liikuda igavese elu poole.

Loe läbi järgmised ajalookokkuvõtted ja leia vastused küsimustele:

• Kuidas see ühing või programm alguse sai? (Soovi korral võid selle küsimuse vastused ära märkida.)

• Kuidas see valmistab meid minu arvates tänasteks proovilepanekuteks ja väljakutseteks?

• Kuidas see aitab meil minu arvates areneda, et saada igavene elu?

Pühapäevakool

1849. aastal tekkis Kiriku liikmel Richard Ballantyne’il tunne, et lastel on vaja kohta, kus hingamispäeval evangeeliumi õppida. Suurbritannia pühad pidasid juba pühapäevakooli tundi ja vend Ballantyne alustas esimese pühapäevakooli tunniga Utah’ osariigis Salt Lake Citys 1849. aasta detsembris. Peagi pärast seda hakkasid ka teised kogudused sama tava järgima, igaüks oma õppekava järgi. 1867. aastal moodustasid Kiriku juhid Desereti Pühapäevakooli ühenduse, mis õppekava ühtlustas. 1870. aastaks oli moodustatud rohkem kui 200 pühapäevakooli klassi. Praeguseks on kogudustes mitu pühapäevakooli klassi.

Noored Naised

President Brigham Young kohtus 28. novembril 1869 kodus oma tütardega ja palus neil asuda eakaaslaste etteotsa, et aidata neil saada evangeeliumi kohta tunnistus, riietuda ja käituda kombekalt ning vältida maailma suundumusi ja kombeid. 1870. aastal asutati nende eesmärkide arendamiseks ametlik noorte naiste ühing. See ühing sai lõpuks tuntuks Noorte Naiste Vastastikuse Edu Seltsina (NNVES), hiljem sai selle nimeks Noored Naised. 1970ndate aastate alguses esitlesid juhid „Isikliku arengu” programmi. 1985. aastal esitlesid nad Noorte Naiste väärtuseid ja juhtmõtet.

Noored Mehed

Noorte Meeste Vastastikuse Edu Selts (NMVES) asutati 10. juunil 1875 president Brigham Youngi juhatusel. See ühing oli mõeldud selleks, et aidata noortel meestel areneda vaimselt ja intellektuaalselt ning pakkuda neile ühtlasi meelelahutuslikku tegevust. 1913. aastal sai Kirikust Ameerika Ühendriikides Ameerika Skautide partner. Seal, kus see on olnud soovitatav, on partnerlussuhteid teiste skaudiprogrammidega loodud ka rahvusvahelisel tasandil. Ka selle ühingu nimi arenes, kandes pärast esmakordset muudatust nime Aaroni Preesterlus – VES, seejärel Aaroni Preesterlus ja siis Noored Mehed. 2001. aastal esitlesid Kiriku juhid programmi „Kohus Jumala ees”.

Algühing

1877. aastal tekkis Aurelia Spencer Rogersil „tugev tunne, et midagi tuleks ette võtta ümberkaudsete poistega, kes päeval ja öösel takistamatult mööda linna jooksid. Tema arvates ei õpetatud paljudele neile lastele peamisi põhimõtteid ja väärtusi, [et valmistada neid ette] ei teadmiste ega käitumise poolest evangeeliumi edasi viima ega isegi head lapsevanemad või kodanikud olema.” (History of Primary. – lds.org/callings/primary/getting-started/history-of-primary) Ta sai kokku Eliza R. Snow’ga, kes teenis tookord Abiühingu üldjuhatajana, ja nad said president John Taylorilt loa Utah’ osariigis Farmingtonis piiskop John Hessi juhendusel Algühing asutada. Esimesel Algühingu koosolekul, mis peeti 25. augustil 1878, osales 224 poissi ja tüdrukut. 1880. aastal kutsuti ametisse Algühingu üldjuhataja ja paljudes kogudustes hakati asutama Algühingu klasse.

Seminarid ja usuinstituudid

1888. aastal asutas Kirik Hariduse Üldnõukogu ja Kiriku akadeemiad ning tegi algust usutundidega, et pakkuda ilmalikuks õppeks vaimseid põhiteadmisi neile, kes ei käinud Kiriku akadeemiates. 1912. aastal pakkus professor ja Kiriku liige Joseph F. Merrill välja plaani lubada riigikoolide õpilastel osaleda koolipäeva osana ka usutundides. Seda hakati kutsuma seminariks ja esimesed tunnid peeti Utah’ osariigis Salt Lake Citys Granite’i Keskkooli lähedal, kuhu registreeris end 70 õpilast. Seminari programmi levides loodi sarnane programm ka kõrgkooliealistele noortele. Programm sai nimeks Viimse Aja Pühade Usuinstituut ja instituudi tunnid algasid 1926. aastal Idaho osariigis Moscow’s. 1950. aastate alguses alustati Californias varahommikuse seminari programmiga, 1960. aastatel seminari koduõppe programmiga ning alates sellest on seminarid ja usuinstituudid levinud üle maailma.

Pereõhtu

President Joseph F. Smith õpetas, et Kiriku programmid peaksid olema „täienduseks kodusele õpetamisele ja kasvatamisele. Ükski laps sajast ei satuks eksiteele, kui kodune keskkond, eeskuju ja kasvatus oleks kooskõlas Kristuse evangeeliumi tõega.” (Worship in the Home. – Improvement Era, dets 1903, lk 138) 1909. aastal alustati Granite’i vaias Utah’ osariigis Salt Lake Citys iganädalast pereõhtu programmi, mis oli president Smithi sõnul inspireeritud. 1915. aastal soovitas Esimene Presidentkond hakata kõikjal Kirikus pidama igakuist pereõhtut. Esimene Presidentkond lubas: „Kui pühad sellele [pereõhtu pidamise] nõuandele kuuletuvad, siis me lubame, et sellele järgnevad suured õnnistused. Kodus suureneb armastus ja kuulekus vanematele. Iisraeli noorte südames kasvab usk ja nad saavad väge võidelda neid ahistava halva mõju ja kiusatustega.” (James R. Clark. Messages of the First Presidency of The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, 6 kd, 1965–1975, 4. kd, lk 339) Viiskümmend aastat hiljem avaldas Kirik käsiraamatuid, mille abil pered saaksid evangeeliumi õpetada igal nädalal. 1970. aastal määrasid Kiriku juhid pereõhtuks esmaspäeva õhtu ja teatasid, et sel õhtul ei tohiks pidada ühtegi muud Kiriku üritust.

Iga ühing ja programm Kirikus toimis alguses omaette. Kui Kirik 1950. aastatel jõuliselt kasvas, tekkis Kiriku juhtidel vajadus hinnata, kuidas Kiriku ühingud täidavad Kiriku eesmärke. Nad otsustasid kõik Kiriku ühingud ja programmid ühendada ning nende haldamise ja õppekava vastavusse viia ja seda koordineerida. Tänu nendele muudatustele vastasid programmid paremini kasvava Kiriku mitmesugustele vajadustele ja tugevdasid perekonda. Niiviisi ühtlustatult toimivad kõik Kiriku organisatsioonid preesterluse juhtide juhatusel, kes hoiavad juhtimiseks vajalikke võtmeid.

Lisaks moodustati Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhatusel ühtlustamise osakond, kus kõiki Kiriku avaldatavad materjale üle vaadatakse, hinnatakse ja ühtlustatakse. Seda oli vaja õpetuse puhtana hoidmiseks, et Kiriku õpetusi ei mõistetaks vääriti.

Mõtiskle, kuidas Kiriku abiorganisatsioonide ühendamine ja sidumine preesterluse juhatusel aitab paremini saavutada Taevase Isa eesmärki Tema laste jaoks.

2. Mõtiskle põhimõtte üle: kui me osaleme Kiriku ühingutes ja programmides, saame me osa nende kaudu saadaval olevatest õnnistustest. Seejärel vasta pühakirjapäevikus küsimustele:

   1. Kuidas on Kiriku ühingud ja programmid minu elu õnnistanud?

   2. Kuidas on õnnistanud minu elu programm „Kohus Jumala ees” või „Isiklik Areng”?

3. Kirjuta pühakirjapäevikusse üks või kaks eesmärki, kuidas Kiriku abiorganisatsioonides ja programmides paremini osaleda. Eesmärkide seadmisel võid leida abi küsimustest: Kuidas ma osalen täielikumalt Noortes Meestes või Noortes Naistes? Pühapäevakoolis? Pereõhtul? Seminaris?

4. Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Kuidas nendes abiorganisatsioonides ja programmides osalemine aitab mul valmistuda saama Melkisedeki preesterlust või minna üle Abiühingusse?

5. Kirjuta pühakirjapäevikusse tänaste ülesannete lõppu:

   Olen uurinud õppetundi „Kiriku ühingud ja programmid” ning lõpetanud selle (kuupäev).

   Küsimused, mida tahaksin veel oma õpetajalt küsida, ning mõtted ja arusaamad, mida temaga jagada: