Põhiõpetused

Põhiõpetusi tuleks rõhutada nii seminari- kui ka instituuditundides. Õpetajate ülesandeks on aidata õpilastel neid evangeeliumi õpetusi välja tuua ja mõista, neisse uskuda, neid selgitada ja rakendada. Seda tehes aitate õpilastel tugevdada nende tunnistust ja suurendada nende tänulikkust Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi eest. Samuti aitab nende õpetuste uurimine õpilastel paremini valmistuda, et neid tähtsaid tõdesid teistele õpetada.

Seminarid ja usuinstituudid on valinud 100 kuldsalmi, mis on õpilastele põhiõpetustest arusaamisel abiks. Enamik neist allpool loetletud pühakirjaviidetest viitavad kuldsalmidele. Need on lisatud, et näidata, kuidas need on põhiõpetustega seotud.

1. Jumalus

Jumalus koosneb kolmest omaette isikust: Jumalast, Igavesest Isast; Tema Pojast Jeesusest Kristusest ja Pühast Vaimust (vt JSA 1:15–20). Isal ja Pojal on käegakatsutav lihast ja luust keha ning Püha Vaim on vaimisik (vt ÕL 130:22–23). Eesmärgilt ja õpetuselt on nad üks. Nad on täiuslikult ühtsed, viies täide Taevase Isa jumalikku päästmisplaani.

Jumal, Isa

Jumal, Isa, on universumi ülim valitseja. Ta on meie vaimude isa (vt Hb 12:9). Ta on täiuslik, kõikvõimas ja kõiketeadev. Samuti on Ta täiusliku armu, lahkuse ja kaastunde Jumal.

Jeesus Kristus

Jeesus Kristus on Isa Esmasündinu vaimus ja Isa Ainusündinu lihas. Tema on Vana Testamendi Jehoova ja Uue Testamendi Messias.

Jeesus Kristus elas patuta elu ja tegi täiusliku lepituse kogu inimkonna pattude eest (vt Al 7:11–13). Tema elu on täiuslik eeskuju sellest, kuidas kogu inimkond peaks elama (vt Jh 14:6; 3Ne 12:48). Tema oli esimene sellel maal, kes tõusis üles (vt 1Kr 15:20–22). Ta tuleb taas väes ja hiilguses ning valitseb tuhandeaastase rahuriigi ajal maa peal.

Kõik palved, õnnistamised ja preesterluse talitused tuleb teha Jeesuse Kristuse nimel (vt 3Ne 18:15, 20–21).

Täiendavad viited: Hl 5:12; ÕL 19:23; ÕL 76:22–24

Püha Vaim

Püha Vaim on Jumaluse kolmas liige. Ta on Vaimisik, kellel pole lihast ja luust keha. Talle viidatakse sageli kui Vaimule, Pühale Vaimule, Jumala Vaimule, Issanda Vaimule ja Trööstijale.

Püha Vaim tunnistab Isast ja Pojast, teeb ilmsiks tõe kõigi asjade kohta ja pühitseb need, kes on teinud meeleparandust ja saanud ristitud (vt Mn 10:4–5).

Täiendavad viited: Gl 5:22–23; ÕL 8:2–3

2. Päästmisplaan

Taevane Isa tutvustas surelikkusele eelnevas elus plaani, et võimaldada meil saada selliseks nagu Tema ning saada surematus ja igavene elu (vt Ms 1:39). Pühakirjades viidatakse sellele plaanile kui päästmisplaanile, suurele õnneplaanile, lunastusplaanile ja halastuse plaanile.

Päästmisplaani juurde kuulub loomine, langemine, Jeesuse Kristuse lepitus ning kõik evangeeliumi seadused, talitused ja õpetused. Samuti on Taevase Isa plaanis oluline koht moraalsel valikuvabadusel – võimel iseenda nimel otsustada ja tegutseda (vt 2Ne 2:27). Selle plaani tõttu võime saada lepituse kaudu täiuslikuks, saada osa rõõmu täiusest ja elada igavesti Jumala juures (vt 3Ne 12:48). Meie peresuhe võib kesta kogu igaviku.

Täiendavad viited: Jh 17:3; ÕL 58:27

Surelikkusele eelnev elu

Enne maa peale sündimist elasime Taevase Isa vaimulastena Tema juures (vt Aabr 3:22–23). Selles surelikkusele eelnevas elus osalesime koos Taevase Isa teiste vaimulastega nõukogus. Selle nõukogu ajal esitas Taevane Isa oma plaani ja Jeesus Kristus võttis surelikkusele eelnevas elus kohustuse saada Päästjaks.

Me kasutasime oma valikuvabadust, et Taevase Isa plaani järgida. Me valmistusime tulema maa peale, kus meie areng saab jätkuda.

Neil, kes järgisid Taevast Isa ja Jeesust Kristust, lubati tulla maa peale, et kogeda surelikkust ja areneda igavese elu suunas. Lutsifer, üks teine Jumala vaimupoeg, hakkas plaanile vastu. Temast sai Saatan ja ta visati koos oma järgijatega taevast välja ning neilt võeti õigus saada füüsiline keha ja kogeda surelikkust.

Teemaga seotud viited: Jr 1:4–5

Loomine

Jeesus Kristus lõi Taevase Isa juhatusel taevad ja maa. Maad ei loodud eimillestki, see loodi juba olemas olnud algainetest. Jeesus Kristus lõi lugematul hulgal maailmu (vt ÕL 76:22–24).

Maa loomisel oli Jumala plaanis oluline koht. Sellega kindlustati koht, kus me saame füüsilise keha, kus meid pannakse proovile ja ning kus arenevad jumalikud omadused.

Me peame kasutama maa allikaid targalt, otsusekindlalt ja tänulikkusega (vt ÕL 78:19).

Aadam oli esimene inimene, kes loodi maa peal. Jumal lõi Aadama ja Eeva oma näo järgi. Kõik inimesed – mehed ja naised – on loodud Jumala näo järgi (vt 1Ms 1:26–27).

Langemine

Jumal andis Eedeni aias Aadamale ja Eevale käsu, et nad ei tohi süüa hea ja kurja tundmise puu vilja. Selle teo tagajärjeks pidi olema vaimne ja füüsiline surm. Vaimne surm on eraldatus Jumalast. Füüsiline surm on vaimu eraldamine surelikust kehast. Kuna Aadam ja Eeva astusid Jumala käsust üle, aeti nad Tema juurest ära ja neist said surelikud. Aadama ja Eeva üleastumist ning muutusi, mida nad selle tagajärjel kogesid, muuhulgas vaimset ja füüsilist surma, kutsutakse langemiseks.

Langemise tagajärjel võisid Aadam ja Eeva ning nende järeltulijad tunda rõõmu ja kurbust, eristada head ja halba ning saada lapsi (vt 2Ne 2:25). Aadama ja Eeva järeltulijatena pärime surelikkuse ajal langenud olukorra. Me oleme eraldatud Issanda juurest ja määratud kogema füüsilist surma. Samuti panevad meid proovile eluraskused ja vastase kiusatused. (Vt Mo 3:19.)

Langemine on Taevase Isa päästmisplaani lahutamatu osa. See viib kahes suunas – alla, aga siiski ka üles. Lisaks füüsilise ja vaimse surma tutvustamisele, annab see meile võimaluse sündida maa peale ning õppida ja areneda.

Surelik elu

Surelik elu on õppimise aeg, mil saame valmistuda igaveseks eluks ja tõestada, et kasutame oma valikuvabadust, et teha kõike seda, mida Issand on käskinud. Me peame sureliku elu ajal teisi armastama ja teenima (vt Mo 2:17; Mn 7:45, 47–48).

Surelikkuses on meie vaimud ühendatud füüsiliste kehadega, mis annab meile võimalusi kasvada ja areneda viisidel, mis surelikkusele eelnevas elus ei olnud võimalikud. Meie kehad on päästmisplaani oluline osa ja neid tuleks austada kui Taevase Isa andi (vt 1Kr 6:19–20).

Täiendavad viited: Jos 24:15; Mt 22:36–39; 2Ne 28:7–9; Al 41:10; ÕL 58:27

Elu pärast surma

Pärast surma läheb meie vaim vaimumaailma ja ootab ülestõusmist. Õigemeelsete vaimud on õnne seisundis, mida kutsutakse paradiisiks. Paljud ustavad jutlustavad evangeeliumi neile, kes on vaimuvanglas.

Vaimuvangla on surelikkusele järgnevas maailmas ajutiseks elukohaks neile, kes surid, ilma et oleksid teadnud tõde, ja neile, kes polnud surelikkuses kuulekad. Seal õpetatakse vaimudele evangeeliumi ning neil on võimalus meelt parandada ja võtta vastu päästvad talitused, mis on templites nende jaoks tehtud (vt 1Pt 4:6). Need, kes evangeeliumi vastu võtavad, elavad kuni ülestõusmiseni paradiisis.

Ülestõusmine on meie vaimu taasühinemine meie täiuslikuks muudetud lihast ja luust kehaga (vt Lk 24:36–39). Pärast ülestõusmist ei lahutata vaimu ja keha enam kunagi ning inimene saab surematuks. Igaüks, kes on sündinud maa peale, tõuseb üles, kuna Jeesus Kristus sai võitu surmast (vt 1Kr 15:20–22). Õigemeelsed tõusevad üles enne pahelisi ja tulevad esile esimesel ülestõusmisel.

Pärast ülestõusmist toimub viimane kohtumõistmine. Jeesus Kristus mõistab iga inimese üle kohut, et teha kindlaks igavene hiilgus, mille ta saab. Selle kohtumõistmise aluseks on iga inimese kuulekus Jumala käskudele (vt Ilm 20:12; Mo 4:30).

Auhiilguse kuningriike on kolm (vt 1Kr 15:40–42). Kõrgeim neist on selestiline kuningriik. Need, kellel on kindel tunnistus Jeesusest ja kes kuuletusid evangeeliumi põhimõtetele, elavad selestilises kuningriigis Isa, Jumala, ja Tema Poja Jeesuse Kristuse juures (vt ÕL 131:1–4).

Kolmest kuningriigist teine on terrestrilise auhiilguse kuningriik. Need, kes elavad selles kuningriigis, olid maa peal auväärsed mehed ja naised, kellel ei olnud kindlat tunnistust Jeesusest.

Telestiline kuningriik on kolmest auhiilguse kuningriigist madalaim. Need, kes elavad selles kuningriigis, on need, kes valisid surelikus elus õigemeelsuse asemel pahelisuse. Need inimesed saavad oma auhiilguse pärast seda, kui nad on vaimuvanglast lunastatud.

Teemaga seotud viide: Jh 17:3

3. Jeesuse Kristuse lepitus

Lepitama tähendab karistuse kandmist patu toimepanemise eest, vabastades seeläbi meelt parandava patustaja patu tagajärgedest ja võimaldades tal saada lepitatud Jumalaga. Jeesus Kristus oli ainukene, kes suutis teha täiusliku lepituse kogu inimkonna eest. Tema lepituse juurde kuulusid Ta kannatused inimkonna pattude eest Ketsemani aias, Tema vere valamine, Tema kannatused ja surm ristil ning hauast ülestõusmine (vt Lk 24:36–39; ÕL 19:16–19). Jeesus Kristus suutis teha lepituse, sest Ta hoidus patust ja Tal oli vägi surma üle. Oma surelikult emalt päris Ta suremisvõime. Oma surematult Isalt päris Ta väe oma elu tagasi võtta.

Tänu Päästja lepitava ohverduse kaudu teoks tehtud armule tõusevad kõik inimesed üles ja saavad surematuks. Jeesuse Kristuse lepitus teeb võimalikuks, et me saame igavese elu (vt Mn 7:41). Selleks, et seda andi saada, peame me elama Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi – me peame Temasse uskuma, parandama meelt oma pattudest, saama ristitud, saama Püha Vaimu anni ja pidama ustavalt vastu lõpuni (vt Jh 3:5).

Osana lepitusest Jeesus Kristus mitte üksnes ei kannatanud meie pattude eest, vaid võttis enda peale ka kõigi inimeste valud, haigused ja jõuetused (vt Al 7:11–13). Ta mõistab meie kannatusi, sest Ta on neid ise kogenud. Tema arm või suutlikuks tegev vägi tugevdab meid, et kannaksime oma koormaid ja täidaksime ülesandeid, mida me omal jõul ei suudaks (vt Mt 11:28–30; Fl 4:13; Et 12:27).

Täiendavad viited: Jh 3:5; Ap 3:19–21

Usk Jeesusesse Kristusesse

Usk on see, kui „loodate asjadele, mida pole näha, mis on õiged” (Al 32:21; vt ka Et 12:6). See on and Jumalalt.

Selleks, et usk viiks inimese päästmiseni, peab selle keskmes olema Jeesus Kristus. Usk Jeesusesse Kristusesse tähendab Tema täielikku usaldamist ning Tema piiritule lepitusele, väele ja armastusele lootmist. Selle juurde kuulub uskumine Tema õpetustesse ning uskumine, et isegi kui me ei mõista kõike, mõistab Tema ometi (vt Õp 3:5–6; ÕL 6:36).

Olles midagi palju enamat passiivsest uskumusest, väljendatakse usku oma eluviisi kaudu (vt Jk 2:17–18). Usk võib suureneda, kui me palvetame, uurime pühakirju ja kuuletume Jumala käskudele.

Viimse aja pühad usuvad ka Isasse Jumalasse, Pühasse Vaimu, preesterluse väesse ja teistesse taastatud evangeeliumi olulistesse seisukohtadesse. Usk aitab meil saada vaimselt ja füüsiliselt tervendatud ning jõudu edasi pürgida, seista silmitsi raskustega ning saada jagu kiusatustest (vt 2Ne 31:19–20). Issand teeb meie elus vägevaid imetegusid vastavalt meie usule.

Uskudes Jeesusesse Kristusesse, võib inimene saada andeks oma patud ja lõpuks olla vääriline elama Jumala juures.

Täiendavad viited: Mt 11:28–30

Meeleparandus

Meeleparandus on meeles ja südames toimuv muutus, mis annab meile värske pildi Jumalast, iseendast ja maailmast. Selle juurde kuulub patust eemale pöördumine ja andekssaamiseks Jumala poole pöördumine. See on ajendatud armastusest Jumala vastu ja siirast soovist Tema käskudele kuuletuda.

Meie patud teevad meid määrdunuks – väärituks, et pöörduda tagasi ja elada oma Taevase Isa juures. Taevane Isa on andnud meile Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ainsa mooduse, kuidas oma patud andeks saada (vt Js 1:18).

Meeleparanduse juurde kuulub kurvastamine sooritatud patu üle; Taevasele Isale, ja vajadusel teistele, üles tunnistamine; patu hülgamine; püüe korvata kogu kahju, mille patustaja tekitas, ja Jumala käskude järgi kuuleka elu elamine (vt ÕL 58:42–43).

Täiendavad viited: Js 53:3–5; Jh 14:6; 2Ne 25:23, 26; ÕL 18:10–11; ÕL 19:23; ÕL 76:40–41

4. Evangeeliumi ajajärk, usust taganemine ja evangeeliumi taastamine

Evangeeliumi ajajärk

Evangeeliumi ajajärk on ajaperiood, mil Issand ilmutab oma õpetused, talitused ja preesterluse. See on aeg, mil Issandal on maa peal vähemalt üks volitatud teenija, kellel on püha preesterlus ja jumalik volitus jagada evangeeliumi ja teha selleks vajalikke talitusi. Tänapäeval elame viimsel ajajärgul – aegade täiuse ajajärgul, mis sai alguse evangeeliumi ilmutamisest Joseph Smithile.

Eelnevaid ajajärke tähistavad Aadam, Eenok, Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus Kristus. Lisaks on olnud veel teisi ajajärke, kaasa arvatud need, mis olid nefilastel ja jeredlastel. Igal ajajärgul ilmutatakse päästmisplaan ja Jeesuse Kristuse evangeelium ning õpetatakse neist.

Usust taganemine

Kui inimesed pöörduvad ära evangeeliumi põhimõtetest ja neil ei ole enam preesterluse võtmeid, on nad usust taganenud.

Maailma ajaloo jooksul on tulnud ette üleüldisi usust taganemise perioode. Üheks näiteks on suur usust taganemine, mis leidis aset pärast seda, kui Päästja rajas oma Kiriku (vt 2Ts 2:1–3). Pärast Päästja apostlite surma moonutasid inimesed evangeeliumi põhimõtteid ning tegid omavoliliselt muudatusi Kiriku organisatsioonis ja preesterluse talitustes. Selle laialt levinud pahelisuse tõttu võttis Issand preesterluse volituse ja võtmed maa pealt ära.

Suure usust taganemise ajal ei saanud inimesed elavatelt prohvetitelt jumalikku juhatust. Loodi palju kirikuid, kuid neil polnud volitust anda Püha Vaimu andi või teha preesterluse talitusi. Osa pühakirjadest moonutati või läks kaduma, ning inimestel ei olnud enam õiget arusaamist Jumalast.

See usust taganemine kestis, kuni Taevane Isa ja Tema Armastatud Poeg ilmusid Joseph Smithile ning tegid algust evangeeliumi täiuse taastamisega.

Taastamine

Taastamine on Jumala evangeeliumi tõdede ja talituste taaskehtestamine Tema laste seas maa peal (vt Ap 3:19–21).

Taastamiseks valmistumisel kasvatas Issand reformatsiooni ajal üles õilsad mehed. Neil ei õnnestunud taastada Päästja loodud õpetust, tavasid ja organisatsiooni. Samuti ei olnud neil preesterlust ega evangeeliumi täiust.

Taastamine sai alguse 1820. aastal, mil Joseph Smithile ilmusid vastuseks tema palvele Isa Jumal ja Tema Poeg, Jeesus Kristus (vt JSA 1:15–20). Mõned taastamise tähtsad sündmused olid Mormoni Raamatu tõlkimine, Aaroni ja Melkisedeki preesterluse taastamised ning Kiriku organiseerimine 6. aprillil 1830. aastal.

15. mail 1829. aastal taastas Ristija Johannes Aaroni preesterluse Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle. Melkisedeki preesterlus ja kuningriigi võtmed taastati samuti 1829. aastal, mil apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes andsid need Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle.

Evangeeliumi täius on taastatud ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on „ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal” (ÕL 1:30). Lõpuks täidab Kirik kogu maa ja püsib igavesti.

Täiendavad viited: Js 29:13–14; Hs 37:15–17; Ef 4:11–14; Jk 1:5–6

5. Prohvetid ja ilmutus

Prohvet on inimene, kelle on kutsunud ametisse Jumal, et tema nimel rääkida (vt Am 3:7). Prohvetid tunnistavad Jeesusest Kristusest ja õpetavad Tema evangeeliumi. Nad teavitavad Jumala tahtest ja tõelisest iseloomust. Nad mõistavad hukka patu ja hoiatavad selle tagajärgede eest. Mõnikord kuulutavad nad prohvetlikult tulevikusündmustest (vt ÕL 1:37–38). Paljud prohvetite õpetused on kirjas pühakirjades. Prohvetite sõnu uurides võime õppida tõde ja saada juhatust (vt 2Ne 32:3).

Me toetame Kiriku presidenti kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat ning ainust inimest maa peal, kes saab ilmutust, et juhtida kogu Kirikut. Samuti toetame nõuandjaid Esimesest Presidentkonnast ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid kui prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid.

Ilmutus on Jumala viis lävida oma lastega. Kui Issand ilmutab oma tahet Kirikule, räägib Ta oma prohveti kaudu. Pühakirjades – Piiblis, Mormoni Raamatus, Õpetuses ja Lepingutes ning Kallihinnalises Pärlis – on kirjas muistsete ja tänapäeva prohvetite kaudu antud ilmutused. Tänapäeval on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku president Jumala prohvet maa peal.

Inimesed võivad saada ilmutust, mis aitab neid nende konkreetsete vajaduste, kohustuste ja küsimuste puhul ning aitab tugevdada nende tunnistusi. Enamik ilmutusi tuleb Kiriku juhtidele ja liikmetele Pühalt Vaimult saadud tunnete ja mõtete kaudu. Püha Vaim räägib meie meeles ja südames vaikse, tasase häälega (vt ÕL 8:2–3). Mõnikord võib ilmutus tulla ka nägemuste, unenägude või inglite külastuste kaudu.

Täiendavad viited: Ps 119:105; Ef 4:11–14; 2Tm 3:15–17; Jk 1:5–6; Mn 10:4–5

6. Preesterlus ja preesterluse võtmed

Preesterlus on Jumala igavene vägi ja volitus. Preesterluse kaudu lõi Jumal taevad ja maa ning valitseb nende üle. Selle väe kaudu lunastab ja ülendab Ta oma lapsi, tuues „inimesele surematuse ja igavese elu” (Ms 1:39).

Jumal annab preesterluse volituse Kiriku väärilistele meessoost liikmetele, et nad saaksid tegutseda Tema nimel Tema laste päästmise hüvanguks. Preesterluse võtmed on Jumala poolt mehele antud juhatamise õigus või vägi, et valitseda ja juhtida Jumala kuningriiki maa peal (vt Mt 16:15–19). Nende võtmete kaudu võib anda preesterluse hoidjatele volituse jutlustada evangeeliumi ja teha päästvaid talitusi. Kõik, kes Kirikus teenivad, on kutsutud ühe juhi alla, kes hoiab preesterluse võtmeid. Seeläbi on neile antud vajalik volitus, et teenida oma kutsetes ja täita vastavaid ülesandeid.

Teemaga seotud viited: ÕL 121:36, 41–42

Aaroni preesterlus

Aaroni preesterlust kutsutakse sageli ettevalmistavaks preesterluseks. Aaroni preesterluse ametid on diakon, õpetaja, preester ja piiskop. Tänapäeval võivad Kiriku väärilised meessoost liikmed saada Aaroni preesterluse alates 12. eluaastast.

Aaroni preesterlus „sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning ‥ ristimise võtmeid” (ÕL 13:1).

Melkisedeki preesterlus

Melkisedeki preesterlus on kõrgem või suurem preesterlus ja see tegeleb vaimsete asjadega. (vt ÕL 107:8). See suurem preesterlus anti Aadamale ja see on olnud maa peal iga kord, kui Issand on oma evangeeliumi ilmutanud.

Seda kutsuti kõigepealt „pühaks preesterluseks Jumala Poja korra järgi” (ÕL 107:3). Hiljem hakati seda tundma Melkisedeki preesterlusena, mis sai nime ühe suurepärase ülempreestri järgi, kes elas prohvet Aabrahami ajal.

Melkisedeki preesterluse ametid on vanem, ülempreester, patriarh, seitsekümmend ja apostel. Melkisedeki preesterluse juhataja on Kiriku president.

Teemaga seotud viited: Ef 4:11–14

7. Talitused ja lepingud

Talitused

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus on talituseks püha, ametlik tegu, millel on vaimne tähendus. Iga talituse on andnud Jumal, et meile vaimseid tõdesid õpetada. Päästvaid talitusi tehakse preesterluse volitusel ja nende juhtimisel, kes hoiavad preesterluse võtmeid. Mõned talitused on vajalikud ülenduseks ja neid kutsutakse päästvateks talitusteks.

Esimene päästev evangeeliumi talitus on ristimine vee alla kastmise teel kellegi poolt, kellel on volitus. Ristimine on inimesele vajalik, et saada Kiriku liikmeks ja siseneda selestilisse kuningriiki (vt Jh 3:5).

Sõna ristimine pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab sisse pistma või kastma. Vee alla kastmine sümboliseerib inimese patuse elu surma ja tema uuestisündi vaimsesse ellu, mis on pühendatud Jumala ja Tema laste teenimisele. Samuti on see surma ja ülestõusmise sümboliks.

Pärast ristimist paneb üks Melkisedeki preesterluse hoidja või mitu oma käed inimese pea peale ja ta kinnitatakse Kiriku liikmeks. Selle kinnitamise talituse ajal antakse inimesele Püha Vaimu and.

Püha Vaimu and erineb Püha Vaimu mõjust. Enne ristimist võib inimene tunda aeg-ajalt Püha Vaimu mõju ja selle mõju kaudu võib ta saada tunnistuse tõest (vt Mn 10:4–5). Pärast Püha Vaimu anni saamist on inimesel õigus Tema pidavale kaaslusele, kui ta peab kinni käskudest.

Teised päästvad talitused on Melkisedeki preesterlusse pühitsemine (meestel), templianni saamine ja abielu pitseerimine (vt ÕL 131:1–4). Kõigi päästvate preesterluse talitustega kaasnevad lepingud. Templis saab neid päästvaid talitusi teha asendustalitustena ka surnute eest. Asendustalitused jõustuvad üksnes siis, kui surnud isikud võtavad need vaimumaailmas vastu ja austavad nendega seotud lepinguid.

Teised talitused, nagu haigete õnnistamine ja lastele nime andmine, on meie vaimsel arengul samuti tähtsad.

Teemaga seotud pühakirjakohad: Ap 2:36–38

Lepingud

Leping on püha kokkulepe Jumala ja inimese vahel. Lepingu tingimused seab Jumal ja meie soostume tegema seda, mida Ta meil teha palub; seepeale lubab Jumal meile kuulekuse eest teatud õnnistusi (vt ÕL 82:10).

Kõigi päästvate preesterluse talitustega kaasnevad lepingud. Ristimisel me teeme Issandaga lepingu ja sakramenti võttes me uuendame seda lepingut. Vennad, kes saavad Melkisedeki preesterluse, annavad preesterluse vande ja teevad lepingu. Templis sõlmime täiendavaid lepinguid.

Täiendavad viited: 2Ms 19:5–6; Ps 24:3–4; 2Ne 31:19–20; ÕL 25:13

8. Abielu ja perekond

Abielu mehe ja naise vahel on Jumala poolt seatud ning perekond on Tema päästmis- ja õnneplaani keskmeks. Õnn saavutatakse perekonnaelus kõige kindlamalt siis, kui see on rajatud Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele.

Püha sigitusjõudu tohib kasutada ainult mehe ja naise vahel, kes on seaduslikult abielus. Lapsevanemad peavad paljunema ja täitma maa, kasvatama oma lapsi armastuses ja õigemeelsuses ning hoolitsema nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest.

Mehel ja naisel on püha kohustus teineteist armastada ja hoolitseda teineteise eest. Isadel tuleb juhtida oma perekonda armastuses ja õigemeelsuses ning hoolitseda eluks vajaliku eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest. Nende pühade kohustuste täitmisel tuleb isal ja emal aidata teineteist võrdsete kaaslastena.

Jumalik õnneplaan teeb võimalikuks perekonnasuhete jätkumise teisel pool hauda. Maa loodi ja evangeelium ilmutati selleks, et saaks luua perekondi, et need saaksid pitseeritud ja igavesti ülendatud. (Kohandatud läkitusest „Perekonnad: läkitus maailmale”.)

Täiendavad viited: 1Ms 2:24; Ps 127:3; Ml 4:5–6; ÕL 131:1–4

9. Käsud

Käsud on seadused ja nõuded, mida Jumal esitab inimkonnale. Me näitame Jumalale oma armastust, pidades kinni Tema käskudest (vt Jh 14:15). Käskude pidamine toob Issandalt õnnistusi (vt ÕL 82:10).

Kaks peamist käsku on „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. ‥ [Ja] ‥ armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:36–39).

Kümnel käsul on evangeeliumis oluline osa ja need on igavesed põhimõtted, mis on vajalikud meie ülenduseks (vt 2Ms 20:3–17). Issand ilmutas need muistsel ajal Moosesele ja Ta on sõnastanud need uuesti viimse aja ilmutustes.

Teiste käskude hulka kuulub palvetamine iga päev (vt 2Ne 32:8–9), teistele evangeeliumi õpetamine (vt Mt 28:19–20), kõlbluse seaduse pidamine (vt ÕL 46:33), täiskümnise maksmine (see Ml 3:8–10), paastumine (vt Js 58:6–7), teistele andestamine (vt ÕL 64:9–11), tänulik olemine (vt ÕL 78:19) ning Tarkuse Sõna järgimine (vt ÕL 89:18–21).

Täiendavad viited: 1Ms 39:9; Js 58:13–14; 1Ne 3:7; Mo 4:30; Al 37:35; Al 39:9; ÕL 18:15–16; ÕL 88:124

Nende teemade kohta lisateabe saamiseks vaadake materjale aadressil LDS.org või raamatut „Usule truu: evangeeliumi teatmik”.