Põhiõpetused

Põhiõpetusi tuleks rõhutada nii seminari- kui ka instituuditundides. Õpetajate ülesandeks on aidata õpilastel neid evangeeliumi õpetusi välja tuua ja mõista, neisse uskuda, neid selgitada ja rakendada. Seda tehes aitate õpilastel tugevdada nende tunnistust ja suurendada nende tänulikkust Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi eest. Samuti aitab nende õpetuste uurimine õpilastel paremini valmistuda, et neid tähtsaid tõdesid teistele õpetada.

Seminarid ja usuinstituudid on valinud 100 kuldsalmi, millest enamik on õpilastele põhiõpetustest arusaamisel abiks. Suurem osa järgnevalt loetletud pühakirjaviidetest viitavad kuldsalmidele. Need on lisatud, et näidata, kuidas need on põhiõpetustega seotud.

1. Jumalus

Jumaluse moodustavad kolm eraldi isikut: Jumal, Igavene Isa; Tema Poeg Jeesus Kristus; ja Püha Vaim (vt JSA 1:15–20). Isal ja Pojal on käegakatsutav lihast ja luust keha, Püha Vaim on vaimisik (vt ÕL 130:22–23). Eesmärgilt ja õpetuselt on nad üks. Nad täidavad täiuslikus üksmeeles Taevase Isa jumalikku päästmisplaani.

Jumal Isa

Jumal Isa on universumi ülim valitseja. Ta on meie vaimude isa (vt Hb 12:9). Ta on täiuslik, kõikvõimas ja kõiketeadev. Ühtlasi on Ta Jumal, kelle halastus, lahkus ja ligimesearmastus on täiuslikud.

Jeesus Kristus

Jeesus Kristus on Isa Esmasündinu vaimus ja Isa Ainusündinu lihas. Tema on Vana Testamendi Jehoova ja Uue Testamendi Messias.

Jeesus Kristus elas patuta elu ja tegi täiusliku lepituse kogu inimkonna pattude eest (vt Al 7:11–13). Tema elu on täiuslikuks eeskujuks, kuidas kogu inimkond peaks elama (vt Jh 14:6; 3Ne 12:48). Ta oli esimene inimene siin maa peal, kes tõusis üles (vt 1Kr 15:20–22). Ta tuleb taas väes ja hiilguses ning valitseb tuhandeaastase rahuriigi ajal maa peal.

Kõik palved, õnnistused ja preesterluse talitused tuleb teha Jeesuse Kristuse nimel (vt 3Ne 18:15, 20–21).

Teemaga seotud viited: Hl 5:12; ÕL 19:23; ÕL 76:22–24

Püha Vaim

Püha Vaim on Jumaluse kolmas liige. Ta on vaimisik, kellel pole lihast ja luust keha. Talle viidatakse sageli kui Vaimule, Pühale Vaimule, Jumala Vaimule, Issanda Vaimule ja Trööstijale.

Püha Vaim tunnistab Isast ja Pojast, ilmutab tõde kõigist asjadest ning pühitseb need, kes parandavad meelt ja ristitakse (vt Mn 10:4–5).

Teemaga seotud viited: Gl 5:22–23; ÕL 8:2–3

2. Päästmisplaan

Surelikkusele eelnenud elus tutvustas Taevane Isa meile plaani, mis võimaldab meil saada Tema-sarnaseks, surematuks ning elada igavesti (vt Ms 1:39). Pühakirjades viidatakse sellele plaanile kui päästmisplaanile, suurele õnneplaanile, lunastusplaanile ja halastusplaanile.

Päästmisplaani juurde kuulub loomine, langemine, Jeesuse Kristuse lepitus ning kõik evangeeliumi seadused, talitused ja õpetused. Samuti on Taevase Isa plaanis oluline koht moraalsel valikuvabadusel – võimel iseenda nimel otsustada ja tegutseda (vt 2Ne 2:27). Tänu sellele plaanile võime saada lepituse kaudu täiuslikuks, saada osa rõõmu täiusest ja elada igavesti Jumala juures (vt 3Ne 12:48). Meie peresuhted võivad kesta kogu igaviku.

Teemaga seotud viited: Jh 17:3; ÕL 58:27

Surelikkusele eelnev elu

Enne, kui me sündisime maa peale, elasime me Taevase Isa juures Tema vaimulastena (vt Aabr 3:22–23). Selles surelikkusele eelnevas elus osalesime koos Taevase Isa teiste vaimulastega nõupidamisel. Nõupidamise ajal esitles Taevane Isa oma plaani ja Jeesus Kristus võttis enne surelikuks saamist endale lepingulise kohustuse olla Päästjaks.

Me kasutasime oma valikuvabadust, et Taevase Isa plaani järgida. Me valmistusime tulema maa peale, kus meie areng saab jätkuda.

Neil, kes järgisid Taevast Isa ja Jeesust Kristust, lubati tulla maa peale, et kogeda surelikkust ja areneda igavese elu suunas. Lutsifer, üks teine Jumala vaimupoeg, hakkas plaanile vastu. Temast sai Saatan ja ta visati koos oma järgijatega taevast välja ning neilt võeti õigus saada füüsiline keha ja kogeda surelikkust.

Teemaga seotud viide: Jr 1:4–5

Loomine

Jeesus Kristus lõi Taevase Isa juhatusel taevad ja maa. Maad ei loodud eimillestki, see loodi juba olemas olnud algainetest. Jeesus Kristus on loonud arvutult maailmu (vt ÕL 76:22–24).

Maa loomisel oli Jumala plaanis oluline koht. Sellega kindlustati koht, kus me saame füüsilise keha, kus meid pannakse proovile ning kus arendada jumalikke omadusi.

Meil tuleb kasutada maa loodusvarasid targalt, mõistlikult ja tänuga (vt ÕL 78:19).

Aadam oli esimene inimene, kes loodi maa peal. Jumal lõi Aadama ja Eeva oma näo järgi. Kõik inimesed – mehed ja naised – on loodud Jumala näo järgi (vt 1Ms 1:26–27).

Langemine

Jumal andis Eedeni aias Aadamale ja Eevale käsu, et nad ei tohi süüa hea ja kurja tundmise puu vilja. Selle teo tagajärjeks oleks vaimne ja füüsiline surm. Vaimne surm on eraldatus Jumalast. Füüsiline surm on vaimu eraldumine surelikust kehast. Kuna Aadam ja Eeva astusid Jumala käsust üle, aeti nad Tema juurest ära ja neist said surelikud. Aadama ja Eeva üleastumist ning muutusi, mida nad selle tagajärjel kogesid, muuhulgas vaimset ja füüsilist surma, kutsutakse langemiseks.

Langemise tagajärjel võisid Aadam ja Eeva ning nende järeltulijad tunda rõõmu ja kurbust, teada, mis on hea ja halb, ning saada lapsi (vt 2Ne 2:25). Aadama ja Eeva järeltulijatena pärime surelikkuses langenud olukorra. Me oleme eraldatud Issanda juurest ja määratud kogema füüsilist surma. Samuti panevad meid proovile eluraskused ja vastase kiusatused (vt Mo 3:19.)

Langemine on Taevase Isa päästmisplaani lahutamatu osa. See on kahesuunaline – allapoole, kuid ometi edasi. Lisaks füüsilise ja vaimse surma tutvustamisele annab see meile võimaluse sündida maa peale ning õppida ja areneda.

Surelik elu

Surelik elu on õppimise aeg, mil saame valmistuda igaveseks eluks ja tõestada, et kasutame oma valikuvabadust, et teha kõike seda, mida Issand on käskinud. Selle sureliku elu ajal tuleb meil teisi armastada ja teenida (vt Mo 2:17; Mn 7:45, 47–48).

Surelikkuses on meie vaim ühendatud füüsilise kehaga, mis annab meile võimaluse kasvada ja areneda nii, nagu surelikkusele eelnevas elus ei olnud võimalik. Kehal on päästmisplaanis oluline osa ja sellesse tuleks suhtuda kui meie Taevaselt Isalt saadud kingitusse (vt 1Kr 6:19–20).

Teemaga seotud viited: Jos 24:15; Mt 22:36–39; 2Ne 28:7–9; Al 41:10; ÕL 58:27

Elu pärast surma

Pärast surma läheb meie vaim vaimumaailma ja ootab ülestõusmist. Õigemeelsete vaimud on õnneseisundis, mida kutsutakse paradiisiks. Paljud ustavad jutlustavad evangeeliumi neile, kes on vaimuvanglas.

Vaimuvangla on surelikkusele järgnevas maailmas ajutiseks elukohaks neile, kes surevad, ilma et oleksid teadnud tõde, ja neile, kes pole surelikkuses kuulekad. Seal õpetatakse vaimudele evangeeliumi ning neil on võimalus meelt parandada ja võtta vastu päästvad talitused, mida tehakse nende heaks templis (vt 1Pt 4:6). Need, kes evangeeliumi vastu võtavad, elavad kuni ülestõusmiseni paradiisis.

Ülestõusmine on meie vaimukeha taasühinemine täiustatud lihast ja luust füüsilise kehaga (vt Lk 24:36–39). Pärast ülestõusmist ei lahutata vaimu ja keha enam kunagi ja meist saavad surematud. Tänu sellele, et Jeesus Kristus sai surmast võitu, tõuseb iga maa peale sündinud inimene üles (vt 1Kr 15:20–22). Õigemeelsed tõusevad üles enne pahelisi ja tulevad esile esimesel ülestõusmisel.

Pärast ülestõusmist toimub viimane kohtumõistmine. Jeesus Kristus mõistab iga inimese üle kohut, et teha kindlaks igavene auhiilgus, mille ta saab. See kohtumõistmine põhineb iga inimese kuulekusel Jumala käskudele (vt Ilm 20:12; Mo 4:30).

Auhiilguse kuningriike on kolm (vt 1Kr 15:40–42). Kõrgeim neist on selestiline kuningriik. Need, kellel on kindel tunnistus Jeesusest ja kes kuuletuvad evangeeliumi põhimõtetele, elavad selestilises kuningriigis Isa Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse juures (vt ÕL 131:1–4).

Kolmest auhiilguse kuningriigist teine on terrestriline kuningriik. Need, kes elavad selles kuningriigis, olid maa peal auväärsed mehed ja naised, kes ei olnud vaprad tunnistuses Jeesusest.

Kolmest auhiilguse kuningriigist madalaim on telestiline kuningriik. Need, kes pärivad selle kuningriigi, on need, kes valisid surelikus elus õigemeelsuse asemel pigem pahelisuse. Nad saavad oma auhiilguse pärast seda, kui on vaimuvanglast lunastatud.

Teemaga seotud viide: Jh 17:3

3. Jeesuse Kristuse lepitus

Lepitus tähendab karistuse kandmist patu toimepanemise eest, vabastades seeläbi meeltparandava patustaja patu tagajärgedest ja võimaldades tal saada lepitatud Jumalaga. Jeesus Kristus oli ainukene, kes suutis teha täiusliku lepituse kogu inimkonna eest. Tema lepitus hõlmas inimkonna pattude eest kannatamist Ketsemani aias, vere valamist, kannatusi ja surma ristil ja hauast ülestõusmist (vt Lk 24:36–39; ÕL 19:16–19). Päästja suutis teha lepituse, sest Ta hoidis end patust vabana ja Tal oli vägi surma üle. Surelikult emalt päris Ta suremisvõime. Surematult Isalt päris Ta väe taas ellu ärgata.

Tänu Päästja lepitava ohverduse kaudu võimalikuks saanud armule tõusevad kõik inimesed üles ja saavad surematuks. Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele on ka meil võimalik igavene elu saada (vt Mn 7:41). Selle saamiseks peame me elama Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, mis hõlmab Temasse uskumist, pattudest meele parandamist, ristimist, Püha Vaimu anni saamist ja ustavalt lõpuni vastu pidamist (vt Jh 3:5).

Lepituse osana kannatas Jeesus Kristus mitte ainult meie pattude eest, vaid võttis enda kanda kõigi inimeste valud, haigused ja jõuetused (vt Al 7:11–13). Ta mõistab meie kannatusi, sest Ta on neid ise kogenud. Tema arm ehk suutlikuks tegev vägi annab meile jõudu kanda koormaid ja täita ülesandeid, mida me iseseisvalt ei suudaks (vt Mt 11:28–30; Fl 4:13; Et 12:27).

Teemaga seotud viited: Jh 3:5; Ap 3:19–21

Usk Jeesusesse Kristusesse

Usk on „[lootmine] asjadele, mida pole näha, mis on õiged” (Al 32:21; vt ka Et 12:6). See on and Jumalalt.

Selleks, et usk viiks inimese päästmiseni, peab selle keskmes olema Jeesus Kristus. Usk Jeesusesse Kristusesse tähendab Tema täielikku usaldamist ning Tema piiritule lepitusele, väele ja armastusele lootmist. Usk hõlmab ka uskumist Tema õpetustesse ja uskumist, et kui ka meie kõike ei mõista, on Tema jaoks kõik arusaadav (vt Õp 3:5–6; ÕL 6:36).

Lisaks passiivsele uskumisele väljendame me usku oma eluviisiga (vt Jk 2:17–18). Usk võib suureneda, kui me palvetame, uurime pühakirju ja kuuletume Jumala käskudele.

Viimse aja pühad usuvad ka Isasse Jumalasse, Pühasse Vaimu, preesterluse väesse ja teistesse taastatud evangeeliumi olulistesse osadesse. Usk aitab meil terveneda vaimselt ja füüsiliselt ning annab jõudu edasi pürgida, seista silmitsi raskustega ja saada jagu kiusatusest (vt 2Ne 31:19–20). Issand teeb meie elus vägevaid imetegusid vastavalt meie usule.

Uskudes Jeesusesse Kristusesse, võib inimene saada andeks oma patud ja lõpuks olla vääriline elama Jumala juures.

Teemaga seotud viide: Mt 11:28–30

Meeleparandus

Meeleparandus on meeles ja südames toimuv muutus, mis annab meile värske pildi Jumalast, iseendast ja maailmast. Selle juurde kuulub patust eemale pööramine ja andekssaamiseks Jumala poole pöördumine. See on ajendatud armastusest Jumala vastu ja siirast soovist Tema käskudele kuuletuda.

Meie pattude tagajärjel ei ole me puhtad – oleme vääritud, et pöörduda tagasi ja elada oma Taevase Isa juures. Taevaisa on andnud meile Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ainsa viisi patud andeks saada (vt Js 1:18).

Meeleparandus hõlmab ka patu üle kurvastamist, Taevasele Isale ja vajadusel ka teistele ülestunnistamist, patu hülgamist, nii palju kui võimalik kõige selle ennistada püüdmist, mida patu läbi kahjustatud on, ja kuulekat elu Jumala käskude järgi (vt ÕL 58:42–43).

Teemaga seotud viited: Js 53:3–5; Jh 14:6; 2Ne 25:23, 26; ÕL 18:10–11; ÕL 19:23; ÕL 76:40–41

4. Evangeeliumi ajajärk, usust taganemine ja taastamine

Evangeeliumi ajajärk

Evangeeliumi ajajärk on ajaperiood, mil Issand ilmutab oma õpetused, talitused ja preesterluse. See on aeg, mil Issandal on maa peal vähemalt üks volitatud teenija, kellel on püha preesterlus ja jumalik volitus jagada evangeeliumi ja teha selleks vajalikke talitusi. Praegu elame me viimsel ajajärgul – aegade täiuse ajajärgul, mis sai alguse evangeeliumi ilmutamisest Joseph Smithile.

Varasemaid ajajärke tähistavad Aadam, Eenok, Noa, Aabraham, Mooses ja Jeesus Kristus. Lisaks on olnud veel teisi ajajärke, kaasa arvatud need, mis olid nefilastel ja jeredlastel. Igal ajajärgul ilmutatakse päästmisplaan ja Jeesuse Kristuse evangeelium ning õpetatakse neist.

Usust taganemine

Kui inimesed pöörduvad ära evangeeliumi põhimõtetest ja neil ei ole enam preesterluse võtmeid, on nad usust taganenud.

Maailma ajaloo jooksul on tulnud ette üleüldisi usust taganemise perioode. Üheks näiteks on suur usust taganemine, mis leidis aset pärast seda, kui Päästja oli rajanud oma Kiriku (vt 2Ts 2:1–3). Pärast Päästja apostlite surma moonutasid inimesed evangeeliumi põhimõtteid ning tegid omavoliliselt muudatusi Kiriku organisatsioonis ja preesterluse talitustes. Selle laialt levinud pahelisuse tõttu võttis Issand preesterluse volituse ja võtmed maa pealt ära.

Suure usust taganemise ajal ei saanud inimesed elavatelt prohvetitelt jumalikku juhatust. Loodi palju kirikuid, kuid neil polnud volitust anda Püha Vaimu andi või teha preesterluse talitusi. Osa pühakirjadest moonutati või läks kaduma ning inimestel ei olnud enam õiget arusaamist Jumalast.

See usust taganemine kestis, kuni Taevane Isa ja Tema Armastatud Poeg ilmusid Joseph Smithile ning tegid algust evangeeliumi täiuse taastamisega.

Taastamine

Taastamine on Jumala evangeeliumi tõdede ja talituste taaskehtestamine Tema laste seas maa peal (vt Ap 3:19–21).

Taastamiseks valmistumisel kasvatas Issand reformatsiooni ajal üles õilsad mehed. Nad püüdsid taastada usuõpetust, -tavasid ja -organisatsiooni nii, nagu Päästja need loonud oli. Kuid neil ei olnud preesterlust ega evangeeliumi täiust.

Taastamine algas 1820. aastal, mil Isa Jumal ja Tema Poeg Jeesus Kristus ilmusid Joseph Smithile vastusena tema palvele (vt JSA 1:15–20). Mõned taastamise tähtsad sündmused olid Mormoni Raamatu tõlkimine, Aaroni ja Melkisedeki preesterluse taastamised ning Kiriku organiseerimine 6. aprillil 1830. aastal.

15. mail 1829 taastas Ristija Johannes Aaroni preesterluse Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle. Melkisedeki preesterlus ja kuningriigi võtmed taastati samuti 1829. aastal, mil apostlid Peetrus, Jaakobus ja Johannes andsid need Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle.

Evangeeliumi täius on taastatud ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik on „ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal” (ÕL 1:30). Lõpuks täidab Kirik kogu maa ja püsib igavesti.

Teemaga seotud viited: Js 29:13–14; Hs 37:15–17; Ef 4:11–14; Jk 1:5–6

5. Prohvetid ja ilmutus

Prohvet on inimene, kelle Jumal on enda eest kõnelema kutsunud (vt Am 3:7). Prohvetid tunnistavad Jeesusest Kristusest ja õpetavad Tema evangeeliumi. Nad teevad teatavaks, milline on Jumala tahe ja Tema tõeline olemus. Nad mõistavad hukka patu ja hoiatavad selle tagajärgede eest. Mõnikord kuulutavad nad prohvetlikult tulevastest sündmustest (vt ÕL 1:37–38). Paljud prohvetite õpetused on kirjas pühakirjades. Kui me uurime prohvetite sõnu, õpime, mis on tõde, ja saame juhatust (vt 2Ne 32:3).

Me toetame Kiriku presidenti kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat ning ainust inimest maa peal, kes saab ilmutust, et juhtida kogu Kirikut. Samuti toetame nõuandjaid Esimesest Presidentkonnast ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmeid kui prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid.

Ilmutus on viis, kuidas Jumal suhtleb oma lastega. Kui Issand ilmutab oma tahet Kirikule, räägib Ta oma prohveti kaudu. Pühakirjades – Piiblis, Mormoni Raamatus, Õpetuses ja Lepingutes ning Kallihinnalises Pärlis – on kirjas iidsete ja tänapäeva prohvetite kaudu antud ilmutused. Tänapäeval on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku president Jumala prohvet maa peal.

Inimesed võivad saada ilmutust, mis aitab neid konkreetsete vajaduste, kohustuste ja küsimuste puhul ning tugevdab nende tunnistust. Enamik ilmutusi tuleb Kiriku juhtidele ja liikmetele Pühalt Vaimult saadud tunnete ja mõtete kaudu. Püha Vaim räägib meie meeles ja südames vaiksel, tasasel häälel (vt ÕL 8:2–3). Mõnikord võib ilmutus tulla ka nägemuste, unenägude või inglite külastuste kaudu.

Teemaga seotud viited: Ps 119:105; Ef 4:11–14; 2Tm 3:15–17; Jk 1:5–6; Mn 10:4–5

6. Preesterlus ja preesterluse võtmed

Preesterlus on Jumala igavene vägi ja volitus. Preesterluse kaudu lõi Jumal taevad ja maa ning valitseb neid. Selle väe kaudu lunastab ja ülendab Ta oma lapsi, tuues „inimesele surematus[e] ja igave[se] elu” (Ms 1:39).

Jumal annab preesterluse volituse Kiriku väärilistele meessoost liikmetele, et nad saaksid tegutseda Tema nimel Tema laste päästmise hüvanguks. Preesterluse võtmed on juhtimisõigus ehk vägi, mille Jumal annab inimesele Jumala kuningriigi valitsemiseks ja suunamiseks maa peal (vt Mt 16:15–19). Nende võtmete kaudu võib anda preesterluse hoidjatele volituse jutlustada evangeeliumi ja teha päästvaid talitusi. Kõik, kes Kirikus teenivad, on kutsutud tema juhtimise all, kes hoiab preesterluse võtmeid. Seeläbi on neile antud vajalik vägi, et teenida oma kutsetes ja täita vastavaid ülesandeid.

Teemaga seotud viited: ÕL 121:36, 41–42

Aaroni preesterlus

Aaroni preesterlust nimetatakse sageli ettevalmistavaks preesterluseks. Aaroni preesterluse ametid on diakon, õpetaja, preester ja piiskop. Tänapäeval võivad Kiriku väärilised meessoost liikmed saada Aaroni preesterluse alates 12. eluaastast.

Aaroni preesterlus „sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning ‥ ristimise võtmeid” (ÕL 13:1).

Melkisedeki preesterlus

Melkisedeki preesterlus on kõrgem või suurem preesterlus ja see tegeleb vaimsete asjadega (vt ÕL 107:8). See suurem preesterlus anti Aadamale ja see on olnud maa peal iga kord, kui Issand on oma evangeeliumi ilmutanud.

Esmalt kutsuti seda „pühaks preesterluseks Jumala Poja korra järgi” (ÕL 107:3). Hiljem hakati seda tundma Melkisedeki preesterlusena, mis sai nime prohvet Aabrahami ajal elanud suure ülempreestri järgi.

Melkisedeki preesterluse ametid on vanem, ülempreester, patriarh, seitsekümmend ja apostel. Melkisedeki preesterluse juhataja on Kiriku president.

Teemaga seotud viited: Ef 4:11–14

7. Talitused ja lepingud

Talitused

Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus on talituseks püha, ametlik toiming, millel on vaimne tähendus. Iga talituse on andnud Jumal, et meile vaimseid tõdesid õpetada. Päästvaid talitusi tehakse preesterluse volitusel ja nende juhtimisel, kes hoiavad preesterluse võtmeid. Mõned talitused on vajalikud ülenduseks ja neid kutsutakse päästvateks talitusteks.

Esimene päästev evangeeliumitalitus on ristimine vee alla kastmise teel, mille viib läbi keegi, kellel on volitus. Ristimine on vajalik selleks, et saada Kiriku liikmeks ja siseneda selestilisse kuningriiki (vt Jh 3:5).

Sõna ristimine pärineb kreekakeelsest sõnast, mille tähenduseks on vette või vee alla kastma. Vee alla kastmine sümboliseerib inimese patuse elu surma ja tema uuestisündi vaimsesse ellu, mis on pühendatud Jumala ja Tema laste teenimisele. Samuti on see surma ja ülestõusmise sümboliks.

Pärast ristimist panevad üks või mitu Melkisedeki preesterluse hoidjat oma käed inimese pea peale ja kinnitavad ta Kiriku liikmeks. Selle liikmeks kinnitamise talituse ajal antakse inimesele Püha Vaimu and.

Püha Vaimu and erineb Püha Vaimu mõjust. Enne ristimist võib inimene tunda aeg-ajalt Püha Vaimu mõju ja selle mõju kaudu tõe kohta tunnistuse saada (vt Mn 10:4–5). Pärast Püha Vaimu anni saamist on inimesel õigus Tema pidevale kaaslusele, kui ta peab kinni käskudest.

Teised päästvad talitused on pühitsemine Melkisedeki preesterlusse (meestele), templiand ja abielu pitseerimine (vt ÕL 131:1–4). Kõigi päästvate preesterluse talitustega kaasnevad lepingud. Templis saab neid päästvaid talitusi teha asendustalitustena ka surnute eest. Asendustalitused jõustuvad üksnes siis, kui surnud võtavad need vaimumaailmas vastu ja austavad nendega seotud lepinguid.

Ka teised talitused on meie vaimses arengus olulised, näiteks haigete õnnistamine, laste õnnistamine ja neile nime andmine.

Teemaga seotud viide: Ap 2:36–38

Lepingud

Leping on Jumala ja inimese vaheline püha kokkulepe. Jumal esitab lepingu tingimused ja meie nõustume tegema, mida Ta meilt palub. Seejärel lubab Jumal meile kuulekuse eest teatud õnnistusi (vt ÕL 82:10).

Kõigi päästvate preesterluse talitustega kaasnevad lepingud. Me sõlmime Issandaga lepingu, kui meid ristitakse, ja uuendame seda, kui võtame sakramenti. Vennad, kes saavad Melkisedeki preesterluse, annavad preesterluse vande ja sõlmivad lepingu. Templis sõlmime me edasisi lepinguid.

Teemaga seotud viited: 2Ms 19:5–6; Ps 24:3–4; 2Ne 31:19–20; ÕL 25:13

8. Abielu ja perekond

Abielu mehe ja naise vahel on Jumala seatud ning perekond on Tema päästmis- ja õnneplaani keskmeks. Õnn saavutatakse perekonnaelus kõige kindlamalt siis, kui see on rajatud Issanda Jeesuse Kristuse õpetustele.

Püha sigitusjõudu tohivad kasutada ainult mees ja naine, kes on seaduslikus abielus. Lapsevanemad peavad paljunema ja täitma maa, kasvatama oma lapsi armastuses ja õigemeelsuses ning hoolitsema nende füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest.

Mehel ja naisel on püha kohustus armastada teineteist ja hoolitseda teineteise eest. Isadel tuleb juhtida oma perekonda armastuses ja õigemeelsuses ning hoolitseda eluks vajaliku eest. Emad vastutavad eelkõige oma laste kasvatamise eest. Nende pühade kohustuste täitmisel tuleb isal ja emal aidata teineteist võrdsete kaaslastena.

Jumalik õnneplaan teeb võimalikuks perekonnasuhete jätkumise teisel pool hauda. Maa loodi ja evangeelium ilmutati selleks, et saaks luua perekondi, et need saaksid pitseeritud ja igavesti ülendatud. (Kohandatud pöördumisest „Perekond: läkitus maailmale”. – www.jeesusekristusekirik.ee)

Teemaga seotud viited: 1Ms 2:24; Ps 127:3; Ml 3:23–24; ÕL 131:1–4

9. Käsud

Käsud on seadused ja nõuded, mille Jumal inimkonnale annab. Me näitame, et armastame Teda, kui peame Tema käske (vt Jh 14:15). Käskude pidamine toob Issandalt õnnistusi (vt ÕL 82:10).

Kaks peamist käsku on „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest. ‥ ja ‥ armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mt 22:36–39).

Evangeeliumis on oluline osa kümnel käsul, mis on meie ülenduseks vajalikud igavesed põhimõtted (vt 2Ms 20:3–17). Issand ilmutas need iidsel ajal Moosesele ja on korranud neid viimse aja ilmutustes.

Muude käskude seas on igapäevane palve (vt 2Ne 32:8–9), teistele evangeeliumi õpetamine (vt Mt 28:19–20), kõlbelise puhtuse seaduse pidamine (vt ÕL 46:33), täiskümnise maksmine (vt Ml 3:8–10), paastumine (vt Js 58:6–7), teistele andestamine (vt ÕL 64:9–11), tänumeelsus (vt ÕL 78:19) ja Tarkuse Sõna järgimine (vt ÕL 89:18–21).

Teemaga seotud viited: 1Ms 39:9; Js 58:13–14; 1Ne 3:7; Mo 4:30; Al 37:35; Al 39:9; ÕL 18:15–16; ÕL 88:124

Nende teemade kohta lisateabe saamiseks vaadake materjale aadressil LDS.org, Teachings, Gospel Topics, või raamatut „Usule truu: evangeeliumi teatmik” (2004).