Õpetus ja Lepingud 135

Sissejuhatus

Prohvet Joseph Smith ja tema vend Hyrum, kes oli Kiriku asepresident ja patriarh, mõrvati 27. juunil 1844 Illinoisi osariigis Carthage’is. Kaheteistkümne Apostli Kvoorum andis oma heakskiidu, et teade märtrisurma kohta lisataks Õpetuse ja Lepingute 1844. aasta väljaande lõppu, mis oli trükis avaldamiseks peaaegu valmis. Teade koostati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete ja sündmust pealt näinud vanem John Taylori ja vanem Willard Richardsi aruannete põhjal. Nüüd on see kirjas Õpetuse ja Lepingute 135. osas.

Õpetus ja Lepingud 135

Teavitatakse Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurmast

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:1. Kujuta ette, et sa oled Kiriku liige ja elad 1844. aastal Illinoisi osariigis Nauvoos. Mõtle, kuidas sa oleksid end seda traagilist uudist kuuldes tundnud.

Kui pühad Joseph ja Hyrum Smithi surmast teada said, olid paljud neist kurbusest rabatud. Mõtiskle omaenda tunnete ja tunnistuse üle seoses prohvet Joseph Smithiga, kui tema viimastest elupäevadest õpid.

Joseph Smith ja pühad olid elanud Illinoisi osariigis umbes kolm aastat suhteliselt rahus. Kuid 1842. aastal hakkasid nad taas vastuseisu tundma. Teisiti mõtlevad Kiriku liikmed ja välisvastased ühendasid prohveti ja Kiriku vastu jõud. Osad Illinoisi osariigi kodanikud hakkasid pühade poliitilist mõju kartma ja põlgama. Teisi tegi kadedaks Nauvoo majanduskasv ning nad suhtusid kriitiliselt Nauvoo linnavalitsusse ja maakaitseväkke. Osa mõistis valesti mõnda mormoonidele ainuomast õpetust ja tavasid, nagu nt mitmikabielu, mille kohta usust taganenud Kiriku liikmed vale mulje jätsid. (Vt Church History in the Fulness of Times Student Manual. Kiriku Haridussüsteemi käsiraamat, 2003, lk 263-266, 270-271.)

1844. a juunis teravnes suuresti vaenulikkus Kiriku suhtes. Mõned Illinoisi osariigi kodanikud arutasid, kuidas pühasid osariigist välja ajada, samal ajal kui teised sepitsesid plaani prohvetit tappa. Mõned nende seast, kes sepitsesid vandenõu prohveti ja Kiriku vastu, olid endised Kiriku liikmed, kes olid usust taganenud. 7. juunil 1844 trükkisid William Law, kes oli teeninud teise nõuandjana Esimeses Presidentkonnas, ja teised usust taganenud esimese numbri ajalehest Nauvoo Expositor. Püüdes rahvast prohveti ja Kiriku vastu mässule õhutada, kasutasid need mehed seda ajalehte, et Joseph Smithi ja teisi Kiriku juhte laimata. Joseph Smith ja enamik Nauvoo linnavalitsusest mõistsid, et ajalehes avaldatud laim võib viia linnavastaste massirahutusteni. Nad kuulutasid ajalehe üldsust häirivaks ja käskisid Nauvoo Expositori trükipressi hävitada.

Usust taganenud kasutasid ajalehte Nauvoo Expositor selleks, et prohvet Joseph Smithi ja teisi Kiriku juhte laimata ning avalikkust Kiriku vastu üles kütta.

Ajalehe Nauvoo Expositor sisu koos trükipressi hävitamisega suurendas veelgi mormoonidevastast vaenu. Trükipressi omanikud esitasid Joseph Smithi ja teiste linnajuhtide vastu ametliku süüdistuse, süüdistades neid mässule tõukamises. Viimse aja pühadest ja mitte viimse aja pühadest kohtunikud vabastasid Joseph Smithi süüdistustest, kuid see vihastas tema vaenlasi veel enam. Kui hakkasid levima teated, et rahvajõugud kogunevad Nauvoo linna ründama, kuulutas Joseph Smith linnapeana Nauvoos välja sõjaseisukorra (ajutise sõjaväelise valitsuskorra) ning andis Illinoisi osariigi kuberneri Thomas Fordi juhatusel Nauvoo leegionile käsu linna kaitsta.

Ärevus piirkonnas muutus nii pingeliseks, et kuberner Ford läks Carthage’isse, kus paiknes piirkonna keskvalitsus, et ebastabiilset olukorda neutraliseerida. Ta kirjutas Joseph Smithile ja ütles, et rahvast rahuldab vaid see, kui prohveti ja teiste juhtide üle mittemormoonidest vandekohtu ees kohut peetakse. Kuberner Ford lubas neile ka täielikku kaitset ja õiglast kohtuprotsessi, kui nad vabatahtlikult kohale ilmuvad. Joseph vastas, et teel kohtuni oleks tema elu ohus ja ta ei tule.

Sel raskel ajal ja pärast nõupidamist tundis prohvet, et kui ta koos Hyrumiga Nauvoost lahkub ja läände sõidab, ei tehta pühadele Nauvoos kahju. Tegutsedes selle inspiratsiooni ajel, läksid Joseph ja Hyrum üle Mississippi jõe Iowa osariiki. Osad Kiriku liikmed aga kahtlesid prohveti plaanis. Nad tulid ta juurde ja süüdistasid teda argpüksuses, öeldes, et ta hülgab pühad ja jätab nad üksi tagakiusamisele vastu panema. Prohvet vastas: „Kui mu elu pole mu sõprade jaoks midagi väärt, pole see väärt ka minu jaoks.” (History of the Church, 6. kd, lk 549) Pidanud üheskoos nõu, naasid Joseph ja Hyrum Nauvoosse. 1844. aastal 24. juuni varahommikul asusid nad Carthage’i poole teele.

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:4 ja leia Joseph Smithi prohvetlik kuulutus, mis on saadud Carthage’i lähedal.

Vasta pühakirjapäevikus küsimustele:
1. Mis tunne võis olla Joseph Smithil oma pere juurest lahkuda, teades, et ta nende juurde ei naase?
2. Miks oli prohvet minu arvates „rahulik nagu suvehommik”, kui ta teadis, et on minemas „kui tall tapale”?

Prohvet teadis, et tema surm säästab pühade elu.

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:5 ja leia, mida Hyrum enne Carthage’isse minekut luges ja ära märkis.

Hyrum Smith luges enne Carthage’isse minekut sellest Mormoni Raamatu eksemplarist seda lehekülge ja märkis selle ära. Pane tähele kohta, kust lehekülje nurk on murtud.

Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Miks võis olla Hyrumil minu arvates tookord eriti tähendusrikas lugeda neid Eteri raamatu salme (Et 12:36–38)?

25. juunil 1844 maksid Joseph ja Hyrum Smith ning teised Kiriku juhid Carthage’is ära kautsjoni ja nad vabastati kuni ametliku kohtuistungi pidamiseni mässule tõukamise süüdistuste käsitlemiseks. Siiski pandi Joseph ja Hyrum samal õhtul Carthage’i vanglasse, süüdistatuna riigireetmises. Joseph protesteeris koos oma advokaatidega, et süüdistus on seadusvastane, kuna varasemal kautsjoniistungil seda süüdistust ei mainitud, ning kuna riigireetmise eest ei saanud kautsjonit maksta, mistõttu nad pidid jääma Carthage’isse ja ohu kätte.

26. juunil 1844 kohtus Joseph vanglas kuberner Fordiga. Kuberner Ford pidas plaani minna Nauvoosse ja Joseph küsis, kas ta saab temaga kaasa minna, kuna tundis, et tal pole Carthage’is turvaline. Kuberner Ford lubas, et kui ta lahkub Carthage’ist, võtab ta Josephi ja Hyrumi endaga. Tol õhtul tunnistas prohvet vangivalvuritele Mormoni Raamatu ehtsusest ja evangeeliumi taastamisest.

27. juuni hommikul 1844 kirjutas Joseph kirjas oma naisele Emmale: „Olen suurel määral leppinud sellega, mis mulle osaks saab, sest tean, et mul on õigus ja et ma olen teinud kõik, mida teha sai. Saadan armastusega tervitused lastele ja kõikidele oma sõpradele.” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007) Kuigi kuberner Fordi hoiatati plaanidest vanglat rünnata ja vangid tappa, lahkus ta hiljem tolsamal päeval Carthage’ist, et Nauvoo kodanikele kõneleda. Ta murdis oma lubadust ega võtnud Josephit ja Hyrumit kaasa. Enne lahkumist määras kuberner Ford vangla kaitsmise eest vastutama silmanähtavalt kõige vaenulikuma Carthage’isse kogunenud maakaitseväe Carthage Greys ja saatis teised maakaitseväed laiali.

27. juuni lämbel pärastlõunal viibisid apostlid John Taylor ja Willard Richards koos Josephi ja Hyrumiga Carthage’i vanglas. Kui nad vangla teisel korrusel vangivalvurite magamistoas istusid, tabas prohvetit ja teisi, kes olid koos temaga, halb eelaimus. Prohvet palus John Tayloril laulda laulu „Üks vaene kurblik rännumees” (vt Kiriku lauluraamat). Kui see laul on sulle kättesaadav (või sul on ligipääs aadressile lds.org/music/text/hymns/a-poor-wayfaring-man-of-grief), kuula laulu sõnu, laula või loe neid ja mõtiskle, miks võisid need sõnad olla prohvetile tol eluhetkel tähendusrikkad.

Püüa kujutada ette järgnevaid sündmusi, otsekui viibiksid Carthage’i vanglas koos prohvet Joseph Smithiga:

Vangivalvurite magamistuba Carthage’i vanglas, kus märatsev rahvajõuk ründas prohvetit, tema venda Hyrumit, John Taylorit ja Willard Richardsit

27. juunil 1844 veidi pärast kella viit õhtul piiras vangla sisse ligikaudu 150–200-meheline rahvajõuk, kelle näod olid kaetud värviga, et neid ei saaks ära tunda. Kui mitu jõuguliiget tormas trepist üles tuppa, kus prohvet, tema vend Hyrum ja ta sõbrad asusid, ei osutanud valvurid eriti vastupanu.

Joseph surus end koos teistega vastu ust, et mitte lasta jõugul seda lahti lükata. Keegi jõugust tulistas läbi ülemise uksepaneeli, tabades Hyrumit vasemasse ninapoolde. Hyrum kukkus selili, hüüdes: „Olen surmalaps!” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007) John Taylor kirjutas hiljem: „Ma ei unusta iial seda sügavat kaastunnet ja muret vend Josephi palgel, kui ta laskus Hyrumi juurde ja tema üle kummardudes hüüatas: „Oo mu vaene kallis vend Hyrum!”” (B. H. Roberts. The Rise and Fall of Nauvoo, 1965, lk 443)

Varem sel päeval oli üks külastaja andnud Josephile revolvri. Et kõiki toasviibijaid kaitsta, hüppas Joseph ukse juurde ja haaras uksepiidast, et püstolist koridori tulistada. Ainult kolm kuuest kuulikambrist tulistasid, haavates mitut rahvahulga liiget. Seejärel surus rahvahulk oma relvad läbi pooleldi suletud ukse ja John Taylor püüdis püssitorusid oma jalutuskepiga tagasi peksta.

Kui võitlus ukseavas suurenes, püüdis John Taylor toast akna kaudu põgeneda. Kui ta üritas aknast välja hüpata, tulistati teda ukseavast reide ja samuti tulistas teda keegi väljast. Ta kukkus põrandale ja püüdes akna kõrval seisva voodi alla pugeda, haavasid teda tõsiselt veel kolm kuuli. Samal ajal kui ukseavast suruti läbi püssitorusid, hakkas Willard Richards neid kepiga lööma.

Joseph Smith otsustas siis proovida sama akna kaudu põgeneda, püüdes Willard Richardsi arvates sellega tema ja John Taylori elu päästa. Kui Willard Richards proovis jätkuvalt jõuku uksel kõrvale suunata, läks prohvet lahtise akna juurde ja hüüdis: „Oo Issand, mu Jumal!” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007) Kui ta seda tegi, tabasid teda kuulid nii vangla seest kui ka väljastpoolt. Rahvajõugu liikmed, kes olid vanglas sees, kiirustasid välja, et saada kindlust, et Joseph Smith oli surnud. Kuigi Kiriku liikmeid seal läheduses ei viibinud, hüüdis keegi: „Mormoonid tulevad!” ja kogu rahvajõuk põgenes. (Vt History of the Church, 6. kd, lk 618, 620–621; vt ka Church History in the Fulness of Times Student Manual, lk 283.)

Kaevu kohal olnud aken, kust prohvet Joseph Smith välja kukkus

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:3. Kirjuta pühakirjapäevikusse mõtted või tunded, mis sul tekkisid, kui seda Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurma lugu lugesid.

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:2 ja pane tähele, milline oli John Taylori ja Willard Richardsi saatus.

Willard Richardsil riivas kuul vaid vasakut kõrva ja nii täitus Josephi rohkem kui aastatagune prohvetlik kuulutus, „et aeg saabub, mil kuulid lendavad ta ümber kui rahe ning ta näeb sõpru langemas paremal ja vasakul, kuid tema rõivais ei saa olema ühtegi auku.” (History of the Church, 6. kd, lk 619)

Pane tähele fraasi „pitseerimaks tunnistust sellest raamatust ja Mormoni Raamatust” salmis Õpetus ja Lepingud 135:1. Antud kontekstis tähendab sõna „pitseerimaks” millegi, nt tunnistuse jäädavat kinnistamist. Soovi korral kirjuta see selgitus oma pühakirja. Hea oleks pöörata tähelepanu ka sõnale märtrisurm 1. salmi joonealuses märkuses b. Märter on inimene, kes tunnistab oma surmaga oma tõekspidamiste või aate õigsusest. Sõna märter pärineb kreekakeelsest sõnast, mille tähenduseks on „tunnistaja” (vt märksõna „Martyr”. – Bible Dictionary).

Joseph ja Hyrum Smithi monumendid Illinoisi osariigis Nauvoos

Loe salmi Õpetus ja Lepingud 135:7 ja leia, millest Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurm tunnistab.

Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Kuidas teadmine, et Joseph ja Hyrum Smith pitseerisid oma tunnistuse taastatud evangeeliumi tõesusest oma eluga, mõjutab minu tunnistust taastatud evangeeliumist?
Kirjuta pühakirjapäevikusse tänaste ülesannete lõppu:

Olen uurinud Õpetuse ja Lepingute 135. osa ja lõpetanud selle õppetunni (kuupäev).

Küsimused, mida tahaksin veel oma õpetajalt küsida, ning mõtted ja arusaamad, mida temaga jagada: