66. õppetund
Moosia 26
Sissejuhatus
Moosia valitsusajal ei uskunud paljud pealekasvavast põlvkonnast – need, kes olid kuningas Benjamini viimase jutluse ajal väikesed lapsed – Kiriku õpetusi ja keeldusid Jumala poole hüüdmast. Need uskmatud noored mõjutasid teisi Kiriku liikmeid panema toime tõsiseid patte. Paljud üleastujad toodi Kiriku juhi, Alma ette. Alma ei teadnud algul, mida teha, kuid palus lõpuks Issandalt juhatust, kuidas sõnakuulmatute liikmete üle kohut mõista. Issand ilmutas Almale, millist protsessi järgida, et Kiriku liikmed nende pattude eest vastutusele võtta. Alma sai samuti teada Jumala halastusest ja tahtest meeleparandajatele andestada. Alma järgis Issanda nõu ja tagas Kirikus korra.
Õpetamissoovitused
Moosia 26:1–6
Paljud pealekasvavast põlvkonnast ei usu evangeeliumi ja juhivad teisi patule
Kirjutage enne tunni algust tahvlile järgmised küsimused:
Kuidas kirjeldaksite oma tunnistust täna?
Kuidas soovite, et teie tunnistus kasvaks?
Paluge õpilastel vastata nendele küsimustele pühakirjade uurimise päevikus või vihikus. Jätke õpilastele piisavalt aega ja selgitage, et Moosia 26. peatükis on lugu inimeste rühmast, kes ei teinud, mida pidid, et oma tunnistust kosutada. Selle tulemusena ei kujunenud neil kunagi usku Jumalasse ja nad juhtisid paljud Kiriku liikmed patustama ja eksima. Soovitage õpilastel seda lugu uurides mõtiskleda, mida see õpetab tunnistuse kujunemise ja tugevdamise kohta.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moosia 26:1–3. Seejärel küsige õpilastelt:
-
Millise valiku paljud pealekasvavast põlvkonnast tegid? (Nad otsustasid, et ei usu oma vanemate pärimusi.)
-
Miks takistab inimeste ebausk nende võimet „mõista Jumala sõna”? (Mo 26:3).
Selgitage, et uskumine (või koguni soov uskuda) viib tegudeni, mis tugevdavad meie tunnistust. Teisest küljest, kui inimesed otsustavad, et nad ei usu, otsustavad nad ka seda, et nad ei tee teatud asju, mis aitaksid neil endale tugevat tunnistust saada. Paluge õpilastel lugeda läbi Moosia 26:3–4, 6. Paluge poolel klassil otsida, mida pealekasvav põlvkond uskmatuse tõttu teha ei tahtnud. Paluge ülejäänud pooltel otsida selle uskmatuse tagajärgi.
-
Mida polnud pealekasvav põlvkond uskmatuse tõttu nõus tegema?
-
Millised tagajärjed olid nende uskmatusel?
Kui õpilased on nende küsimuste üle aru pidanud, kirjutage tahvlile järgnev: Selleks, et tunnistus saaks kujuneda ja et me saaksime seda alal hoida, peame me …
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Esimesest Presidentkonnast president Henry B. Eyringi sõnad. Paluge õpilastel kuulata vastusevariante, kuidas lauset tahvlil lõpetada.
„Tunnistus nõuab usupalvega kosutamist, nälga Jumala sõna järele pühakirjades ja kuulekust saadud tõele. Palvetamata jätta on ohtlik. Ainult pealiskaudne pühakirjade uurimine ja lugemine on ohtlik meie tunnistusele. Need on meie tunnistuse jaoks hädavajalikud toitained. ‥
Selleks, et teie tunnistus kasvaks ja edeneks, tuleb alatasa ja võrdsel määral Jumala heast sõnast toituda, siiralt palvetada ja Issanda käskudele kuuletuda” (A Living Testimony. – Ensign või Liahona, mai 2011, lk 127).
-
Millised tegevused tõi president Eyring välja, mis meil tunnistust kosutada aitavad? (Kui õpilased tegevusi nimetavad, kirjutage need tahvlil olevasse lausesse: Selleks, et tunnistus saaks kujuneda ja et me saaksime seda alal hoida, peame me toituma Jumala heast sõnast, palvetama usuga ja kuuletuma Jumala käskudele. )
-
Kuidas on need tegevused mõjutanud teie tunnistust?
Paluge õpilastel lugeda läbi Moosia 26:5–6 ja otsida, kuidas uskmatud noored mõnesid Kiriku liikmeid mõjutasid.
-
Mõtisklege järgnevate sõnade üle: „Oli otstarbekas, et kirik neid kirikusolijaid, kes patustasid, manitseks” (Mo 26:6). Mida see teie arvates tähendab? (Kiriku patustanud liikmete üle oli vaja kohut mõista ja nad vastutusele võtta.)
Moosia 26:7–14
Alma palub Issandalt juhatust, kuidas patustajate üle kohut mõista
Paluge õpilastel ette kujutada, mis tunne oleks olla piiskop koguduses, mille liikmed on pannud toime tõsiseid patte ega taha meelt parandada. Paluge õpilastel omaette mõtiskleda, mida nad sellises olukorras teeksid. Kuidas nad täidaksid oma kohustust liikmed pattude eest vastutusele võtta ja neil meelt parandada aidata? Selgitage, et Kiriku juht Alma oli silmitsi sarnase väljakutsega.
Võtke kokku Moosia 26:7–12, selgitades, et need, kes olid teinud pattu, toodi Alma ette. Midagi sarnast polnud varem Kirikus juhtunud ja Alma ei teadnud, mida teha. Ta otsustas saata üleastujad kohtumõistmiseks kuningas Moosia ette. Kuningas Moosia saatis nad uuesti Alma juurde, kellel oli Jumala volitus Kiriku patustanud liikmete üle kohut mõista.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Moosia 26:13–14. Paluge õpilastel tähele panna, mis arvas Alma oma vastutusest patustajate üle kohut mõista.
-
Mida Alma tegi, kui kohustus üleastujate üle kohut mõista teda rahutuks tegi?
-
Miks on tähtis teada, et piiskopid ja koguduse juhatajad otsivad ja kuulavad patustajate aitamisel Issanda juhatust?
Moosia 26:15–32
Issand ilmutab Almale, kuidas Kiriku liikmed pattude eest vastutusele võtta ja kehtestab meeleparanduse tingimused
Aitamaks õpilastel mõista Moosia 26:15–32 konteksti, märkige, et nendes salmides on kirjas Issanda vastus Alma küsimusele, mida üleastujatega ette võtta. Kui õpilased uurivad Issanda vastust, innustage neid tähele panema põhimõtteid ja õpetusi, mis aitavad neil paremini mõista rolli, mis on preesterluse kohtumõistjatel − piiskoppidel ja koguduse juhatajatel (ja Melkisedeki preesterluse hoidjate puhul vaia, ringkonna ja misjoni juhatajatel). Samuti paluge neil tähele panna põhimõtteid ja õpetusi andestuse otsimise kohta.
Paluge õpilastel lugeda läbi Moosia 26:17–28 ja pöörata iga kord tähelepanu sellele, kui Issand kasutab sõnu ma, mina või minu. Soovi korral paluge õpilastel need sõnad ära märkida. Seejärel küsige õpilastelt:
-
Mida vihjavad sõnad ma, mina ja minu salmides Moosia 26:17–28 Issanda rolli kohta meeleparanduse protsessis? (Soovi korral paluge õpilastel jagada konkreetseid fraase või salme, mis nende vastuseid toetavad.)
-
Milliseid tõdesid õpime salmidest Moosia 26:20–21 Issanda teenijate rolli kohta meeleparanduse protsessis? (Aidake õpilastel mõista, et preesterluse juhid esindavad Issandat ja kui on tegemist tõsiste pattudega, saavad piiskopid ja koguduse juhatajad aidata meil meelt parandada ja andeks saada.)
-
Kuidas saab piiskop või koguduse juhataja aidata neid, kes heitlevad patu ja kiusatustega?
Selgitage, et Issand õpetas Almale, mida andestuse otsijad peavad meeleparandamiseks tegema. Paluge õpilastel uurida paarides salme Moosia 26:29–32 ja leida põhimõtted, mis aitavad neil mõista, mida Issand meilt nõuab, kui meelt parandame.
Kui õpilastel on olnud aega neid salme uurida, paluge mõnedel õpilastel avastatud põhimõtted oma sõnadega tahvlile kirjutada. Mõned võimalikud vastused:
Pattude ülestunnistamine viib andestuseni.
Issand andestab nendele, kes parandavad meelt siira südamega.
Selleks, et Issandalt andeks saada, tuleb meil andestada teistele.
Aitamaks õpilastel neid põhimõtteid paremini mõista, esitage neile mõned või kõik järgmised küsimused:
-
Mida tähendab fraas „tunnistab üles oma patud sinu ja minu ees” salmis Moosia 26:29? (Vajadusel märkige, et sõna sinu viitab selles salmis Almale.)
-
Miks peab keegi, kes on pannud toime tõsise patu, selle Issandale ja vastavale juhile Kirikus üles tunnistama? (Sellised tõsised patud, nagu kõlbelise puhtuse seaduse rikkumine, võivad seada ohtu inimese liikmesuse Kirikus. Seetõttu peab inimene sel juhul tunnistama pattu nii Issandale kui ka Tema esindajale Kirikus. Piiskoppidel ja koguduse juhatajatel on preesterluse võtmed, et aidata neil, kes on patustanud, andestust otsida. Kuigi üksnes Issand saab patud andestada, on preesterluse juhtidel tugiroll, et aidata inimestel sellest andestusest osa saada. Nad hoiavad kõiki ülestunnistusi konfidentsiaalsetena ning aitavad ülestunnistanuid kogu meeleparanduse käigus.)
-
Mida tähendab parandada meelt „siira südamega”? (Mo 26:29).
-
Miks käsib Issand meil teie arvates teistele andestada? Kuidas on meeleparandus ja teistele andestamine omavahel seotud? (Vt 3Ne 13:14–15; ÕL 64:8–11.)
-
Millised fraasid nendes salmides annavad julgust või tröösti kellelegi, kes soovib meelt parandada, kuid ei tunne, et ta võib andeks saada?
Moosia 26:33–39
Alma kuuletub Issanda nõuandele ning mõistab patustanute üle kohut ja tagab Kirikus korra
Selgitage, et salmides Moosia 26:33–37 jutustatakse, kuidas Alma järgis Issanda juhiseid, mõistis Kiriku patustanud liikmete üle kohut ja tagas Kirikus korra. Paluge õpilastel lugeda läbi Moosia 26:34–37 ja tähele panna, millega lõppesid Alma püüdlused Issanda nõu järgida. Tunnistage, et kui me parandame meelt ja elame õigemeelselt, võime tunda südamerahu ja teha vaimseid edusamme.
Kommentaarid ja taustinfo
Moosia 26:29–30. Kolm olulist meeleparanduse osa
Vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist õpetas olulistest meeleparanduse osadest:
„Spencer W. Kimball [andis] võrratu juhise andestuse saamiseks meeleparanduse kaudu. See on aidanud paljudel tagasiteed leida. Ta [tõi välja] viis olulist meeleparanduse osa.
Patu üle kurvastamine. Uurige ja mõtisklege, et teha kindlaks, kui tõsiseks peab Issand teie üleastumist. Sellega kaasneb tervendav kurvastus ja kahetsemine. Sellega kaasneb ka siiras soov muutuse järele ja tahe alluda igale andestuseks vajalikule nõudele. ‥
Patu hülgamine. See on kallutamatu ja kindel otsus üleastumist mitte korrata. Seda käsku pidades jääb patu mõru järelmaik tundmata. ‥
Patu ülestunnistamine. Patud peab alati Issanda ees üles tunnistama. Tõsisemad üleastumised, nagu kõlblusetus, tuleb tunnistada üles piiskopile või vaia juhatajale. Palun mõistke, et ülestunnistamine pole meeleparandus. Tegemist on olulise sammuga, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Osaline ülestunnistus, mille puhul mainitakse väiksemaid eksimusi, ei aita teil lahendada tõsisemaid salajasi üleastumisi. Andestuse jaoks on oluline Issandale ja vajadusel Tema preesterluse kohtumõistjale kõik, mida te teinud olete, täielikult ära rääkida. ‥
Patu heastamine. Peate taastama nii palju kui võimalik sellest, mis varastati, sai kahjustatud või rüvetati. Tahtlik korvamine on Issanda jaoks selge tõend, et olete pühendunud tegema meeleparanduseks kõik, mis võimalik.
Kõikidele käskudele kuuletumine. Täieliku kuulekusega tuleb teie ellu terviklik evangeeliumi vägi ja teil on jõudu keskenduda konkreetsete pattude hülgamisele. Siia juurde kuuluvad asjad, mida te ei pruugi esialgu meeleparanduse osaks pidadagi, nagu koosolekutel käimine, kümnise maksmine, teenimine ja teistele andestamine. ‥
Tahaksin lisada veel kuuendagi sammu: Päästja tunnustamine. Tunnistan, et kõigi meeleparanduseks oluliste sammude seas on teie jaoks kriitiliselt tähtis veenduda, et andestus tuleb tänu Lunastajale. Oluline on teada, et andeks saab vaid Tema tingimustel” (Finding Forgiveness. – Ensign, mai 1995, lk 76).