Moroni 8

Sissejuhatus

Jätkates püha ülestähenduse täiendamist, lisas Moroni sellele kirja, mille oli saanud oma isalt Mormonilt. Mormon kirjutas oma kirjas ilmutusest, mille oli saanud selle kohta, miks väikeseid lapsi pole vaja ristida. Mormon õpetas ka sellest, kuidas saame valmistuda elama koos Jumalaga. Oma kirja lõpus väljendas ta muret nefilaste pahelisuse ja ähvardava hävingu üle.

Õpetamissoovitused

Moroni 8:1–24

Mormon õpetab, et väikesed lapsed on elavad Kristuses

Pange enne tundi välja pilt tüdruku ristimisest (nt Evangeeliumi kunstiraamat, 2009, nr 104). Kirjutage tahvlile järgnev küsimus.

Miks ei ristita lapsi enne, kui nad saavad kaheksa-aastaseks?

Paluge õpilastel tundi tulles pilti vaadata ja tahvlil oleva küsimuse üle mõtiskleda.

Rääkige õpilastele tunni alguses, et Mormon kirjutas oma pojale Moronile kirja, kus ta õpetas väikeste laste päästmise kohta. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moroni 8:4–6 ja paluge õpilastel otsida, mille pärast Mormon muretses. (Vajadusel selgitage, et 6. salmis on sõna jäme tähenduseks tõsine, häbiväärne või ränk.)

Kui õpilased on leitu kohta aru andnud, paluge neil lugeda läbi Moroni 8:7 ja leida, mida Mormon tegi, kui sellest probleemist teada sai.

Mida saame õppida Mormoni eeskujust?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moroni 8:8–9 ja paluge õpilastel otsida vastust Mormoni palvele. Kui õpilased leitu kohta aru annavad, selgitage vajadusel, et fraas „Aadama needus” viitab Aadama lahutamisele Jumalast langemise tulemusena. Mõned inimesed usuvad ekslikult, et iga laps sünnib langemise tõttu patusena. Sellise väära mõtteviisi tõttu arvavad nad, et väikesed lapsed pole väärilised olema Jumala juures, kui nad surevad ilma ristimata. Kui te seda selgitate, paluge soovi korral õpilastel teist usuartiklit korrata. Samuti võite soovitada, et nad salmid Moroni 8:8–9 ja 2. usuartikli omavahel ristviidetega ühendaksid.

Kirjutage tahvlile järgnev lõpetamata lause. Meeleparandus ja ristimine on vajalikud kõigi nende jaoks, kes on …

Paluge õpilastel lugeda läbi Moroni 8:10 ning otsida sõnu ja fraase, mis tahvlil oleva lause lõpetavad. Kui õpilased oma vastused ette kannavad, lõpetage lause. Meeleparandus ja ristimine on vajalikud kõigi nende jaoks, kes on vastutusvõimelised ja võimelised tegema pattu. Võiksite õpilasi innustada salmis Moroni 8:10 ära märkima fraase, mis seda tõde õpetavad.

Abiks võib olla selgitamine, et patt on „tahtlik sõnakuulmatus Jumala käskude suhtes” (Märksõna „Patt”. − Pühakirjajuht). Lugege ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist vanem Dallin H. Oaksi sõnad:

„Meie õpetus aitab meil mõista, et enne vastutusiga „pole [lapsed] võimelised pattu tegema” (Mn 8:8). Sel ajal võivad lapsed teha vigu, koguni väga tõsiseid ja kahjutoovaid, mille eest tuleb korrale kutsuda, kuid nende tegusid ei peeta patuks” (Sins and Mistakes. – Ensign, okt 1996, lk 65).

Jagage õpilased kahte rühma. Paluge pooltel õpilastel lugeda läbi Moroni 8:11–18 ja ülejäänutel Moroni 8:11, 19–24. (Soovi korral kirjutage need viited tahvlile.) Paluge enne lugema hakkamist, et mõlema rühma õpilased leiaksid, mida õpetas Mormon väikeste laste ristimise kohta. Kui õpilastel on olnud lugemiseks piisavalt aega, paluge osal kummastki rühmast leitu kohta aru anda. Soovi korral võite esitada järgnevaid küsimusi, et aidata õpilastel Mormoni õpetuste üle sügavamalt mõelda.

Mida võiks tähendada, et väikesed lapsed on „elavad Kristuses”? (Mn 8:12, 22). (Nad lunastatakse Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Nad ei saa teha pattu, sest Saatanale pole antud väge väikeseid lapsi ahvatleda. Vt ka Mn 8:10; ÕL 29:46–47.)
Mida me peame tegema, et Kristuses elavaks saada? (Vt 2Ne 25:23–26; Mn 8:10.)
Mida saame õppida nendest salmidest väikeste laste päästmise kohta? (Õpilaste sõnastus võib erineda, kuid nende vastustes peaks kajastuma tõde: väikesed lapsed päästetakse Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Õpilased võivad samuti välja tuua, et väikesed lapsed on elavad Kristuses, et Jumal pole eelistav Jumal ja et Jumal ei muutu.)

Kirjutage järgnevad näited tahvlile või jagamiseks mõeldud lehtedele. Paluge igal õpilasel üks näide valida. Seejärel paluge õpilastel valida salmidest Moroni 8:8–23 üks või kaks salmi ja selgitada, kuidas neis salmides kirjas olevad tõed puudutavad muret, mida nende valitud näidetes väljendatakse.

1. näide. Kohtud misjonärina abielupaariga, kes on tohutult kurb, kuna nende kahekuine laps on surnud. Nende kiriku juht ütles neile, et väikesed lapsed sünnivad Aadama üleastumise tõttu patustena. Ta ütleb, et kuna nende last enne surma ei ristitud, ei saa teda päästa.

2. näide. Su sõber on kohtunud misjonäridega ja käinud sinuga kirikus. Ta on otsustanud, et tahab saada ristitud, kuid on ristimise suhtes ebaleval seisukohal. „Mind ristiti, kui ma olin väike”, selgitab ta. „Kas sellest siis ei piisa?”

Kui õpilased teise näite kohta mõtteid jagavad, tuletage neile vajadusel meelde, et meeleparandus ja ristimine on „nendele, kes on vastutavad ja on võimelised patustama” (Mn 8:10). Issand on öelnud, et lapsed saavad Tema ees vastutusvõimelisteks kaheksa-aastaselt. Ilmutused selle tõe kohta on kirjas Joseph Smithi tõlkes, salmis 1. Moosese 17:11 (vt kuningas Jaakobuse Piibli viimse aja pühade väljaande lisa) ja salmides ÕL 68:25–27.

Moroni 8:25–30

Mormon õpetab, mida vastutusvõimelised peavad tegema, et elada koos Jumalaga

Selgitage, et kui Mormon oli õpetanud Moronile, miks väikeseid lapsi pole vaja ristida, õpetas ta sellest, miks on vajalik ristida vastutusvõimelisi. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moroni 8:25–26. Paluge klassil teksti jälgida ning otsida õnnistusi, mis tulevad inimestele, kes rakendavad usku, parandavad meelt ja saavad ristitud.

Milliseid õnnistusi nendes salmides nägite? (Kui õpilased leitu kohta aru annavad, kandke soovi korral nende vastused tahvlile. Võimalikud vastused: usu, meeleparanduse ja ristimisega kaasnevad pattude andekssaamine, tasadus, südame vagadus, Püha Vaimu külastus, lootus, täiuslik armastus, ja lõpuks õnnistus elada koos Jumalaga.)

Kui õpilased salmides Moroni 8:25–26 nähtud õnnistusi loetlevad, võite soovi korral järgnevad lisaküsimused esitada:

Miks võiks pattude andekssaamine viia tasaduse ja südame vagaduseni?
Kuidas saab tasadus ja südame vagadus kutsuda meie ellu Püha Vaimu?
Miks aitab Püha Vaim meil valmistuda Jumalaga elama?
Miks meil on vaja olla usinad ja palvemeelsed, et täiuslik armastus meie elus kestma jääks?

Kirjutage tahvlile järgnev lõpetamata lause. Kui me täidame ustavalt käske, võime me saada Püha Vaimu, mis valmistab meid …

Paluge õpilastel leida salmidest Moroni 8:25–26 fraas, mis selle põhimõtte lõpetab. Kui me täidame ustavalt käske, võime me saada Püha Vaimu, mis valmistab meid elama koos Jumalaga.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moroni 8:27 ja paluge õpilastel otsida, mis oli nefilaste uhkuse tulemus. Seejärel paluge õpilastel vaadata üle Moroni 8:26 ja Moroni 8:27 ning kõrvutada tasaduse ja südame vagaduse tulemusi uhkuse tulemusega.

Paluge ühel teisel õpilasel lugeda ette Moroni 8:28. Märkige, et kui Mormon oli nefilaste üle muret väljendanud, ütles ta: „Palu nende eest, mu poeg, et meeleparandus võiks jõuda nendeni!” Meenutage õpilastele, milline vägi võib tulla inimeste ellu, kui teised nende eest palvetavad.

Õppetunni lõpetuseks paluge õpilastel jagada oma tundeid lepituse väe kohta, mis päästab väikesed lapsed ning meid kõiki, kui püüame oma lepingutele ustavad olla.

Kommentaarid ja taustinfo

Moroni 8:8. „Aadama needus on neilt minu tõttu ära võetud”

Mõned inimesed usuvad, et Aadama ja Eeva langemise tõttu tulevad vastsündinud maailma patust määrdunutena. President Joseph Fielding Smith selgitas, et see õpetus on vale:

„Kõik need, kes usuvad, et inimene, jah, koguni vastsündinud, on „algsest patust” (teisisõnu Aadama üleastumisest) määrdunud, eitavad Jeesuse Kristuse lepitava vere halastust. Piibel (ja ka meie nüüdisaegne pühakiri) õpetab, et Jeesus Kristus on tõepoolest inimkonna langemisest lunastaja. Ta tasus võla, mille inimkond päris Aadama üleastumise kaudu. Meie panti pandud hingede eest tasuti täies ulatuses. Järele ei jäänud mingit karistuseigandit, mis nõuaks elusolenditelt või nende heaks mingit tegu „algsest patust” vabanemiseks. Õpetus, nagu tuleksid imikud siia maailma „algse patu” needuse all, on Jumala silmis jälestusväärne ning eitab lepituse tähtsust ja halastust. (Vt Moroni 8. peatükk.)”(Church History and Modern Revelation: A Course of Study for the Melchizedek Priesthood Quorums, 4 kd., 1949, 4. kd, lk 99).

Moroni 8:10. Vastutusiga

Meeleparandus on vastutusvõimeliste jaoks. „Väikesed lapsed ei saa meelt parandada” (Mn 8:19). Lapsed, kes ei ole veel saanud kaheksa-aastaseks, ei ole Jumala ees vastutavad (vt ÕL 68:25–27) ja ei vaja seega meeleparandust. Inimesi, kes on vaimupuudega ega oska teadlikult meelt parandada, võidakse samuti pidada vastutusvõimetuteks. Vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas, kuidas väikestest lastest saavad vastutusvõimelised:

„Vastutamine ei puhke lapse puhul täide õide mingil teatud eluhetkel. Lapsed hakkavad vastutama tasahilju, mitme aasta jooksul. Vastutusvõimeliseks saamine on protsess, mitte eesmärk, milleni jõuda teatud arvu aastate, päevade ja tundide möödudes. Meie ilmutuses ütleb Issand: „Nad ei saa teha pattu, sest Saatanale ei ole antud võimu ahvatleda väikesi lapsi enne, kui nad saavad vastutavateks minu ees.”(ÕL 29:47.) Sellest hoolimata saabub aeg, mil laps hakkab tõepoolest vastutama, ja nende elus, kes arenevad normaalselt, hakatakse arvestama patuga. See toimub kaheksa-aastasena, ristimiseas.(ÕL 68:27.)” (The Salvation of Little Children. – Ensign, apr 1977, lk 6).

Moroni 8:8–24. Väikelaste ristimine

Prohvet Joseph Smith õpetas, et väikesed lapsed ei vaja ristimist:

„„Kas [me usume] väikelaste ristimisse?” ‥ Ei! ‥ Sest seda pole Piiblis kusagil kirjas. ‥ Ristimine on pattude lunastamiseks. Lastel patte ei ole. ‥ Lapsed tehakse kõik elavaks Kristuses ning küpsemas eas olijad usu ja meeleparanduse kaudu” (History of the Church, 5. kd, lk 499).

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packer rääkis põhimisjonäridest, kellel õnnestus trööstida ühte ema, kes oma väikese poja surma pärast ahastas:

„Kaks misjonäri [teenisid] Ameerika Ühendriikide mägises lõunaosas. Ühel päeval, kui nad ülevalt alla vaatasid, nägid nad kaugel all inimesi ühele lagendikule kogunemas. Neil polnud just sageli olnud võimalust paljudele inimestele jutlustada ja nõnda läksid ka nemad alla lagendikule.

Üks väike poiss oli ära uppunud ja rahvas kogunes matusetalitusele. Lapse vanemad olid kutsunud kohale kirikuõpetaja, kes pojale „sõnad kaasa loeks”. Misjonärid hoidusid tagaplaanile, kui rändõpetaja ahastava isa ja ema poole pöördus ning jutlusega alustas. Kui vanemad lootsid sellelt vaimulikurüüs mehelt saada tröösti, pidid nad pettuma.

Vaimulik võttis nende kallal pragada, et nad polnud oma väikest poega ristida lasknud. Nad olid seda ühel või teisel põhjusel ikka edasi lükanud ja nüüd oli liiga hilja. Ta ütles neile ilustamata, et nende väike poeg on läinud põrgusse. See oli nende süü. Nemad olid süüdi poisi lõppematutes piinades.

Kui jutlus lõppes ja haud mullaga kaetud sai, läksid misjonärid poisi ahastavate vanemate juurde. „Oleme Issanda teenijad”, ütlesid nad emale. „Meil on teile sõnum.” Nutta tihkuvad vanemad jäid kuulatama, kui misjonärid neile ilmutusi lugesid ja tunnistasid võtmete taastamisest nii elavate kui surnute lunastamiseks.

Tunnen sellele jutlustajale veidi kaasa. Ta oli andnud oma vaimuvalguse ja teadmiste piires endast parima. Kuid ta oleks võinud pakkuda palju enamat. Ta oleks võinud pakkuda evangeeliumi täiust.

Misjonärid tulid kui trööstijad, õpetajad, Issanda teenijad, Jeesuse Kristuse evangeeliumi volitatud kuulutajad” (Ning pisuke poiss ajab neid. – 2012. a kevadine üldkonverents ).