Pühad, kes saabusid 1847. aastal Soolajärve orgu, asusid välja arendama põllumajanduslikke ja muid abivahendeid tulevaste sisserändajate tarbeks. 1851. a septembris kutsus president Brigham Young koos nõuandjatega Esimeses Presidentkonnas uuesti kõiki Iowa osariigis ja kogu maailmas elavaid pühasid Soolajärve orgu kogunema. Paljud viimse aja pühad tõid suuri ohvreid, et president Youngi kutsele vastata. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed saadeti sisserännet juhtima ja 1852. aastal võttis teekonna Soolajärve orgu ette rohkem pühasid kui ühelgi teisel aastal. Lisaks rändasid paljud pühad Soolajärve orgu käsikärurühmades aastatel 1856 kuni 1860.
Kujuta ette, et sul palutakse rännata jalgsi u 2000 kilomeetrit käru enda järel vedades ja et sul on lubatud võtta kaasa vaid u 8 kilo isiklikke asju. Kas oleksid nõus vabatahtlikult sellele teekonnale asuma?
Aastatel 1856 kuni 1860 otsustas peaaegu 3000 püha minna üle Ameerika Ühendriikide tasandike läände, Utah’ osariiki, vedades oma asju käsikärudega. Enamik käsikärurühmadest laadis pisut tagavarasid, isiklikke asju ja veidi toitu käsikärudesse ning kõndis Iowa osariigist Iowa Cityst Utah’sse Salt Lake Citysse. Viimased kolm rühma alustasid teed Nebraska osariigist Florence’ist.
Kogu võimalusel kodus kokku mõned asjad, mida tahaksid kaasa võtta, kui oleksid üks käsikäru teerajajatest. Kaalu need asjad ära, et saada aimu, kui palju saaksid 8-kilogrammise kaalupiirangu puhul kaasa võtta.
Kujutis
käsikäru teerajajad
Mõtiskle seda õppetundi uurides küsimusele: Miks olid pühad sinu arvates nõus Utah’sse jõudmiseks nii palju ohverdama?
Enamik Kiriku liikmeid, teiste seas need, kes elasid väljaspool Ameerika Ühendriike, tahtsid koos pühadega Utah’sse koguneda. Paljudel polnud aga sinna minekuks piisavalt raha ega tagavarasid. Sel põhjusel asutas president Brigham Young 1849. aastal Alalise sisserändefondi. Fond andis sisserändajatele laenu reisikulude ja tagavarade eest tasumiseks. Erinevate rahaliste probleemide tõttu kahanes 1855. aastal fondi raha ja president Young tundis muret, et 1856. aastal sisse rännata soovijatele sellest ei piisa. Ta tegi ettepaneku, et fondi abi vajavad sisserändajad reisiksid vankrite asemel käsikärudega. Käsikärud olid palju odavamad ja see võimaldas enamatel pühadel sisse rännata.
Kuigi rännak oli raske, lõpetas aastatel 1856 kuni 1860 edukalt teekonna kaheksa kümnest käsikärurühmast, suremus oli vaid kolm protsenti, mis on võrreldav keskmise vankrirühmade suremusega. Kuid 1856. aastal alustasid neljas ja viies käsikärurühm hilissügisel ja kogesid tõsiseid katsumusi. Need olid Willie käsikärurühm, keda juhtis James G. Willie, ja Martini käsikärurühm, keda juhtis Edward Martin. Rännanud ligikaudu 1600 kilomeetrit Iowa osariigist läände, olid rühmade toidu- ja muud tagavarad ohtlikult lõpukorral. Mõlemad rühmad jäid lisaks veel tõsiste lumetormide kätte, mis ei lasknud neil edasi liikuda. Need pühad kogesid ääretu külma ja lume tõttu kohutavaid kannatusi.
19. oktoobril 1856 pidid Martini käsikärurühma liikmed lumetormi ajal laia jõe ületama. Paljud rühma liikmed, teiste seas Aaron Jackson, olid nõrgad ja haiged ning jõe ületamine nõudis neilt kohutavat lõivu. Elizabeth Jackson kirjeldas, mis juhtus tema abikaasaga mõned päevad hiljem:
„Läksin umbes kell üheksa magama. ‥ Mulle tundus, et ma magasin keskööni. Oli erakordselt külm. Ilm oli käre. Püüdsin kuulda, kuidas mu abikaasa hingab – ta lamas nii vaikselt. Ma ei kuulnud teda. Sattusin ärevusse. Panin oma käe tema kehale ja avastasin õudusega, et mu halvim hirm oli saanud kinnitust. Mu abikaasa oli surnud. ‥ Kutsusin teisi telgisolijaid appi. Nad ei saanud mind aidata. ‥ Koidiku saabudes valmistas osa rühma mehi surnukeha matusteks ette. ‥ Nad mässisid ta teki sisse, asetasid kuhja koos veel kolmeteistkümne surnuga ning katsid ta seejärel lumega. Maapind oli nii kõvasti külmunud, et nad ei suutnud hauda kaevata.” (Leaves from the Life of Elizabeth Horrocks Jackson Kingsford, 1908, lk 6–7; vt ka history.lds.org)
Kujutis
käsikäru teerajajad
Kui sa oleksid saanud Elizabeth Jacksonile tol raskel ajal lugemiseks kirja kirjutada, mida sa oleksid talle kirjutanud, et innustada teda mitte alla andma? Kirjuta pühakirjapäevikusse Elizabethile lühike kiri.
Leia ülejäänud loost tõendeid Elizabethi usu kohta:
„Ta jäi sinna rahus magama, kuni hüüab Issanda pasun ja Kristuses surnud ärkavad ning esimese ülestõusmise hommikul esile tulevad. Siis meie südamed ja elu taasühinevad ning igavik tagab meile igikestva elu.
Ma ei püüa kirjeldada oma tundeid, kui leidsin end nõnda kolme lapsega lesknaisena sellistes vaevalistes oludes. Ma ei suuda seda teha. Kuid ma usun, et ülestähendaja ingel on teinud ülal arhiivi sissekande ja et mu kannatused evangeeliumi nimel pühitsetakse mu heaks.” (Leaves, lk 7; vt ka history.lds.org)
Vasta pühakirjapäevikus küsimustele:
Mis on Elizabethi loo põhjal üks põhjus, miks me evangeeliumi nimel kannatame ja ohvreid toome?
Fraas „pühitsetakse mu heaks” tähendab seda, et Elizabethi kannatused saavad pühaks ja toovad talle kasu. Isegi kui ma ei kannata nii nagu tema, kuidas võin ma siiski kannatada evangeeliumi nimel? Kuidas mind võidakse nende kogemuste kaudu õnnistada?
Pärast Aaron Jacksoni surma liikus Martini rühm kärusid lükates mõne päevaga edasi umbes 16 kilomeetrit. Selle aja jooksul paljud surid. Ühel õhtul selles rännufaasis ei jagunud kellelgi jõudu telke püsti panna. Elizabeth Jackson istus kivil, üks laps süles ja teine ühel, kolmas teisel pool. Ta jäi sellesse asendisse hommikuni. Elizabeth tundis end heidutatult. Siis aga, 27. oktoobri öösel, sai ta kogemuse, mis andis talle pääsemislootust:
„On kerge mõista, et sellistes hirmsates oludes olin ma rusutud. Olin hädises olukorras, kodumaast üheksa ja poole kuni üheteistkümne tuhande kilomeetri kaugusel, metsikul kivisel mägismaal, mille maapind oli kaetud lumega, vesi jääga ning ma ise kolme isatu lapsega vaevu millegagi, millega neid halastamatute tormide eest kaitsta. Kui ma tol 27. oktoobri õhtul asemele heitsin, sain ma oivalise nägemuse. Unenäos seisis mu abikaasa minu kõrval ja ütles: „Rõõmusta, Elizabeth, pääste on käeulatuses!”” (Leaves, lk 8; vt ka history.lds.org)
Elisabethi uni läks täide. Esimesed Salt Lake Cityst tulnud päästjad jõudsid Martini käsikärurühma juurde järgmisel päeval.
4. oktoobril 1856, nädalaid enne seda, kui käsikärurühmi tabasid lumetormid, teatasid teekäijad president Brigham Youngile, et teerajajate rühmad olid ikka veel tasandikel sadade kilomeetrite kaugusel. Järgmisel päeval, pühapäevasel jumalateenistusel, kõneles Brigham Young nende käsikäru teerajajate päästmisest:
Kujutis
President Brigham Young
„Paljud meie vennad ja õed on käsikärudega tasandikel, paljud on ilmselt praegu sellest kohast umbes 1000 kilomeetri kaugusel ning nad tuleb siia tuua, me peame neile abi saatma. ‥
See on minu usk, nõnda käsib minul olev Püha Vaim, et need inimesed tuleb päästa. ‥ See on pääste, mille poole praegu püüdlen, päästa meie vennad, kes oleksid hukkumise äärel või äärmistes kannatustes, kui me neile abi ei saada.
Ma palun piiskoppidelt täna, ma ei oota homseni ega ka järgmise päevani, 60 head härjarakendit ja 12 või 15 vankrit ‥ [ning ühtlasi] 12 tonni jahu ja 40 head voorimeest lisaks rakendite ajajatele. ‥
Ütlen teile kõigile, et teie usk, kirik ja usutunnistus ei päästa kunagi ühtegi hinge teie seast meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei vii täide just selliseid põhimõtteid, mida ma praegu teile õpetan. Minge ja tooge nüüd need inimesed tasandikelt ära!” (Remarks. – Deseret News, 15. okt 1856, lk 252)
Milline on üks põhimõte, mida president Brigham Young pühadele õpetas?
Paljud mehed ja naised reageerisid prohveti kutsele kannatavaid pühi aidata. Kahe päeva jooksul pärast president Youngi jutlust läksid mehed tagavarasid täis vankreid ajades sisserändajaid otsima.
Vasta pühakirjapäevikus küsimustele:
Kuidas võis selline päästeettevõtmine olla Soolajärve orgu jõudnud pühade jaoks ohverdus?
Milliseid ohverdusi saame teha meie, et aidata neid, kellel on ainelisi vajadusi?
Milliseid ohverdusi saame me teha, et aidata neid, kellel on vaimseid vajadusi?
21. oktoobril 1856 jõudsid esimesed päästevankrid Willie käsikärurühmani. Mõned neist vankritest jäid nende juurde, kuid enamik jätkas teed, et minna appi Martini käsikärurühmale. 23. oktoobril rändas Willie rühm lumetuisus umbes 24 kilomeetrit. Esimese viie kilomeetri jooksul tuli neil tõusta 180 meetrit Rocky Ridge’i mäel.
President James E. Faust Esimesest Presidentkonnast kirjeldas, kui vaprad olid Willie teerajajaterühma lapsed:
Kujutis
President James E. Faust
„Kolmteist Willie rühma liiget, kes külma, kurnatuse ja nälja tõttu olid hukkunud, on maetud Rock Creek Hollow juurde ühishauda. ‥ Kaks Rock Creek Hollow juurde maetutest olid õrnas eas kangelaslikud lapsed: [11-]aastane Bodil [Mortensen] Taanist ja 11-aastane James Kirkwood Šotimaalt.
Bodil oli saanud ilmselt ülesandeks hoolitseda Rocky Ridge’i ületades osade väikeste laste eest. Kui nad laagrisse jõudsid, saadeti ta tõenäoliselt küttepuid korjama. Ta leiti surnuks külmununa oma käsikäru ratta vastu toetumas, peos puju.
Lubage mul rääkida teile James Kirkwoodist. James oli pärit Šotimaalt Glasgow’st. Teel läände rändas James koos oma lesestunud ema ja kolme vennaga, kellest üks, Thomas, oli 19-aastane invaliid, kes pidi sõitma käsikärus. Jamesi peamine kohustus rännaku ajal oli hoolitseda oma neljaaastase väikevenna Josephi eest, samal ajal kui ema ja vanim vend Robert käru vedasid. Kui nad Rocky Ridge’ist üles ronisid, sadas lund ja puhus kärekülm tuul. Kogu rühmal kulus 24 kilomeetri läbimiseks [kakskümmend] tundi. Kui väike Joseph ei jaksanud enam kõndida, ei jäänud vanemal vennal Jamesil muud üle, kui teda kanda. James ja Joseph jäid muust rühmast maha ja liikusid aeglaselt laagri poole. Kui nad lõpuks kahekesi lõkke äärde jõudsid, „kukkus [James], kes oli nii ustavalt oma ülesannet täitnud, kokku ning suri külma ja ülepingutuse tagajärjel.” (A Priceless Heritage. – Ensign, nov 1992, lk 84–85)
President Thomas S. Monson selgitas, kuidas me saaksime elada nüüdisajal abivajajaid aidates. Otsi tema õpetust lugedes veel teisigi viise, kuidas tänapäeval teisi aidata.
Kujutis
President Thomas S. Monson
„Üldjuhina teenitud aastate jooksul olen ma rõhutanud vajadust meie vendade ja õdede „päästmise” järele paljudest erinevatest olukordadest, mis võiksid jätta nad ilma kõikidest õnnistustest, mida evangeelium saab pakkuda. Sellest ajast peale, kui minust sai Kiriku president, olen pidanud selles päästeürituses osalemist meie jaoks üha pakilisemaks. Kui ustavad Kiriku liikmed on ulatanud armastavalt ja mõistvalt oma sõbrakäe, on paljudest saanud uuesti täiesti aktiivsed liikmed ja nad tunnevad rõõmu õnnistustest, mis nende ellu juurde on tulnud. Selles vallas on veel palju ära teha ja ma innustan kõiki jätkuvalt päästvat kätt ulatama. Issand ütles: „Kui sa ‥ pöördud, siis kinnita oma vendi!” (Lk 22:32)” (Reach Out to Rescue; LDS.org)
Kirjuta pühakirjapäevikusse ajast, mil nägid, kuidas keegi aitas neid, kellel oli vaimseid või ainelisi vajadusi. Kuidas see inimene neid aitas? Kuidas õnnistas selline teenimine nii seda inimest kui ka neid, keda teeniti?
Võta hetk aega, et mõtiskleda, kes sinu ümber võiksid vajada vaimset või ainelist abi. Kuidas sa saad neid aidata?
Järgnev lugu aitab sul leida õnnistusi, millest need pühad osa said, kuna nad oma kannatustele ustavalt vastu pidasid:
Kujutis
teerajajad ja inglid lumes
1856. aastal jagus Francis ja Betsy Websteril piisavalt raha, et vankriga Utah’sse sõita, kuid nad annetasid oma raha Alalisele sisserändefondile. Nende annetuse tõttu said veel üheksa inimest käsikäruga teele asuda. Vend ja õde Webster, kes ootasid last, läksid Salt Lake Citysse koos Martini käsikärurühmaga ja kannatasid koos ülejäänud rühmaga.
Kui vend Webster aastaid hiljem ühes pühapäevakooli tunnis istus, kuulas ta, kuidas mõned Kiriku liikmed Kiriku juhte käsikärutragöödia pärast kritiseerisid. Suutmata end ohjeldada, tõusis ta püsti ja tunnistas Martini käsikärurühmas saadud õnnistustest:
„Ma palun teil lõpetada see kriitika. Te räägite asjast, millest te mitte midagi ei tea. Lihtsalt ajaloofaktid ei tähenda siin midagi, sest need ei heida kohast valgust sellega seotud küsimusele. Kas oli viga saata käsikäru kompanii välja niivõrd hilisel aastaajal? Jah. Kuid mina olin selles kompaniis ning minu naine oli selles. ‥ Me kannatasime rohkem, kui te suudate ette kujutada ning paljud külmusid surnuks või surid nälga, kuid kas te olete kunagi kuulnud ühtegi selle kompanii ellujäänud liiget lausumas kriitilist sõna? ‥ Igaüks meist jõudis kohale täieliku teadmisega, et Jumal elab, kuna saime äärmuslikkuses [äärmuslikes vajadustes] temaga tuttavaks.
Ma olen vedanud oma käsikäru ka siis, kui ma olin nii nõrk, haigusest kurnatud ja näljas, et ma vaevalt suutsin tõsta üht jalga teise ette. Ma olen vaadanud ette ja näinud liivast maalappi või mäenõlva ja olen öelnud, et ma suudan minna ainult nii kaugele ning seal pean ma alla vanduma, sest sealt ei suuda ma oma koormat läbi vedada. Olen liikunud edasi selle liiva poole ja kui ma selle liivani jõudsin, siis hakkas käru mind lükkama. Ma vaatasin mitmeid kordi tagasi, et näha, kes lükkas mu käru, kuid mu silmad ei näinud kedagi. Ma sain siis aru, et Jumala inglid olid seal.
Kas ma kahetsesin, et otsustasin tulla käsikäruga? Ei. Mitte siis ega ühelgi hetkel oma elus peale seda. See hind, mille me pidime maksma Jumalaga tuttavaks saamise eest, oli meile eriliseks võimaluseks ja ma olen tänulik, et mul oli võimalus tulla Martini käsikäru kompaniis.” (William R. Palmer. Pioneers of Southern Utah. – The Instructor, mai 1944, lk 217–218)
Üks põhimõte, mida Francis Websteri tunnistusest õpime, on see, et kui me kannatusele ustavalt vastu peame, võime me saada tuttavaks Jumalaga.
Vasta pühakirjapäevikus küsimustele:
Millist suhtumist või käitumist olen täheldanud nende puhul, kes on kannatusele ustavalt vastu pidanud?
Kuidas olen saanud Jumalaga tuttavaks mulle osaks saanud katsumuste kaudu?
Kirjuta pühakirjapäevikusse tänaste ülesannete lõppu:
Olen uurinud õppetundi „Käsikärudega teerajajad, 1856–1860” ja lõpetanud selle (kuupäev).
Küsimused, mida tahaksin veel oma õpetajalt küsida, ning mõtted ja arusaamad, mida temaga jagada: