Sissejuhatus Jaakobuse kirja
Milleks seda kirja uurida?
Jaakobuse kirja tuntakse Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmete seas hästi selle tähendusrikka lõigu tõttu salmis Jaakobuse 1:5, mis juhatas noore Joseph Smithi Jumalalt tõde otsima. Kogu kirjas rõhutas Jaakobus, et me peame olema „sõna tegijad ja mitte ükspäinis kuuljad” (Jk 1:22). Selle kirja uurimine võib aidata sul mõista, kui tähtis on näidata oma usku tegude kaudu (vt Jk 2:14–26), ja inspireerib sind otsima „elukrooni, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad” (Jk 1:12).
Kes selle kirja kirjutas?
Kirjas seisab, et selle kirjutas „Jaakobus, Jumala ja Issanda Jeesuse Kristuse sulane” (Jk 1:1).
Kristlik legend räägib, et Jaakobus, nagu ka Juudas, on üks Joosepi ja Maarja poegadest ja seetõttu Jeesuse Kristuse poolvend (vt Mt 13:55; Mk 6:3; Gl 1:19). Tõsiasi, et Jaakobust mainitakse salmis Matteuse 13:55 Jeesuse vendade nimekirjas esimesena, võib osutada sellele, et ta oli poolvendadest vanim. Nagu Issanda teised poolvennad, ei saanud ka Jaakobusest algselt Jeesuse jüngrit (vt Jh 7:3–5). Pärast Jeesuse ülestõusmist oli Jaakobus siiski üks neist, kellele Ta ülestõusnud olendina ilmus (vt 1Kr 15:7).
Hiljem sai Jaakobusest apostel ja algusaegade kristlike autorite sõnul oli ta Kiriku esimene piiskop Jeruusalemmas (vt Ap 12:17; 21:18; Gl 1:18–19; 2:9). Kiriku juhina mängis ta tähtsat rolli Jeruusalemmas toimunud koosolekul (vt Ap 15:13). Tema sugulus Jeesusega suurendas kahtlemata tema mõju Kirikus, siiski näitas Jaakobus alandlikkust, tutvustades end mitte Jeesuse vennana, vaid Issanda teenijana (vt Jk 1:1).
Millal ja kus see kiri kirjutati?
Pole täpselt teada, millal Jaakobus selle kirja kirjutas. Kuna ta elas Jeruusalemmas ja kandis hoolt sealse Kiriku asjade eest, kirjutas ta tõenäoliselt selle kirja tolles piirkonnas.
Tõsiasi, et Jaakobus ei maininud 50. aastal toimunud Jeruusalemma koosolekut (vt Ap 15), võis osutada sellele, et kiri oli kirjutatud enne seda. Kui see kiri oli tõepoolest kirjutatud enne Jeruusalemma koosolekut, on see üks Uue Testamendi varasematest kirjadest.
Kellele ja miks see kiri kirjutati?
Jaakobus adresseeris kirja „hajuvil asuvaile kaheteistkümnele suguharule” (Jk 1:1), pidades silmas kogu Iisraeli koda. Ta kutsus neid „võtma vastu evangeeliumi ‥ [ja] tulema Kristuse karja” (Bruce R. McConkie. Doctrinal New Testament Commentary, 3 kd, 1965–1973, 3. kd, lk 243). Jaakobus juhendas Kiriku liikmeid elama oma elu nii, et selles avalduks nende usk Jeesusesse Kristusesse.
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Üldiselt on Jaakobuse kirja mõnikord klassifitseeritud elutarkuse kirjanduseks, mis sarnaneb Vana Testamendi Õpetussõnade raamatuga. Kirja tekst sisaldab kristliku elu põhimõtete lühikirjeldusi. Lisaks leidub lähedasi paralleele Päästja mäejutluse, mis on kirjas peatükkides Matteuse 5–7, ja Jaakobuse sõnade vahel. Mõned sarnased teemad on tagakiusamises vastupidamine (vt Jk 1:2–3, 12; Mt 5:10–12); täiuslikuks ehk vaimselt küpseks saamine (vt Jk 1:4; 2:22; Mt 5:48); Jumala palumine (vt Jk 1:5; Mt 7:7–8); Jumala tahte täitmine (vt Jk 1:22; Mt 7:21–25); teiste armastamine (vt Jk 2:8; Mt 5:43–44; 7:12); hea ja kurja tundmine nende viljade järgi (vt Jk 3:11–12; Mt 7:15–20); rahunõudjaks olemine (vt Jk 3:18; Mt 5:9); ja vannete mitte vandumine (vt Jk 5:12; Mt 5:34–37).
Sisukokkuvõte
Jaakobuse 1–2. Jaakobus tervitab oma lugejaid ja tutvustab oma kirja mõningaid peamisi teemasid, muuhulgas katsumustes vastu pidamine, tarkuse otsimine ja vastavalt omaksvõetud usule elamine. Jumala sõna kuuljad peavad samuti olema sõna tegijad. Jaakobus defineerib puhta usu kui „vaeslaste ja lesknaiste” eest hoolitsemise ja patuta elada püüdmise (Jk 1:27). Pühad peavad armastama oma ligimesi ja näitama usku oma tegude kaudu.
Jaakobuse 3–4. Jaakobus näitlikustab kontrollimatu kõne hävitavat olemust ja vastandab selle nende õigemeelsete viljadega, kes peavad rahu. Ta hoiatab oma lugejaid, et nad ei sõbruneks maailmaga, vaid paneksid vastu kuradile ja saaksid Jumalaga lähedasemaks.
Jaakobuse 5. Jaakobus hoiatab rikkaid, kes on pahelised. Ta lõpetab oma kirja lühikese nõuandega pühade kohustuste kohta Kiriku teiste liikmete ees. Ta soovitab pühadel Issanda tulemiseni kannatlikult vastu pidada ja olla kõikides oma vestlustes tõearmastajad. Ta innustab haigeid, et nad kutsuksid vanemad end õliga võidma.