Sissejuhatus Markuse evangeeliumisse
Milleks seda raamatut uurida?
Markuse evangeelium jutustab Jeesuse Kristuse teenimistööst, surmast ja ülestõusmisest kiireloomulises aruandes, kus pööratakse sageli tähelepanu Päästja vägevatele tegudele. Tähtsaim nende seas on lepitus, mis on Markuse sõnul Jeesuse kui ammu lubatud Messia missiooni juures põhiline. Uurides Markuse aruannet ja tunnistust, kuidas Päästja viis täide oma lepitava missiooni, saavad õpilased üha enam usku pöörduda ja leida julgust Päästjat järgida.
Kes selle raamatu kirjutas?
Raamatu autor on Markus (keda hüütakse ka Johannes Markuseks). Kuigi Markus ei olnud Jeesuse Kristuse esialgsete jüngrite seas, pöördus ta hiljem usule, temast sai apostel Peetruse abiline ning ta võis põhineda oma evangeeliumi kirjutamisel Peetruselt õpitule (vt märksõna „Markus”. – Pühakirjajuht).
Markus elas koos oma ema Maarjaga Jeruusalemmas. Nende kodu oli osade esimeste kristlaste kogunemispaigaks (vt Ap 12:12). Markus lahkus Jeruusalemmast, et aidata Barnabast ja Saulust (Paulust) nende esimesel misjonirännakul (vt Ap 12:25; 13:4–6, 42–48). Paulus kirjutas hiljem, et Markus oli koos temaga Roomas (vt Kl 4:10; Fm 1:24) ja kiitis Markust kui kaaslast, keda oli talle „väga vaja abiliseametisse” (2Tm 4:11). Peetrus ütles tema kohta „Markus, mu poeg” (1Pt 5:13), mis vihjab nende lähedasele suhtele.
Kus ja millal see evangeelium kirjutati?
Me ei tea täpselt, millal Markuse evangeelium kirjutati. Markus kirjutas tõenäoliselt oma evangeeliumi Roomas ajavahemikus 64 pKr kuni 70 pKr, arvatavasti peagi pärast apostel Peetruse märtrisurma u 64 pKr.
Kellele ja miks see evangeelium kirjutati?
Markuse evangeeliumis on kirjas sellised üksikasjad nagu aramea keelest tõlgitud tsitaadid, ladina keelest tõlgitud ütlused ja juudi kommete selgitused, mis näivad olevat mõeldud peamiselt roomlastest ja teistest paganarahvastest koosnevale kuulajaskonnale, kuid ka neile, kes olid pöördunud kristlusesse kõige tõenäolisemalt Roomas ja kogu Rooma keisririigis. Usutakse, et Markus võis olla koos Peetrusega Roomas ajal, mil Rooma keisririigi eri paigus paljude Kiriku liikmete usk tõsiselt proovile pandi.
Kolmandik Markuse evangeeliumist räägib Päästja õpetustest ja kogemustest Tema viimase elunädala jooksul. Markus oli tunnistajaks, et kannatav Jumala Poeg sai lõpuks võitu kurjast, patust ja surmast. See tunnistus tähendas, et Päästja järgijad ei pea kartma. Kui nad olid silmitsi tagakiusamise, katsumuste või koguni surmaga, järgisid nad oma Õpetajat. Nad võisid vastu pidada kindla teadmisega, et Issand neid aitab ja et kõik Tema lubadused lõpuks täituvad.
Millised on mõned sellele raamatule iseloomulikud tunnused?
Markuse evangeelium algab ootamatult ja dramaatiliselt ning jätkub tempokalt, sündmused järgnevad üksteisele kiiresti. Markus kasutab sageli sõnu kohe ja sedamaid, jättes mulje kiirest tempost ja tegutsemisest.
Kuigi 90 protsenti Markuse materjalist võib leida ka Matteuse ja Luuka evangeeliumist, sisaldab Markuse aruanne sageli täiendavaid üksikasju, mis aitavad meil põhjalikumalt mõista Päästja kaastundlikkust ja Tema ümberolijate reaktsioone (võrdle Mk 9:14–27 ja Mt 17:14–18). Näiteks jutustas Markus, millise suure innukusega Galilea ja teiste piirkondade elanikud Päästja Tema teenimistöö alguses vastu võtsid (vt Mk 1:32–33, 45; 2:2; 3:7–9; 4:1). Lisaks jutustas Markus hoolikalt kirjatundjate ja variseride negatiivsest vastukajast, kelle skeptilistest mõtetest alguse saanud vastuseisust kasvas kiiresti (vt Mk 2:6–7) salaplaan Jeesus hävitada (vt Mk 3:6).
Markuse evangeeliumi tähtsate teemade seas on küsimused selle kohta, kes Jeesus oli ja kes mõistis Tema isikukuuluvust, aga ka jüngrite roll nendena, kellel tuleb „võt[ta] oma rist enese peale ja järgi[da] [Jeesust]” (Mk 8:34). Lisaks on Markuse evangeelium ainuke, milles räägitakse tähendamissõna ise sirguvast seemnest (vt Mk 4:26–27), kurdi tervekstegemisest Dekapoli aladel (vt Mk 7:31–37) ja pimeda järk-järgulisest tervekstegemisest Betsaidas (vt Mk 8:22–26).
Ülevaade
Markuse 1–4. Ristija Johannes ristib Jeesuse ning Jeesus teeb algust kuulutamise, jüngrite kutsumise ja imede tegemisega. Vastuseisu suurenedes hakkab Ta õpetama tähendamissõnadega.
Markuse 5–7. Päästja jätkab vägevate imede tegemist, näidates teiste vastu kaastunnet. Pärast Ristija Johannese surma toidab Jeesus rohkem kui viit tuhandet inimest ja kõnnib vee peal. Jeesus õpetab valede pärimuste vastu.
Markuse 8–10. Jeesus Kristus jätkab imede tegemist. Peetrus tunnistab, et Jeesus on Kristus. Päästja kuulutab prohvetlikult kolm korda oma kannatustest, surmast ja ülestõusmisest, kuid Tema jüngrid ei mõista veel täielikult, mida Ta mõtleb. Ta õpetab neile alandlikkusest ja teenimisest, mida Tema jüngritelt nõutakse.
Markuse 11–16. Viimasel elunädalal saabub Päästja Jeruusalemma, õpetab oma jüngreid, kannatab Ketsemanis ja lüüakse risti. Jeesus Kristus on ülestõusnud.