Raamatukogu
105. õppetund: Alma 59–63

105. õppetund

Alma 59–63

Sissejuhatus

Ülemjuhataja Moroni oli rõõmus, et Heelamanil õnnestus mõned laamanlastele kaotatud nefilaste linnad tagasi saada. Kuid kui ta sai teada, et laamanlased olid vallutanud Nefiiha linna, oli ta vihane, et valitsus oli nad unarusse jätnud ega olnud neile abivägesid saatnud. Ta kurtis kirjas ülemkohtunik Pahoranile õigemeelsete kannatuste üle ja noomis Pahorani, et ta vabaduse aadet ei toetanud. Moroni ei teadnud, et Pahoran oli nefilastest kuningameeste vastuhaku tõttu Giideoni maale põgenenud. Pahoran ei pannud pahaks, et Moroni teda noomis, vaid rõõmustas pigem Moroni vabadusearmastuse üle. Issand tugevdas nefilasi ja üheskoos lõid Moroni, Pahoran ja nende rahvas kuningamehi ja laamanlasi. Pärast mitut sõja-aastat kogesid nefilased taas rahu ning Heelaman asutas taas Kiriku.

Õpetamissoovitused

Alma 59

Nefilased kaotavad ühe kindluse ja ülemjuhataja Moroni kurvastab rahva pahelisuse pärast

Kirjutage enne tunni algust tahvlile president Ezra Taft Bensoni sõnad (The Teachings of Ezra Taft Benson, 1988, lk 285):

„Parem valmistuda ja vältida, kui heastada ja meelt parandada” (president Ezra Taft Benson).

See tsitaat võis tulla tsiteerimisele Alma 49.–51. peatükki käsitlevas õppetunnis. Sellisel juhul jätke soovi korral mõnede sõnade asemele lüngad, kui lause tahvlile kirjutate. Paluge õpilastel lüngad täita.

Paluge õpilastel rääkida aegadest nende enda või mõne tuttava elus, mil ettevalmistus aitas ära hoida pettumust või kurvastamist.

Meenutage õpilastele, et hiljutistes õppetundides on nad uurinud peatükke nefilaste ja laamanlaste vaheliste lahingute kohta. Paluge õpilastel lugeda läbi Alma 59:5–11 ja mõtiskleda, kuidas tahvlil toodud kirjutis on seotud nendes salmides kirjeldatud olukorraga.

  • Mis näis võimaldavat laamanlastel Nefiiha linna lüüa? (Nefiiha rahva pahelisus.)

  • Mis nendes salmides on seotud tahvlile kirjutatuga?

Kui õpilased ei maini salmi Alma 59:9 sõnu „Oli kergem hoida linna langemast laamanlaste kätte, kui seda neilt tagasi vallutada”, siis pöörake sellele nende tähelepanu. Võiksite õpilastele soovitada need sõnad oma pühakirjades ära märkida. Aitamaks õpilastel mõtiskleda, kuidas käib see tõde nende elu kohta, paluge neil kõrvutada loos olevaid linnu iseenda ja oma vaimsete lahingutega. Seejärel esitage vähemalt üks järgnevatest küsimustest:

  • Kuidas käib see tõde meie kohta? (Aidake õpilastel mõista, et kergem ja parem on jääda ustavaks, kui pärast eksiteele sattumist taas usule pöörduda.)

  • Miks on Kirikus kergem ustavaks jääda, kui pärast mõnda aega kestnud vähest aktiivsust taas Kirikusse naasta?

  • Miks on kergem tunnistust hoida, kui pärast eemale langemist taas tunnistust saada?

Paluge õpilastel mõtiskleda, kuidas vastane ja tema järgijad neid rünnata võivad. Innustage neid kirjutama vihikusse või pühakirjapäevikusse, mida nad teevad, et vaimseteks lahinguteks valmistuda.

Alma 60–62

Moroni süüdistab alusetult Pahorani; Pahoran vastab armastuse ja austusega

Lugege ette Alma 59:13. Veenduge, et õpilased mõistavad, et Moroni oli vihane, kuna pidas valitsust rahva vabaduse suhtes ükskõikseks või hoolimatuks. Vihasena kirjutas ta kirja Sarahemla ülemkohtunikule Pahoranile. Paluge mõnedel õpilastel lugeda kordamööda ette Alma 60:6–11.

  • Milles ülemjuhataja Moroni Pahorani süüdistas?

  • Milliseid emotsioone te Moroni süüdistustes tajute?

Kirjutage tahvlile järgnev pühakirjaviide: Alma 60:17–20, 23–24. Paluge õpilastel need salmid läbi lugeda. Innustage neid ette kujutama, kuidas nad end Pahorani asemel tunneksid.

  • Kuidas võinuks ülemjuhataja Moroni süüdistused Pahorani haavata?

Paluge mõnedel õpilastel lugeda kordamööda ette Alma 60:33–36. Paluge klassil teksti jälgida ja otsida, milleks oli ülemjuhataja Moroni valmistunud, juhul kui Pahoran tema palvele meelepäraselt ei vasta. Kui olete võimaldanud õpilastel leitu kohta aru anda, paluge neil tuua välja neis salmides olevad sõnad ja fraasid, mis osutavad, mis põhjustel või motiividel Moroni selle palve esitas.

Paluge õpilastel lugeda läbi Alma 61:1–5, et avastada, miks Moroni polnud abivägesid saanud.

  • Millist infot Pahoran Moroniga jagas?

  • Millistel viisidel inimesed reageerivad, kui neid milleski alusetult süüdistatakse?

  • Kas teid on kunagi milleski alusetult süüdistatud? Milliseid tundeid need süüdistused ja süüdistaja teis tekitasid?

Paluge õpilastel lugeda läbi Alma 61:9–10, 15–18 ja otsida asju, millest nähtub Pahorani õilis iseloom. Andke õpilastele piisavalt aega ja paluge seejärel mõnedel neist leitut jagada.

  • Mida õppida sellest, kuidas Pahoran Moroni süüdistustele vastas? (Aidake õpilastel tuua välja järgnev põhimõte: Me võime otsustada, et ei solvu teiste sõnade ja tegude peale. Lisaks sellele võivad õpilased tuua välja tõed, et me peaksime hoiduma teiste üle ebasõbralikult kohut mõistmast ja et kui me teistega õigemeelsuses jõud ühendame, oleme me oma lahingutes kurja vastu tugevamad. Soovi korral kirjutage need tõed tahvlile.)

  • Kuidas jõuda otsuseni, et me ei solvu?

Küsige soovi korral õpilastelt, kas nad tahaksid jagada mõnda kogemust, mil nad on otsustanud mitte solvuda, kui inimesed on nende kohta midagi ebasõbralikku või valet öelnud. Soovi korral jagage ka mõnda omaenda kogemust. Tunnistage, kui tähtis on teistele meie vastu öeldud sõnad või tehtud teod andeks anda. Innustage õpilasi Pahorani eeskuju järgima.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Alma 62:1. Paluge klassil otsida, mida Moroni tundis, kui ta Pahoranilt vastuse sai.

Selgitage, et kuigi ülemjuhataja Moroni oli Pahorani alusetult süüdistanud, õpetas ta õigeid põhimõtteid, mida me saame oma ellu rakendada. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Alma 60:23. Märkige, et Moroni sõnad „astja seestpoolt” puhastamise kohta käivad kõigi kohta, kellel on vaja meelt parandada. Selgitage, et astja on tassi- või kausitaoline anum. Määrige üks tass seest ja väljast pori või mullaga (võimaluse korral oleks parim kasutada läbipaistvat topsi). Küsige õpilastelt, kas nad tahaksid sellest tassist juua. Puhastage tass väljastpoolt ja küsige õpilastelt, kas nad nüüd jooksid sellest tassist.

  • Mõeldes endale kui astjale, mida võiks tähendada astja puhastamine seestpoolt, või seesmise astja puhastamine?

Lugege ette president Ezra Taft Bensoni sõnad:

„Meil tuleb teha puhtaks seesmine astja (vt Al 60:23), tehes algust esmalt iseenda, seejärel oma pere ja lõpuks Kirikuga” (Cleansing the Inner Vessel. – Ensign, mai 1986, lk 4).

  • Miks on tähtis olla puhas nii seestpoolt (mida inimesed ei näe) kui ka väljastpoolt (mida inimesed näevad)?

  • Miks on tähtis, et meie elu seesmine astja oleks puhas, enne kui saame Issanda kuningriigis täiesti kasulikud olla?

Võtke kokku Alma 62:1–38, selgitades, et ülemjuhataja Moroni võttis osa sõjaväest kaasa ja läks Pahoranile appi kuningamehi Sarahemlas kukutama. Seejärel vallutasid Moroni ja Pahoran oma ühise sõjaväega ja teiste nefilaste vägede kaasabil ülejäänud linnad, mis olid laamanlaste kätte langenud. Nad ajasid laamanlased maalt välja ja kehtestasid rahva seas rahu.

  • Milliste väljakutsetega võivad inimesed ja pered pärast sõda silmitsi seista?

Paluge õpilastel lugeda läbi Alma 62:39–41, et näha, kuidas sõjakatsumused nefilastele mõjusid.

Õpilaste võimalikud vastused pärast küsimuse arutamist:

Meie õigemeelsetel palvetel võib olla kogukonnale positiivne mõju.

Vastuseis muudab mõned inimesed Jumala ees alandlikuks ja mõned paadunuks.

  • Mis te arvate, miks saavad mõned inimesed katsumustes Issandaga lähedasemaks? Miks pööravad mõned inimesed katsumustes Jumalast eemale? (Aidake õpilastel mõista, et vastuseisu käes määravad meie valikud, kas me kasvame Issandale lähemale või mitte.)

  • Mida on sõda käsitlevad peatükid Mormoni Raamatus õpetanud teile Jeesuse Kristuse jüngriks olemisest sõja või tüli ajal?

Alma 63

Paljud nefilased rändavad põhjapoolsele maale

Võtke kokku Mormoni sõnad selles peatükis ja selgitage, et paljud nefilased hakkasid merd ja maad mööda põhjapoolsele maale rändama. Siblon andis pühad ülestähendused Heelamani hoolde. Ülemjuhataja Moroni suri ja tema poeg Moroniiha juhatas sõjaväge, mis taas ühe laamanlaste rünnaku maha surus.

Soovi korral rääkige õppetunni lõpetuseks kellestki, kes on kohanud vastuseisu ja katsumusi ning on otsustanud olla leebe südamega ja usaldada Jumalat veel enam. Jagage soovi korral mõnda isiklikku kogemust.

Alma raamatu kokkuvõte

Võtke veidi aega, et aidata õpilastel Alma raamat kokku võtta. Paluge neil mõelda, mida nad on sellest raamatust seminaris ja iseseisvalt pühakirju uurides õppinud. Aitamaks neil meelde tuletada, paluge neil vajadusel vaadata üle mõned Alma raamatu peatükkide kokkuvõtted. Kui õpilastel on olnud selleks piisavalt aega, paluge mõnedel neist jagada mõtteid ja tundeid millegi kohta, mis neile selles raamatus muljet avaldas.

Kommentaarid ja taustinfo

Alma 61. Solvajatele või haiget tegijatele vastamine

President James E. Faust Esimesest Presidentkonnast rääkis loo, mis selgitab, kui tähtis on mitte haududa halba nende vastu, kes võivad püüda meid solvata või meile haiget teha:

„Pennsylvania osariigi küngastel elab üks pühendunud kristlaste rühm lihtsat elu ilma autode, elektri ja nüüdisaegsete masinateta. Nad teevad kõvasti tööd ning elavad vaikselt ja rahulikult maailmast eraldatuna. Enamik toidust tuleb nende enda taludest. Naised õmblevad ja koovad valmis nende riideesemed, mis on lihtsad ja tagasihoidlikud. Neid tuntakse amišitena.

Nende Nickel Minesi kogukonnas elas üks 32-aastane piimaautojuht oma perega. Ta polnud amiš, kuid piimakogumise marsruudi tõttu sõitis ta läbi paljudest amišite piimataludest, kus teda hakati tundma vaikse piimamehena. Möödunud oktoobris kaotas ta äkitselt mõistuse ja enesevalitsuse. Meeletuna süüdistas ta Jumalat oma esimese lapse surmas ja põhjendamata mälestustes. Ta tormas ilma igasuguse provokatsioonita amišite kooli, lasi poistel ja täiskasvanutel minna ning sidus kinni kümme tüdrukut. Ta tulistas tüdrukuid, kellest viis said surma ja viis haavata. Seejärel võttis ta endalt elu.

Selline šokeeriv vägivald tekitas amišites suurt ahastust, kuid mitte raevu. Oli valu, kuid mitte vihkamist. Nad andestasid otsekohe. Üheskoos hakkasid nad piimamehe kannatavale perele sõbrakätt ulatama. Kui piimamehe pere päev pärast tulistamist tema koju kokku tuli, astus sealt läbi amišist naaber, pani käed surnud tukimehe isa ümber ja ütles: „Me anname teile andeks.” (Joan Kern. A Community Cries. – Lancaster New Era, 4. okt 2006, lk A8.) Amišite juhid käisid piimamehe naise ja laste juures kaastunnet ja armastust avaldamas, andestamas ning abi pakkumas. Ligikaudu pooled matuselistest piimamehe matustel olid amišid. Omalt poolt kutsusid amišid piimamehe pere tapetud tüdrukute matusetalitustele. Amišeid valdas märkimisväärne rahu, kui nende usk neile kriisis toeks oli.

Üks kohalik elanik võttis tragöödia tagajärjed väga väljendusrikkalt kokku, kui ütles: „Kõnelesime kõik sama keelt ja mitte üksnes inglise, vaid hoolimise, kogukonna [ja] teenimise keelt. Jah, ja andestuse keelt.” (Helen Colwell Adams. (Helen Colwell Adams. After That Tragic Day, a Deeper Respect among English, Amish? – Sunday News, 15. okt 2006, lk A1.) Nende täielik usk Issanda Mäejutluse õpetustesse, „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad”, sai hämmastaval kombel välja valatud.(Matteuse 5:44.)

Viis tüdrukut tapnud piimamehe perekond esines avalikkuse ees järgneva avaldusega:

„Meie amišitest sõpradele, naabritele ja siinsele kogukonnale!

Meie pere tahab teile kõigile teada anda, et olete meid oma andestuse, armu ja halastusega üle kuhjanud. Teie armastus meie pere vastu on aidanud kaasa paranemisele, mida nii meeleheitlikult vajame. Teie palved, lilled, kaardid ja kingitused on liigutanud meie südant sõnulseletamatul kombel. Teie kaastunne on ulatunud meie perest, meie kogukonnast kaugemale ja muudab meie maailma, mille eest me teid siiralt täname.

Palun teadke, et kogu juhtum on murdnud meie südamed. Pakatame kurbusest kõigi oma amišitest naabrite pärast, keda oleme armastanud ja armastame üha edasi. Teame, et armsa inimese kaotanud peresid ootab ees palju raskeid päevi ning paneme seega oma lootuse ja usalduse jätkuvalt kõige tröösti Jumalale, püüdes kõik oma eluga edasi minna.” („Amish Shooting Victims”, www.800padutch.com/amishvictims.shtml.)

Kuidas suutis kogu amišite rühm sellist andestust üles näidata? Nad tegid seda, kuna uskusid Jumalasse ja usaldasid Tema sõna, mis kuulub nende sisemise mina juurde. Nad peavad end Kristuse jüngriteks ja tahavad järgida Tema eeskuju.

Paljud inimesed, kes sellest tragöödiast kuulsid, saatsid amišitele raha, et tasuda ellujäänud tüdrukute ravi- ja viie tapetud tüdruku matusekulude eest. Amišid otsustasid anda osa rahast piimamehe naisele ja kolmele lapsele, sest ka nemad olid selle kohutava tragöödia ohvrid. See tegu on veel üks tõend amišite jüngripõlvest” (The Healing Power of Forgiveness. − Ensign või Liahona, mai 2007, lk 67–68).

Alma 62:41. Vastuseisule reageerimine

Juhataja Boyd K. Packer Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas salmidele Alma 62:39–41 viidates järgmist:

„Sama proovilepanek murelikel aegadel võib mõjuda inimestele üpris vastupidiselt. ‥

Kindlasti teate kedagi, kelle elu on olnud täis vastuseisu ning keda see vastuseis on pehmendanud, tugevdanud ja täiustanud, samas kui teised on läbinud sama proovilepaneku kibestunu, rakkus ja õnnetuna” (The Mystery of Life. – Ensign, nov 1983, lk 18).

Vanem Dallin H. Oaks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas, et on meie valida, kuidas vastuseisule reageerida:

„Mõistagi ei puudu sellisel suurel vastuseisul mingi igavene tagajärg või mõju. Vastuseis võib pöörata meie südame Jumala poole. ‥ Isegi kui vastuseis tekitab surelikke raskusi, võib see ka olla vahendiks, et juhatada mehi ja naisi igaveste õnnistuste juurde.

Selline ulatuslik vastuseis nagu looduskatastroofid ja sõjad näivad käivat sureliku kogemuse juurde. Me ei saa neid täielikult ära hoida, kuid saame otsustada, kuidas neile reageerime. Näiteks sõja ja sõjaväeteenistusega seotud vastuseis, mis on mõned vaimselt hävitanud, on olnud teiste jaoks vaimseks äratuseks. Sellist vastandlikkust kirjeldatakse Mormoni Raamatus:

„Ent vaata, nefilaste ja laamanlaste vahelise ülimalt kaua kestnud sõja tõttu olid paljud muutunud paadunuks, selle ülimalt kaua kestnud sõja tõttu; ja paljud olid muutunud veelgi heasüdamlikumaks oma kannatuste pärast, nii et nad alandasid end Jumala ees koguni alandlikkuse sügavusse” (Al 62:41).

Lugesin sarnasest vastandlikkusest pärast laastavat orkaani, mis Floridas mõned aastad tagasi tuhanded kodud hävitas. Uudisteloos tsiteeriti kahte erinevat inimest, kellele olid saanud osaks sama tragöödia ja samad õnnistused: mõlema kodu oli täielikult hävinenud, kuid kummagi pereliikmed ei saanud surma ega vigastada. Ühe sõnul hävitas see tragöödia tema usu. Ta küsis, kuidas võis Jumal sellel juhtuda lasta. Teise sõnul tugevdas kogemus tema usku. Jumal oli olnud tema vastu hea, ütles ta. Kuigi pere jäi ilma oma kodust ja varast, olid nad elus ja võisid kodu uuesti üles ehitada. Ühe jaoks oli klaas pooltühi. Teise jaoks oli klaas pooltäis. Kõlbelise valikuvabaduse and võimaldab meil kõigil valida, kuidas vastuseisu käes käituda” (Adversity. − Ensign, juuli 1998, lk 7–8).

Alma 63:4–10. Haagot ja tema järeltulijad

Viimse aja prohvetid on öelnud, et Haagoti rahvas asus elama saartele, mida tuntakse nüüd Uus-Meremaana.

President Joseph F. Smith ütles Uus-Meremaa pühadele: „Teie, Uus-Meremaa vennad ja õed! Tahan, et te teaksite, et te pärinete Haagoti rahvast” (Tsiteerinud Spencer W. Kimball. Joseph Fielding McConkie ja Robert L. Millet. Doctrinal Commentary on the Book of Mormon, 3. kd, 1991, lk 329).

President David O. McKay ütles Uus-Meremaa Hamiltoni templi pühitsemispalves: „Oleme tänulikud, et Sa juhatasid isa Lehhi järeltulijad nendele viljakatele saartele ja oled lasknud neil edeneda” (Dedicatory Prayer Delivered by Pres. McKay at New Zealand Temple. – Church News, 10. mai 1958, lk 2).

President Spencer W. Kimball ütles: „Mõistlik on järeldada, et Haagot ja tema kaaslased olid saartel ligikaudu üheksateist sajandit, u 55. aastast eKr kuni 1854. aastani, enne kui evangeelium hakkas nendeni jõudma. Nad olid jäänud ilma kõikidest selgetest ja hinnalistest asjadest, mis Päästja tõi maa peale, kuna olid tõenäoliselt saartel, kui Kristus Jeruusalemmas sündis” (Temple View Area Conference Report, veebr 1976, lk 3. Tsiteeritud Joseph Fielding McConkie ja Robert L. Milleti, Doctrinal Commentary on the Book of Mormon, 3. kd, lk 329).