Sissejuhatus Pauluse esimesse kirja korintlastele
Milleks seda kirja uurida?
Kiriku algusaegade liikmetel Korintoses oli palju selliseid probleeme, mis eksisteerivad tänapäeva maailmas, näiteks ühtsuse puudumine, valeõpetused ja kõlblusetus. Kirjast 1. korintlastele saame me teada, et Paulus õpetas neile pühadele, kuidas toetada Kirikus üksmeelt ja õppida Jumala asju, milline roll on füüsilisel kehal Püha Vaimu templina, millised on olemuselt Vaimu annid, kui tähtis on võtta sakramenti vääriliselt ning et ülestõusmine on reaalsus. Uurides Pauluse õpetusi kirjas 1. korintlastele, õpivad õpilased õpetusi ja põhimõtteid, mis aitavad neil elada õigemeelselt ümbritsevast pahelisusest hoolimata.
Kes selle kirja kirjutas?
Esimese kirja korintlastele avasalmist nähtub, et selle saatsid apostel Paulus ja jünger, kelle nimi oli Soostenes, kes võis teenida Pauluse kirjutajana (vt 1Kr 1:1). Kuigi Soostenesi roll pole täpselt teada, on selge, et kirja sisu autor on Paulus (vt 1Kr 16:21–24).
Kus ja millal see kiri kirjutati?
Paulus kirjutas kirja, mida tuntakse kui kirja 1. korintlastele, kolmeaastase Efesoses viibimise lõpus (oma kolmanda misjoni ajal), mis lõppes tõenäoliselt 55. või 56. aastal pKr. (Vt Ap 19:10; 20:31; märksõna „Pauline Epistles”. – Bible Dictionary.)
Kellele see kiri kirjutati ja miks?
See kiri kirjutati Kiriku liikmetele Korintose linnas. Paulus oli jutlustanud Korintoses evangeeliumi peaaegu kaks aastat (vt Ap 18:1–18) ja asutas seal Kiriku koguduse (vt märksõna „Pauline Epistles”. – Bible Dictionary). Kui Paulus hiljem oma kolmanda misjonirännaku ajal Efesoses jutlustas, sai ta Korintosest Kiriku liikmetelt teateid. Ta kirjutas kogudusele vastuse (vt 1Kr 5:9), kuid kahjuks läks see kiri kaduma, mistõttu seda pühakirjadest ei leia. Hiljem sai Paulus Korintosest Kiriku liikmetelt veel ühe teate seal Kirikus tekkinud probleemide kohta (vt 1Kr 1:11), millele ta kirjutas vastuseks järgmise kirja, mis sai tuntuks kui kiri 1. korintlastele. Seega on 1. korintlastele tegelikult Pauluse teine kiri Korintose liikmetele.
Pauluse ajal oli Korintos Rooma Ahhaia maakonna pealinn; Ahhaia hõlmas enamikku vana aja Kreekast Makedooniast lõuna pool. Rikka kauplemiskeskusena meelitas Korintos ligi inimesi kogu Rooma keisririigist, mistõttu sellest sai mitmepalgelisim linn piirkonnas. Korintose usuelus võimutses ebajumalakummardamine ning kogu linnas oli arvukalt templeid ja pühamuid. Pauluse teenimistöö ajal paistsid korintlased silma eriti kõlvatu maine poolest. Näiteks tegeleti Aphrodite templis teadete kohaselt prostitutsiooni rituaalidega.
Pauluse esimesest kirjast korintlastele saab selgeks, et Kiriku liikmed polnud ühtsed ning et nende evangeeliumipõhimõtete järgimist ja talituste täitmist olid hakanud mõjutama mõned paganlikud tõekspidamised ja kombed (vt 1Kr 1:11; 6:1–8; 10:20–22; 11:18–22). Paulus kirjutas Kiriku liikmetele Korintoses, et neid nende küsimuste ja probleemidega aidata ning tugevdada usulepöördunuid, kellel oli raskusi mineviku tõekspidamiste ja kommete mahajätmisega.
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Uues Testamendis on Pauluselt Kiriku liikmetele Korintoses rohkem nõuandeid ja õpetusi kui ühelegi teisele kogudusele. Tegelikult moodustavad Pauluse kaks kirja korintlastele neljandiku kõikidest Pauluse olemasolevatest kirjatöödest.
Esimene kiri korintlastele annab teada, et Paulus selgitas, et Jeesus Kristus oli täitnud Moosese seaduse. Paulus rõhutas, kui tähtis on Jumala käskude pidamine (vt 1Kr 7:19) Kristuse käsu all (vt 1Kr 9:21), et saada evangeeliumi kaudu päästmise õnnistus.
Ülevaade
1. korintlastele 1–11. Paulus hoiatab lõhenemise eest Kirikus ja pöörab tähelepanu ühtsuse tähtsusele Kiriku liikmete seas. Ta hoiatab liikmeid seksuaalse kõlblusetuse eest, õpetab, et keha on Püha Vaimu tempel, ja innustab end distsiplineerima. Ta peatub teatud küsimustel abielu ja misjoniteenistuse ning sakramenditalituse ja selle kohta, kas on lubatud süüa ohvriliha, mida on ohverdatud paganlikele ebajumalatele.
1. korintlastele 12–14. Paulus õpetab, et me peame otsima Vaimu ande. Ta meenutab Korintose pühadele, kui tähtsad on apostlid, prohvetid ja õpetajad ning kuidas liikmed peaksid üksteisest hoolima. Ta rõhutab, et ligimesearmastus on tähtsam kui kõik muud vaimsed annid.
1. korintlastele 15–16. Paulus tunnistab, et ta on paljude teiste seas, kes on ülestõusnud Kristuse tunnistajad. Ta õpetab, et kõik tõusevad üles ja et ristimine surnute eest kinnitab tulevase ülestõusmise tõesust. Paulus tunnistab, et ülestõusnud ihude auhiilgus on erinev ja et Jeesuse Kristuse võit haua üle eemaldab surma astla. Paulus korraldab korjanduse vaeste pühade heaks Jeruusalemmas.