Sissejuhatus kirja Roomlastele
Milleks seda kirja uurida?
Kiri roomlastele on Pauluse kirjadest kõige pikem ja paljud peavad seda tema parimaks kirjaks. Kiri sisaldab tema põhjalikemat selgitust õigeks mõistmise õpetusest pigem usu kaudu Jeesusesse Kristusesse kui Moosese seaduse täitmise kaudu. Selles on palju õpetusi päästmisest ja nende õpetuste igapäevaellu rakendamisest. Seda kirja uurides võid sa hakata rohkem hindama Jeesuse Kristuse lepitust ning lootust ja rahu, mida kõik inimesed võivad Kristuses leida.
Kes selle kirja kirjutas?
Kirja roomlastele autori on apostel Paulus (vt Rm 1:1). Seda kirja kirjutades kasutas Paulus kirjutaja Tertiuse abi, kes kirjutas kirja lõppu ka enda tervitused pühadele Roomas (vt Rm 16:22).
Millal ja kus see kiri kirjutati?
Paulus kirjutas kirja roomlastele Korintosest oma kolmanda misjonirännaku lõpu eel. Mitmed asjad vihjavad sellele, et ta kirjutas selle kirja Korintoses veedetud kolme kuu jooksul (vt Ap 20:2–3; sõna Kreekamaa viitab nendes salmides Korintosele), tõenäoliselt aastatel 55–56 pKr. (Vt märksõna „Pauluse kirjad”. – Pühakirjajuht.)
Kellele ja miks see kiri kirjutati?
Pauluse kiri roomlastele on mõeldud Kiriku liikmetele Roomas (vt Rm 1:7). Kiriku algus Roomas ei ole teada, kuid tõenäoliselt rajati see peagi pärast nelipühapäeva, kui Roomast pühasid tähistama tulnud juudid kuulsid Peetrust jutlustamas (vt Ap 2:10). Kuigi Paulus ei olnud veel Roomas käinud, saatis ta tervitusi konkreetsetele pühadele, keda ta tundis kas varasemast ajast või teiste juttude järgi, kes olid Roomas elanud, näiteks Priskilla ja Akvila (vt Ap 18:1–2, 18; Rm 16:1–16, 21).
Tundub olevat vähemalt kolm peamist põhjust, miks Paulus selle kirja roomlastele saatis:
1. Et valmistuda Rooma minekuks. Paulus oli aastaid soovinud jutlustada evangeeliumi Roomas (vt Ap 19:21; Rm 1:15; 15:23). Samuti lootis ta, et Kirikust Roomas saab tagala, kust minnes ta saab teenida misjonil Hispaanias (vt Rm 15:22–24, 28).
2. Et selgitada ja kaitsta oma õpetusi. Paulus kohtas korduvalt vastuseisu inimestelt, kes ei mõistnud või moonutasid tema õpetusi Moosese seaduse ja usu kohta Kristusesse (vt Ap 13:45; 15:1–2; 21:27–28; Rm 3:8; 2Pt 3:15–16). Nähtavasti oli tal põhjust kahtlustada, et sellised valesti mõistmised olid jõudnud Kiriku liikmete hulka Roomas, seega kirjutas ta enne oma saabumist kirja, et kõikvõimalikke muresid leevendada.
3. Et aidata kaasa üksmeelele Kiriku juutidest ja paganatest liikmete seas. Mitte kaua enne seda, kui Paulus kirjutas selle kirja, olid juutidest kristlased, keda keiser Klaudius oli Roomast välja ajanud (vt Ap 18:2), hakanud tagasi pöörduma Rooma ja valdavalt paganatest koosnevate kristlike koguduste juurde. Selline olukord võis tekitada juutide ja paganatest kristlaste vahel teatud pingeid ja probleeme. „Paganate apostlina” (Rm 11:13) püüdis Paulus usule pöördunud paganaid Kirikuga lõimida, kuid juudina (vt Rm 11:1) tundis ta ka suurt soovi, et tema oma rahvas evangeeliumi vastu võtaks. Ta aitas tekitada Kirikus ühtsust, õpetades, kuidas evangeeliumi õpetused kehtivad kõigi pühade kohta (vt Rm 3:21–4:25; 11:13–36; 14:1–15:13).
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Pärast tervitusi tuuakse välja kirja teema: „[Kristuse] evangeelium ‥ on ‥ Jumala vägi päästeks igaühele, kes usub” Jeesusesse Kristusesse (Rm 1:16–17).
Kuigi Pauluse kiri roomlastele on mänginud kristluse ajaloos tähtsat rolli, on see Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Bruce R. McConkie sõnul olnud kahjuks ka „suurema õpetusliku vääritimõistmise, valesti tõlgendamise ja pahategude allikaks kui ükski teine Piibli raamat” (Doctrinal New Testament Commentary, 3 kd, 1965–1973, 2. kd, lk 211). Juba varajaste kristlaste seas suhtuti Pauluse kirjutistesse kui raskesti arusaadavatesse ning mõnikord tema õpetusi moonutati ja esitati valesti (vt 2Pt 3:15–16).
Sisukokkuvõte
Roomlastele 1–3. Paulus selgitab õpetust õigeks mõistmisest usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Ta defineerib patususe mõiste, millega kogu inimkond silmitsi seisab, ja õpetab, et Jumala lahendus sellele probleemile kõigi inimeste jaoks on Jeesuse Kristuse lepitus. Kogu inimkond saab õigeks mõistetud (saab andeks) ja saab pääste osaliseks Kristuse lepituse ustava vastuvõtmise kaudu.
Roomlastele 4–8. Paulus toob näite Aabrahamist, et näitlikustada õpetust õigeks mõistmisest usu kaudu. Ta seletab lahti õpetuse päästest ja õpetab, kuidas need õpetused mõjutavad kõigi elu, kes usuvad Kristusesse.
Roomlastele 9–16. Paulus kirjutab Iisraeli erilisest staatusest, evangeeliumi hülgamisest ja lõpuks saabuvast päästest. Ta annab juutidest ja paganatest Kiriku liikmetele nõu elada evangeeliumi järgi, et Kirikus oleks rahu ja ühtsus. Ta anub pühasid Roomas, et nad jätkaksid käskudest kinnipidamist.