Sissejuhatus Johannese esimesse kirja
Milleks seda kirja uurida?
Selles kirjas käsitles Johannes usust taganemise mõju ohtlikku levimist Kirikus. Ta hoiatas, et pühadel poleks pimedusega mingit osadust ja et nad püsiks turvaliselt evangeeliumi valguses. Kirja 1. Johannese uurimine aitab õpilastel hakata paremini eristama valeõpetusi Jeesusest Kristusest ja Johannese nõuande järgimine aitab neil säilitada tões püsides suuremat osadust Issandaga. Lisaks aitab selle kirja uurimine õpilastel hakata mõistma, kui väga Taevane Isa igat oma last armastab, mis sai ilmsiks, kui Ta andis oma Poja, Jeesuse Kristuse ohvriks kogu inimkonna eest.
Kes selle kirja kirjutas?
„Üheski neist kolmest kirjast ei maini kirjutaja oma nime, kuid pärimuse järgi kuuluvad need kirjad Johannesele,” ühele apostlile esialgse kaheteistkümne seast (märksõna „John, Epistles of”. – Bible Dictionary).
Johannese kirjade autor oli näinud oma silmaga ülestõusnud Päästjat, mis oli kindlasti tõsi apostel Johannese puhul (vt 1Jh 1:1–4; 4:14).
Kus ja millal see kiri kirjutati?
Me ei tea täpselt, kus ja millal Johannese esimene kiri kirjutati. Tõenäoliselt kirjutati see millalgi esimese sajandi lõpupoole.
Kuigi Johannes veetis suure osa oma elu algusest Palestiinas, oldi seal piirkonnas pärast Jeruusalemma ja selle templi hävinemist 70. aastal pKr kristlaste ja juutide vastu vaenulikud. Pärimuse järgi läks Johannes hilisematel eluaastatel Palestiinast Efesosse elama. Sel juhul võis Johannes kirjutada selle kirja Efesosest ajavahemikus 70–100 a pKr.
Kellele ja miks see kiri kirjutati?
Johannese esimese kirja sihtgruppi pole selgesõnaliselt välja toodud, kuid Johannese kirjutistest nähtub, et ta kirjutas usklikele (vt 1Jh 1:3–4; 2:12–14), võib-olla neile Väike-Aasias (nüüdisaja Türgis), kelle seas võis Johannes mõne ajalooallika väitel esimese sajandi lõpus elada ja teenida.
Tol ajal olid valeõpetajad põhjustanud tolle piirkonna pühade seas lõhenemise (vt 1Jh 2:18–19, 22, 26; 4:1) ja Kirikus levis usust taganemine. Populaarsust oli kogumas filosoofia, mida tunti kui doketismi ehk õpetust näivusest. See filosoofiharu oli osa suuremast liikumisest, mida tunti gnoosisena. Gnoosise paljude vormide põhiõpetus oli see, et vaim on tervenisti hea, ja aine, sealhulgas füüsiline keha, oli tervenisti halb.
Gnoosise järgijad uskusid, et päästetud saamiseks ei pidanud vabanema patust. Selle asemel tuli vaim vabastada ainest ehk füüsilisest kehast. Lisaks uskusid nad, et päästetud saadi pigem konkreetsete teadmiste (gnoosise) kui usu kaudu Jeesusesse Kristusesse.
Näivuse õpetuse järgijad ületähtsustasid Jeesuse vaimset loomust kuni selleni välja, et hülgasid mõtte, et Tal oli maale tulles tõepoolest füüsiline keha. Nad uskusid, et Jumal on nähtamatu, surematu, kõiketeadev ja immateriaalne, ning pidasid füüsilist maailma ja füüsilist keha alamaks ja halvaks. Seetõttu uskusid nad, et kuna Jeesus oli jumalik Jumala Poeg, ei saanud Ta kogeda inimeseks olemisega kaasnevaid piiranguid. Nende arvates ei sündinud Jeesus Kristus sõna otseses mõttes lihas ega elanud käegakatsutavas kehas, ei valanud verd, ei kannatanud, ei surnud ega tõusnud üles füüsilise ülestõusnud kehaga – Ta ainult näis seda kõike tegevat. Näilisus pärineb kreekakeelsest sõnast dokeō, mille tähenduseks on „näima” või „ilmnema”.
Kuigi Johannese esimeses kirjas need valeõpetused kummutati, jäid need püsima ja hiilisid Kiriku liikmete sekka. Need ja teised valeõpetused aitasid kaasa suurele usust taganemisele.
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Ühe Jeesuse Kristuse esialgse apostlina oli Johannes ülestõusnud Päästja eriline tunnistaja. Johannes alustas seda kirja kuulutades, et oli Jeesust Kristust isiklikult näinud, kuulnud ja katsunud. Selle isikliku tunnistuse põhjal kutsus Johannes oma lugejaid „osadus[se] Isaga ja tema Pojaga, Jeesuse Kristusega” (1Jh 1:3). Johannese esimese kirja keskne teema on armastus. Johannes rõhutas, et need, kes ütlevad, et nad armastavad Jumalat, kuid ei armasta omakorda enda ümber olijaid, on valetajad (vt 1Jh 4:20–21).
Ülevaade
1. Johannese 1–3. Johannes õpetab, et kuulekuse kaudu õpime me tundma Jumalat, oleme Temaga osaduses ja saame Tema-sarnaseks. Viimseil päevil ilmub kristusevastaseid. Päästja armastus meie vastu ilmneb Tema lepitusohvris.
1. Johannese 4–5. Johannes innustab pühasid tegema kindlaks, kas õpetaja on Jumalast. Jumal on armastus ning suurest armastusest meie vastu saatis Ta oma Poja meie eest kannatama. Need, kes armastavad Jumalat, peavad tema käske. Need, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse ja sünnivad Jumalast, võidavad maailma.