20. sajandil levis misjonitöö üle kogu maa. Kiriku juhid palvetasid, et saada juhatust preesterlusse pühitsemise ja templitalitustega seotud piirangute osas seoses mustanahaliste Kiriku liikmetega. Kiriku president Spencer W. Kimball sai selle kohta otsustava ilmutuse, mida kinnitati ka tema nõuandjatele Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmetele Soolajärve templis 1. juunil 1978. Nad teavitasid ilmutusest kirjas kuupäevaga 8. juuni 1978.
Issand ilmutab, et preesterlus ja templiõnnistused tehakse kättesaadavaks kõikidele väärilistele Kiriku liikmetele
Kujuta ette, et su viimse aja pühast sõber murrab pead mõne küsimuse üle seoses Kiriku õpetuste, eeskirjade või tavadega.
Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Mida ma oma sõpra tegema innustaksin?
Märgi Esimese Presidentkonna liikme president Dieter F. Uchtdorfi tsitaadis ära need osad, millest on sulle eriti suur abi:
Kujutis
President Dieter F. Uchtdorf
„Kuidas on lood kahtluste ja küsimustega? Kuidas te saate teada, et evangeelium on õige? Kas on normaalne, kui tekivad küsimused Kiriku ja selle õpetuse kohta? Mu kallid noored sõbrad! Me oleme küsimusi esitavad inimesed, sest me teame, et uurimine viib tõeni. Just sellest sai Kirik kunagi alguse – ühest noorest mehest, kellel olid küsimused. Tegelikult ei tea ma, kuidas saab avastada tõde ilma küsimusi esitamata. Pühakirjades leiate haruharva ilmutuse, mida ei antud vastuseks küsimusele. Iga kord, kui tekkis mõni küsimus ja Joseph Smith polnud selle vastuses kindel, pöördus ta Issanda poole ja selle tulemuseks on imelised ilmutused Õpetuse ja Lepingute raamatus. Sageli sai Joseph palju rohkem teadmisi, kui ta algselt küsis. Seda sellepärast, et Issand võib vastata mitte üksnes meie esitatud küsimusele, vaid mis veelgi tähtsam, Ta võib anda meile vastuseid küsimustele, mida me oleksime pidanud küsima. Võtkem neid vastuseid kuulda.
Kiriku misjonitöö põhineb siirastel Kirikuga tutvujatel, kes esitavad südamest tulevaid küsimusi. Uurimisest sünnib tunnistus. Mõned võivad tunda piinlikkust või et nad pole väärilised, kuna neil on seoses evangeeliumiga uurivaid küsimusi, kuid nad ei peaks selliseid tundeid tundma. Küsimuste esitamine pole nõrkuse märk. See on märk arengust.
Jumal käsib meil otsida oma küsimustele vastuseid (vt Jk 1:5–6) palub meil otsida üksnes „siira südame, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse” (Mn 10:4). Seda tehes võime „Püha Vaimu väel” teada tõde kõigist asjadest (Mn 10:5).
Ärge kartke, esitage küsimusi. Olge uudishimulikud, kuid ärge kahelge! Pidage alati tugevalt kinni usust ja valgusest, mida olete juba saanud. Kuna me ei näe surelikkuses täiuslikult, ei saa me praegu kõigest aru. ‥
Küsimustele vastuste otsimine [võib] tuua teid Jumalale lähemale ja teie tunnistust tugevdada, selle asemel et seda kõigutada. On tõsi, et „usk ei ole ‥ täiuslik teadmine” (Al 32:21), kuid kui te rakendate usku, elate iga päev igal juhul evangeeliumi põhimõtete järgi, saate maitsta evangeeliumi magusaid vilju ja nendest viljadest te teate, et see on õige (vt Mt 7:16–20; Jh 7:17; Al 32:41–43).” (The Reflection in the Water. Kiriku Haridussüsteemi küünlavalgusõhtu noortele täiskasvanutele, 1. nov 2009, LDS.org)
Järgnevast loost on näha, kuidas kaks inimest, Helvécio ja Rudá Martins, püüdsid küsimusi esitades tõde teada saada ja seda mõista:
Kujutis
Vanem Helvécio Martins
Vanem Helvécio Martins
„Ühel selgel aprilliõhtul 1972 ‥ mõtiskles Helvécio Martins oma pere tõeotsingute üle. Tema ja ta abikaasa Rudá olid uurinud mitut usku, kuid ükski neist ei näinud täitvat nende vaimset tühjust. „Suhtlesin tol õhtul Jumalaga ja palusin abi,” ütleb ta.” (Elder Helvécio Martins of the Seventy. – Ensign, mai 1990, lk 106)
Mõned päevad hiljem tulid nende koju Brasiilias Rio de Janeiros misjonärid. Vanem Martins meenutab: „Hetkel, mil need kaks noort meest meie korterisse astusid, kadus otsekohe kogu minu süngus ja vaimne ebamugavustunne ning asendus rahu ja selgusega, mis, nagu nüüd tean, tekkis Püha Vaimu mõjul.” (Helvécio Martins ja Mark Grover. The Autobiography of Elder Helvécio Martins, 1994, lk 43)
Kui Aafrika päritolu Helvécio ja Rudá misjonäridega vestlesid, küsis Helvécio mustanahaliste rolli kohta Kirikus. Martinsid said teada, et tol ajal ei lubanud Kiriku eeskirjad mustanahalisi Aafrika päritolu mehi preesterlusse pühitseda. See pani neid misjonäridele veel enam küsimusi esitama.
Kui sina oleksid olnud Martinsi pere asemel, millised küsimused sul oleksid võinud tekkida preesterluse piirangust teada saades?
Järgnev avaldus on Ametliku teadaande nr 2 sissejuhatus 2013. aasta pühakirjaväljaandes. Loe avaldust ja leia vastused küsimustele, mis inimestel on võinud seoses selle preesterluse piiranguga tekkida.
„Mormoni Raamatus õpetatakse, et „kõik on Jumalale ühesugused”, ta ei tõrju „ei musta ega valget, orja ega vaba, meest ega naist” (2Ne 26:33). Kiriku ajaloo vältel on ristitud igast rassist ja rahvusest inimesi paljudes maades ja nad on elanud ustavate Kiriku liikmetena. Joseph Smithi eluajal pühitseti preesterlusse mõned mustanahalised Kiriku liikmed. Kiriku ajaloo algusaegadel lõpetasid juhid preesterluse andmise mustanahalistele liikmetele. Kiriku ülestähendustes ei ole selget ülevaadet, millest see tava alguse sai. Kiriku juhid uskusid, et tava muutmiseks on vaja Jumala ilmutust, ja otsisid palvemeelselt juhatust. Ilmutus saadi Kiriku presidendi Spencer W. Kimballi kaudu ja seda kinnitati ka teistele Kiriku juhtidele Soolajärve templis 1. juunil 1978. Ilmutus eemaldas kõik rassiga seotud piirangud, mis kunagi preesterluse kohta kehtisid.”
Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Millised preesterluse piiranguga seotud küsimused saavad selle avalduse kaudu vastuse?
Märka ülaltoodud avalduses rida: „Kiriku ülestähendustes ei ole selget ülevaadet, millest see tava alguse sai.” Kuigi mõned võivad pakkuda põhjuseid, miks mustanahalisi mehi mingi aeg preesterlusse ei pühitsetud, pole need põhjused tõenäoliselt õiged. Ametliku teadaande nr 2 sissejuhatuses toodud avalduses on kirjas Kiriku ametlik seisukoht.
Loe järgmist lõiku ja leia, mida Martinsi pere tegi, kui nad olid taastatud evangeeliumist teada saanud:
Martinsi pere ristiti 2. juulil 1972 ja teenis ustavalt Kirikus. Kui nende vanim poeg Marcus sai patriarhaalse õnnistuse, lubati selles, et ta hakkab evangeeliumi jutlustama. Kuigi preesterluse piirang ei lubanud Marcusel tookord põhimisjonil teenida, avasid tema vanemad misjoni jaoks mõeldud hoiuarve. 1975. aastal teatas Kirik, et Brasiiliasse São Paulosse ehitatakse tempel. Aitamaks templi jaoks raha koguda, müüs õde Martins oma ehted. Vend Martins teenis ustavalt templit tutvustava komitee liikmena. Martinsite pere tegi need ohverdused, kuigi nad uskusid, et neil pole võimalik templis preesterluse talitusi saada.
Vasta pühakirjapäevikus küsimusele: Miks oli Martinsi pere minu arvates nõus ristitud saama ja Kirikus ustavalt teenima, kuigi preesterluse piirang neid tol ajal otseselt puudutas?
Võrdle oma vastust vanem Martinsi sõnadega: „Olime leidnud tõe ja miski ei takistaks meil selle järgi elada. ‥ Kui Vaim ütleb, et evangeelium on tõsi, ‥ kuidas saad sa seda eitada?” (Elder Helvécio Martins of the Seventy, lk 106)
Kuna Martinsi pere oli saanud Püha Vaimu kaudu tunnistuse, võisid nad minna edasi ja usaldada Issandat, hoolimata sellest, mida nad ei mõistnud.
Lisaks Martinsi perele olid 1978. aasta ilmutusele eelnenud aastakümnetel saanud teada taastatud evangeeliumi tõesusest tuhanded mustanahalised inimesed eri rahvaste seas. Kiriku juhtideni Salt Lake Citys jõudis kirjauputus ristimata pöördunutelt Nigeerias ja Ghanas, kes palusid, et misjonärid Aafrikasse saadetaks. Kiriku juhid kaalusid aastaid palvemeelselt seda küsimust, kuid tundsid, et aeg polnud veel käes, et saata misjonäre Aafrikasse, kus kohalikud liikmed ei saa ei juhtida ega talitusi läbi viia.
Kujutis
President Spencer W. Kimball
President Spencer W. Kimball
Ametlikus teadaandes nr 2 on kirjas ametlik teade ilmutuse kohta, mille president Spencer W. Kimball sai 1. juunil 1978. Loe läbi esimene lõik, mis järgneb pöördumisele „Kallid vennad!” ja leia, millele olid Kiriku juhid tunnistajaks olnud.
Milleks Kiriku juhte inspireeriti, kui nad olid olnud tunnistajaks Issanda töö levimisele?
Loe läbi lõik, mis algab sõnadega „Olles teadlikud nendest lubadustest”. Leia, kuidas Kiriku juhid tegutsesid selle soovi ajel, milleks nad inspiratsiooni said.
Kuidas president Kimball ja teised Kiriku juhid oma inspireeritud soovide ajel tegutsesid?
See lõik aitab meil mõista, et prohvetid otsivad Kiriku juhatamisel Issanda juhatust. Soovi korral kirjuta see põhimõte pühakirja.
Pane tähele, et teine lõik algab sõnadega „Olles teadlikud nendest lubadustest, mida enne meid käinud Kiriku prohvetid ja presidendid andnud on”. Me õpime sellest fraasist, et Kiriku juhid teadsid, et mingil ajal on kõigil väärilistel meestel võimalus preesterlus saada. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum olid aastaid enne 1978. aastat preesterluse piirangu üle aru pidanud ja palvetanud. Rohkem kui sajand kehtinud piirangu muutmiseks vajati Kiriku juhtide arvates ilmutust. See küsimus oli mõnda aega raskelt president Kimballi mõtteid vaevanud ja ta läks sageli üksinda templisse, et selle üle palvetada.
Loe läbi lõigud Ametlikus teadaandes nr 2, mis algavad sõnadega „Ta on kuulnud meie palveid” ja „Me kuulutame”, ning leia, kuidas vastas Issand palvetele, mida tegid president Kimball ja tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas ning Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed. Võid leitu soovi korral ära märkida.
Need lõigud aitavad meil mõista, et Issand juhatab oma Kirikut oma prohvetitele antud ilmutuse kaudu. Soovi korral kirjuta see õpetus pühakirja.
Sellel ilmutusel oli sügav mõju kogu maailma inimestele. Loe Helvécio Martinsi ja tema naise Rudá reaktsiooni, kui nad ilmutusest teada said: „Ma ei suutnud oma tundeid talitseda. Läksime Rudága magamistuppa, põlvitasime ja palvetasime. Tihkusime nutta, kui tänasime oma Taevaisa sündmuse eest, millest olime vaid unistanud. See päev oli tõepoolest kätte jõudnud ja veel meie surelikus elus.” (Autobiography, lk 69–70)
Martinsi pere pitseeriti templis. Nende poeg Marcus oli esimene mustanahaline Kiriku liige, kes pärast preesterluse piirangu lõpetamiseks vajaliku ilmutuse saamist misjonil teenis. Helvécio Martinsist sai kohalik preesterluse juht ja ta kutsuti lõpuks teenima Teise Seitsmekümne Kvoorumi liikmena.
Peagi pärast preesterluse piirangut lõpetava ilmutuse saamist saadeti misjonärid Aafrikasse. Sellest ajast peale on ehitatud sellele mandrile templeid ja sajad tuhanded inimesed on saanud ise ja oma surnud esivanemate heaks evangeeliumi talitusi.
Ehk võidakse sinult küsida, miks Kirik ei pühitsenud mõnda aega mustanahalisi mehi preesterlusse. Mõtiskle, kuidas sa sellele küsimusele vastaksid. Lisainfo leidmiseks vt LDS.org, vali rippmenüüst Gospel Topics ja leia märksõna „Race and the priesthood”.
Seda, et me ei tea, millest preesterluse piirang alguse sai, sobib ka teistele selgitada. Lisaks saad sa rääkida ja tunnistada tõdedest, mida me teame, nagu nt need, millest selles õppetunnis õppisid. Kirjuta pühakirjapäevikusse, kuidas vastaksid küsimustele seoses sellega, miks Kirik mustanahalisi mehi mõnda aega preesterlusse ei pühitsenud. Vastuse kokkupanemisel võid sa kasutada soovi korral nii Martinsi pere näidet kui ka Ametliku teadaande nr 2 sissejuhatust 2013. aasta pühakirjaväljaandes.
Kirjuta pühakirjapäevikusse tänaste ülesannete lõppu: