Sissejuhatus Markuse evangeeliumisse
Milleks seda raamatut uurida?
Markuse raamat jutustab hoogsalt Jeesuse Kristuse teenimisest, surmast ja ülestõusmisest, keskendudes sageli Päästja vägevatele tegudele. Tähtsaimad nende seas on lepitus, millele Markus keskendub kui Jeesuse, kaua oodatud Messia missiooni keskmele. Uurides Markuse aruannet ja tunnistust sellest, kuidas Päästja täitis oma lepitava missiooni, võid pöörduda veelgi rohkem evangeeliumisse ja leida julgust järgida Päästjat.
Kes selle raamatu kirjutas?
Selle raamatu autoriks on Markus (kutsuti ka Johannes Markuseks). Kuigi Markus ei olnud Jeesuse Kristuse algsete jüngrite seas, pöördus ta hiljem usule ja temast sai apostel Peetruse abiline. Ta võib olla kirjutanud oma evangeeliumi selle alusel, mida ta Peetruselt teada sai (vt märksõna „Markus”. – Pühakirjajuht).
Markus ja ta ema Maarja elasid Jeruusalemmas. Nende kodu oli mõnede esimeste kristlaste kogunemiskohaks (vt Ap 12:12). Markus lahkus Jeruusalemmast, et aidata Barnabasi ja Saulust (Paulus) nende esimesel misjonireisil (vt Ap 12:25; 13:4–6, 42–48). Hiljem kirjutas Paulus, et Markus oli koos temaga Roomas (vt Kl 4:10; Fm 1:24; talle viidatakse nendes salmides kui Markusele) ja ta kiitis Markust kui kaaslast, keda oli „väga vaja abiliseametisse” (2Tm 4:11). Peetrus ütleb temast rääkides „Markus, mu poeg” (1Pt 5:13), viidates nende lähedasele suhtele.
Millal ja kus see raamat kirjutati?
Me ei tea, millal täpselt Markuse evangeelium kirjutati. Tõenäoliselt kirjutas Markus oma evangeeliumi Roomas ajavahemikul 64 – 70 pKr, ehk võib-olla vahetult pärast apostel Pauluse märtrisurma umbes 64. a pKr.
Kellele ja miks see raamat kirjutati?
Markuse evangeelium sisaldab üksikasju – näiteks tõlgitud arameakeelseid tsitaate, ladinakeelseid väljendeid ja selgitusi juudi kultuurist –, mis paistab olema mõeldud lugejaskonnale, kes koosneb peamiselt roomlastest ja teistest paganarahvastest, aga samuti nendest, kes olid pöördunud kristlusesse, tõenäoliselt Roomas ja kogu Rooma impeeriumis. Paljud uskusid, et Markus võis olla koos Peetrusega Roomas sel ajal, kui paljude Kiriku liikmete usk kogu Rooma impeeriumis pandi tõsiselt proovile.
Ühe kolmandiku Markuse evangeeliumist moodustavad Päästja õpetused ja kogemused Tema elu viimasel nädalal. Markus tunnistab, et kannatav Jumala Poeg võitis lõplikult kurja, patu ja surma. See tunnistus tähendas, et Päästja jüngrid ei pea kartma. Kui nad kohtasid tagakiusamist, katsumusi või isegi surma, järgisid nad oma Õpetajat. Nad võisid kindlalt vastu pidada, teades, et Issand aitab neid ja et lõpuks täituvad kõik Tema lubadused.
Millised on mõned sellele raamatule iseloomulikud tunnused?
Markuse evangeelium algab äkki ja dramaatiliselt ning säilitab tempokuse, jutustades katkematus reas sündmusi. Markus kasutas sageli sõnu otsekohe ja kohe, andes sellega edasi kiire tempo ja tegevuse.
Kuigi üle 90 protsendi Markuses leiduvatest materjalidest on kirjas ka Matteuse ja Luuka evangeeliumis, sisaldab Markuse aruanne sageli täiendavaid üksikasju, mis aitavad meil olla veelgi rohkem tänulikud Päästja kaastunde ja Teda ümbritsenud inimeste reaktsioonide eest (võrdle Mk 9:14–27 ja Mt 17:14–18). Näiteks jutustas Markus laialt levinud entusiastlikust vastuvõtust, mis sai Päästjale Tema teenimise algusaegadel osaks Galileas ja mujal (vt Mk 1:32–33, 45; 2:2; 3:7–9; 4:1). Samuti jutustas Markus ettevaatlikult kirjatundjate ja variseride negatiivsetest vastustest, kelle vastuseis kasvas skeptilistest mõtetest kiiresti (vt Mk 2:6–7) salaplaaniks Jeesus hävitada (vt Mk 3:6).
Markuse evangeeliumis on muuhulgas tähtsateks teemadeks küsimused, kes oli Jeesus ja kes mõistis Tema identiteeti, samuti on räägitud jüngriks olemise rollist – keegi, kes peab võtma oma risti enese peale ja järgima Jeesust (vt Mk 8:34). Lisaks on Markuse evangeelium ainus, kus jutustatakse tähendamissõna seemnekasvust (vt Mk 4:26–27), kurdi tervendamisest Dekapoli aladel (vt Mk 7:31–37) ja pimeda mehe järk-järgulisest tervendamisest Betsaidas (vt Mk 8:22–26).
Kokkuvõte
Markuse1–4. Ristija Johannes ristib Jeesuse, kes alustab jutlustamist, kutsub jüngrid ning teeb imesid. Kui vastuseis Tema suhtes suureneb, õpetab Ta tähendamissõnade kaudu.
Markuse 5–7. Päästja jätkab imede tegemist, näidates oma kaastundlikkust teiste suhtes. Pärast Ristija Johannese tapmist toidab Jeesus üle 5000 inimese ja kõnnib vee peal. Ta õpetab valede pärimuste vastu.
Markuse 8–10. Jeesus Kristus jätkab imede tegemist. Peetrus tunnistab, et Jeesus on Kristus. Päästja kuulutab prohvetlikult kolmel korral oma kannatustest, surmast ja ülestõusmisest, kuid Tema jüngrid ei mõista veel täielikult, mida Ta silmas peab. Ta õpetab neile alandlikkusest ja teenimisest, mida Tema jüngritelt nõutakse.
Markuse 11–16. Oma elu viimasel nädalal tuleb Päästja Jeruusalemma, õpetab oma jüngreid, kannatab Ketsemanis ja Ta lüüakse risti. Jeesus Kristus on üles tõusnud.