Joseph Smith sai Õpetuse ja Lepingute 3. osas kirjas oleva ilmutuse pärast seda, kui Martin Harris kaotas ära käsikirja 116 lehekülge, mille Joseph oli kuldplaatidelt tõlkinud. Selles ilmutuses ütles Issand, et hoolimata inimeste pahelisusest saab Tema töö valitsema. Samuti noomis Issand Josephit ja hoiatas teda selle eest, mis juhtub, kui ta meelt ei paranda. Lõpuks selgitas Issand, millistel eesmärkidel Ta toob esile Mormoni Raamatu.
Joseph Smith saab teada, et Jumala tööd ei saa nurja ajada
Paluge õpilastel mõtiskleda, millistes asjades võib neil tekkida kiusatus kuulata pigem sõpra kui järgida oma vanemate ja juhtide käske või nõuandeid.
Miks on mõnikord sõpradele keeruline vastu seista, kui nad püüavad panna meid tegema midagi, mis on vale?
Paluge õpilastel rääkida, mida nad teavad sellest, millised sündmused viisid Mormoni Raamatu käsikirja 116 lehekülje kadumiseni.
Kui õpilased vastavad, võiksite soovi korral lisada nende vastustele mõned järgnevad üksikasjad:
1828. aasta aprilli keskpaigast kuni juuni keskpaigani tõlkis prohvet Joseph Smith plaate, elades Pennsylvania osariigis Harmonys. Jõukas talupidaja ja ärimees Martin Harris oli Josephile tõlkimise ajal kirjutajaks. Martin oli 22 aastat vanem kui Joseph ning oli andnud Josephile ja Emmale 50 dollarit (mis oli tol ajal suur summa), et aidata neil kolida Pennsylvania osariiki Harmonysse (kus Emma pere elas). Sellest rahast elatus Joseph, kui ta plaate tõlkis. 1828. aasta veebruaris innustas Joseph Martinit, et ta viiks plaatidelt kopeeritud kirjamärgid professoritele New Yorki (vt Joseph Smith – ajalugu 1:63–65). Martini naine Lucy Harris oli üha rohkem mures, et Martinit plaatide tõlkimine huvitab ja et ta sellele oma raha kulutab. Tema ja ka teised hakkasid Martinilt plaatide olemasolu kohta tõendeid nõudma. Nende murelikkuse rahustamiseks palus Martin juuni keskel, et Joseph lubaks tal võtta 116 lehekülge käsikirja, mis nad olid selleks ajaks tõlkinud, et neid tõendina näidata.
Paluge õpilastel ette kujutada, kui raskes olukorras oli prohvet, kui Martin Harris palus käsikirja lehekülgi enda kätte. Selleks, et aidata kontekstist aru saada, paluge ühel õpilasel lugeda ette prohvet Joseph Smithi meenutus:
Kujutis
Prohvet Joseph Smith
„[Martin] soovis, et ma küsiksin Issandalt läbi Uurimi ja Tummimi, kas ta tohiks [viia käsikirja koju ja seda näidata]. Ma küsisin ja sain vastuseks, et ta ei tohi. Kuid ta ei olnud selle vastusega rahul ja soovis, et ma küsiksin uuesti. Ma tegingi seda ja sain sama vastuse. Ta ei jäänud ikka veel rahule, vaid nõudis, et küsiksin ühe korra veel” (History of the Church, 1. kd, lk 21).
Mis te arvate, miks jätkas Joseph Smith Jumalalt sama küsimuse küsimist, kuigi ta oli saanud selge vastuse?
Selgitage, et pärast Martini pikka pealekäimist küsis Joseph Issandalt kolmandat korda ja Issand andis loa, et Martin võib võtta käsikirja „teatud tingimustel” (History of the Church,1. kd, lk 21). Martin lubas, et näitab käsikirja ainult oma naisele ja mõnele teisele pereliikmele. Martin läks koos käsikirjaga tagasi New Yorgi osariiki. Peagi pärast Martini lahkumist sünnitas Emma Smith poja, Alvini, kes suri peagi pärast sündi. Emma peaaegu suri sünnitusel ja Joseph jäi kaheks nädalaks tema voodi kõrvale. Selleks ajaks oli Martin juba kolm nädalat ära olnud ja nad ei olnud temast midagi kuulnud. Emma, kes oli aeglaselt paranemas, veenis Josephit, et ta läheks New Yorgi osariiki ja uuriks välja, miks nad ei ole nii kaua Martinist midagi kuulnud. Joseph sõitis oma vanematekoju ja olles pärale jõudnud, saatis Martinile sõna. Martinil kulus kohalejõudmiseks terve hommik. Kohale jõudes istus ta koos Smithide perega sööma, kuid tal kukkusid kohe söögiriistad maha. Kui temalt küsiti, kas kõik on korras, ta hüüatas ja tunnistas lõpuks, et oli käsikirja 116 lehekülge ära kaotanud. (Vt: History of Joseph Smith by His Mother, toim Preston Nibley, 1958, lk 124–129.)
Mõelge prohvet Joseph Smithi raske olukorra peale. Mida te arvate, kuidas te ennast selles olukorras tunneksite?
Andke õpilastele teada, et naastes Harmonysse käsikirja 116 leheküljeta, palvetas Joseph Smith, et saada andestust. Kuna Joseph oli „tüüdanud Issandat, paludes luba, et Martin Harris võiks võtta kirjutised” (History of the Church, 1. kd, lk 21), oli Moroni ära võtnud Uurimi ja Tummimi ning Joseph oli tõlkimise anni kaotanud. Siiski lubas Moroni, et Joseph võib need tagasi saada, kui ta on „alandlik ja meelt parandab” (History of Joseph Smith by His Mother, lk 134). Mõni aeg hiljem sai Joseph ilmutuse, mida nüüd tuntakse Õpetuse ja Lepingute 3. osana.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 3:1–3. Paluge õpilastel teksti jälgida, et selgitada välja, mida Issand tahtis, et Joseph Smith mõistaks.
Kuidas te võtaksite kokku nendes salmides oleva Issanda sõnumi Joseph Smithile? (Kui õpilased oma mõtteid jagavad, rõhutage järgmist õpetust: Jumala eesmärke ei saa nurja ajada. Soovi korral võiksite õpilastelt paluda, et nad selle fraasi 1. salmis ära märgiksid.) Selgitage, et salmis Õpetus ja Lepingud 3:1 tähendavad sõnad nurja ajada täideminemist takistama.)
Kuidas oleks see tõde võinud Joseph Smithi sel raskel ajal aidata? Miks meil kõigil on oluline seda tõde mõista?
Issand noomib Joseph Smithi ja keelitab teda meelt parandama
Selgitage, et ehkki Jumal ütles, et Tema tööd ei saa nurja ajada, tahtis Ta, et prohvet mõistaks tehtud vigu ja nende vigade tagajärgi. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 3:4–6. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida sõnad ja fraasid, mida Josephil võis olla raske kuulata. Paluge mõnel õpilasel rääkida, millised sõnad ja fraasid ta välja valis ja miks.
Mil moel oli Joseph „järele andnud inimeste keelitustele”? (ÕL 3:6)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 3:12–15. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida fraase, mis rõhutavad, miks olid Josephi teod nii tõsised. Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 3:7. Paluge õpilastel tunda ära, mida Issand ütles, et Joseph Smith ei oleks tohtinud Martin Harrise pealekäimisel teha. (Soovi korral selgitage enne lugema hakkamist, et selles salmis viitab sõna inimesi inimkonnale.) Kui õpilased on Issanda nõu välja toonud, kirjutage tahvlile põhimõte: me peaksime Jumalat rohkem kartma kui inimesi. (Võiksite õpilastele soovitada, et nad 7. salmis seda põhimõtet õpetavad sõnad või fraasid ära märgiksid.)
Mida tähendab teie arvates kartma Jumalat rohkem kui inimesi?
Selleks, et aidata õpilastel mõista, mida tähendab Jumalat kartma, paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanema D. Todd Christoffersoni sõnad:
Kujutis
Vanem D. Todd Christofferson
„Pühakirjades on palju kohti, kus inimkonnal kästakse karta Jumalat. Tänapäeval me üldiselt mõistame sõna kartma all „austamist”, „aupaklik olemist” või „armastamist”. Seega, Jumalat kartma tähendab Jumalat armastama ehk Teda ja Tema seadusi austama. See võib sageli olla õige mõte, kuid ma mõtisklen selle üle, kas mõnikord tähendab kartma tõepoolest kartma, nagu siis, kui prohvetid rääkisid, et peaksime kartma Jumala solvamist sellega, et me ei pea kinni Tema käskudest. ‥
Me peaksime Teda niivõrd armastama ja austama, et kardame teha Tema silmis midagi valesti, olenemata sellest, mida teised arvavad või kuidas nad meile peale käivad” (A Sense of the Sacred, KHS-i pühalik koosolek noortele täiskasvanutele, 7. nov 2004, lk 6–7, LDS.org; vt ka speeches.byu.edu).
Mida tähendab vanem Christoffersoni sõnade kohaselt Jumalat kartma?
Kuidas saab vanem Christoffersoni sõnul Jumala kartmine aidata meil teha õigeid otsuseid isegi siis, kui tunneme eakaaslaste survet?
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 3:8, et leida, mida Jumal oleks teinud, kui Joseph Smith oleks võtnud kuulda esmast vastust Martini palvele. Paluge õpilastel teha kokkuvõte selle kohta, mida me saame sellest salmist õppida. Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid veenduge, et nad mõistavad, et kui oleme Issanda käskudele ustavad, siis Ta toetab meid rasketel aegadel. Soovi korral võiksite selle põhimõtte tahvlile kirjutada.
Paluge õpilastel mõelda ajale, mil nad pigem järgisid Issanda käske kui teiste inimeste survet ja mõju. Paluge paaril õpilasel rääkida, kuidas Issand neid kuulekuse eest toetas.
Tuletage õpilastele meelde, et tunni alguses palusite neil mõelda olukordadele, mil neil võib tekkida kiusatus võtta kuulda oma sõpru selle asemel, et olla kuulekas. Seejärel juhtige õpilaste tähelepanu tahvlile kirjutatud tõele.
Kuidas võib see tõde teid aidata, kui sõber kiusab teid, et teeksite midagi sellist, mida te teate vale olevat?
Paluge õpilastel panna vihikusse või pühakirjapäevikusse kirja, kuidas nad saavad seda tõde praegu oma sõprade ja perega suheldes rakendada.
Kui aega on olnud piisavalt, paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 3:9–10. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, millise lubaduse andis Issand Joseph Smithile hoolimata tema tehtud tõsistest vigadest. (Võiksite õpilastele soovitada, et nad leitu ära märgiksid.)
Millise lubaduse Issand Joseph Smithile andis? Kuidas käib see lubadus meie kohta? (Õpilased võivad tuua välja erinevaid põhimõtteid, kuid rõhutage kindlasti, et kui me oma pattudest meelt parandame, saab meile osaks Issanda halastus.)
Pidades meeles, mida Issand salmides Õpetus ja Lepingud 3:4–6 Josephile ütles, kuidas te ennast Josephi asemel sellist lubadust kuuldes tunneksite?
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 3:9, 11, et leida, millised hoiatused Issand prohvet Joseph Smithile andis.
Miks on tähtis neid hoiatusi meeles pidada, kui oma pattudest meelt parandame ja Issanda halastust otsime?
Issand selgitab oma eesmärke seoses Mormoni Raamatuga
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 3:16–20, et leida, millistel eesmärkidel andis Issand Mormoni Raamatu.
Miks oli töö, mida Joseph Smith ja Martin Harris tegid, Issandale ja Tema rahvale nii tähtis?
Lõpeta õppetund, paludes paaril õpilasel rääkida, mida nad täna õppisid ja tundsid ning kuidas nad saaksid õpitud tõdesid rakendada. Jagage oma tunnistust Issanda halatusest, kui me oma pattudest meelt parandame. Samuti võiksite õpilastele rääkida, et järgmises tunnis saavad nad teada, kuidas Issand korvas käsikirja 116 lehekülje kadumise.
Lucy Mack Smith kirjutas, et Martin Harrise naine Lucy „oli väga omapärane naine. Ta oli väga kadeda loomuga. ‥ ja kui öeldi midagi, mida ta hästi ei kuulnud, siis kahtlustas ta, et see on mingi saladus, mida tema eest meelega varjatakse.” Lucy Harris oli Joseph Smithi suhtes umbusklik ja tahtis plaate näha. Kui Martin läks Josephi tõlkimistööd vaatama, läks Lucy Harris kaasa ja seadis Josephi plaatide jutu kahtluse alla ning nõudis neid näha. Joseph ütles naisele, et ta ei saa neid näha, „sest tal ei olnud lubatud neid kellelegi näidata, välja arvatud neile, keda Issand peaks määrama nendest tunnistama”.
Järgmisel ööl pärast seda, kui Joseph Lucy Harrisele seda ütles, nägi naine und, millest ta hommikul Smithidele teada andis: „Talle ilmus üks isik, kes ütles talle, et ta vaidles Issanda teenijaga, ‥ ta oli teinud seda, mis polnud Jumala silmis õige. Pärast mida ütles isik talle: „Vaata, siin on need plaadid, vaata neid ja usu.”” Lucy ütles seejärel Josephile, et ta tahab aidata tõlkimist toetada.
Kahjuks ei kestnud Lucy Harrise meelemuutus kaua ja varsti nõudis ta jälle plaatide kohta füüsilisi tõendeid. Peagi pärast Josephi ja Emma Pennsylvania osariiki Harmonysse kolimist järgnes Martin neile, ütlemata oma naisele, et ta lahkub. Kui naine sellest teada sai, oli ta pahane, et tema abikaasa veetis nii palju aega temast eemal ja oli veelgi rohkem mures selle üle, et Smithid püüavad teda tüssata.
Peagi naasis Martin New Yorgi osariiki, kuid kui ta valmistus jälle Harmonysse minema, nõudis Lucy Harris, et teda kaasa võetaks. Kui nad Josephi ja Emma juurde kohale jõudsid, teatas ta, et ei lahku enne, kui plaate näeb. Ta otsis kogu maja läbi, kuid ei leidnud plaate. Sellest ajast saadik väitis Lucy, et suur pettur on ta abikaasa haneks tõmmanud. Kahe nädala pärast viis Martin naise koju. Vaatamata naise katsetele meest ümber veenda, pöördus Martin tagasi Harmonysse, et Josephit aidata. Martini ära olles jätkas Lucy „majast majja [käimist], kaeveldes ja kuulutades, et Joseph Smith petab inimesi”. (Vt: History of Joseph Smith by His Mother, toim Preston Nibley, 1958, lk 114–122.)
Peagi pärast seda, kui Martin Harris käsikirja 116 leheküljega lahkus, sünnitas Emma Smith poja, Alvini, kes suri samal päeval. Emma peaaegu suri sünnitusel ja Joseph jäi kaheks nädalaks tema voodi kõrvale. Selleks ajaks oli Martin juba kolm nädalat ära olnud ja nad on ei olnud temast midagi kuulnud. Joseph muretses käsikirja pärast, kuid ei rääkinud Emmale midagi, sest kartis naise nõrga tervise pärast.
„Siiski, mõni päev hiljem võttis [Emma] ise selle teema üles ja soovis, et ta mees läheks ja tooks tema ema tema juurde, sest Joseph ise peab minema [New Yorgi osariiki] Palmyrasse, et saada teada, mis põhjusel on hr Harris kadunud ja vaikib. Algul oli Joseph sellele vastu, kuid nähes, et naine on nii rõõmsameelne ja päri sellega, et ta kodust lahkub, jäi ta lõpuks nõusse.
Ta lahkus esimese Palmyrasse suunduva postitõllaga ja hakkas üksi jäädes mõtisklema, mis Martiniga oli juhtunud ja kui suure riski ta (Joseph) käsikirja käest ära andes oli endale võtnud ‥ ja et käies Issandale oma palvetega peale, oli ta ehk pattu teinud ja seeläbi käsikirjast ilma jäänud.
Olles postitõllast väljunud ja viimased 30 kilomeetrit öösel kõndinud, jõudis Joseph viimaks oma vanematekoju Manchesteris. Kui Joseph oli veidi söönud, ‥ palus ta meil kellegi kohe hr Harrise järele saata. Tegime seda viivitamata. ‥ Me hakkasime perele hommikusööki valmistama ja oletasime, et hr Harris jõuab kohale niipea kui söök valmis, et meiega süüa, sest tavaliselt saabus ta alati väga ruttu, kui keegi talle järele saadeti. Kell kaheksa oli toit laual, sest me ootasime teda iga hetk saabuvat. Me ootasime kella üheksani, aga teda polnud; kella kümneni, teda polnud; kella üheteistkümneni, ja ta polnud ikka veel välja ilmunud. Kuid poole ühe ajal nägime teda aeglasel ja tasasel sammul, silmad mõtlikult maas, maja poole astuvat. Väravas ta peatus ja läks aia äärde ning istus seal mõnda aega, kaabu silmil, selle asemel, et sisse tulla. Lõpuks tuli ta majja. Varsti pärast seda istusime koos hr Harrisega lauda. Ta võttis noa ja kahvli kätte, nagu hakkaks neid kasutama, kuid pillas need kohe maha. Hyrum, kes seda tähele pani, küsis: „Martin, miks sa ei söö, kas sa oled haige?” Selle peale tõstis hr Harris käed meelekohtadele ja hüüdis väga vaevatud häälel: „Oh, ma olen kaotanud oma hinge! Ma olen kaotanud oma hinge!”
Joseph, kes polnud oma kartustest kuni siiani midagi rääkinud, hüppas lauast püsti, karjatades: „Martin, kas sa kaotasid käsikirja ära? Kas sa murdsid vannet ja tõid süüdimõistmise nii minu kui ka enda pea peale?”
„Jah, see on kadunud,” vastas Martin, „ja ma ei tea, kuhu.” ‥
Joseph hüüdis: „Kõik on kadunud! Kõik on kadunud! Mida ma teen? Ma olen pattu teinud – mina olin see, kes kutsus esile Jumala raevu. Ma oleksin pidanud leppima esimese vastusega, mille ma Issandalt sain, sest Ta ütles mulle, et see ei ole turvaline, et lasen käsikirja enda käest ära viia.” Ta nuttis ja oigas ning kõndis edasi-tagasi.
Lõpuks ütles ta Martinile, et too läheks ja otsiks veel.
„Ei,” vastas Martin, „see on kõik asjata! Ma rebisin juba [käsikirja otsides] madratsid ja padjad katki ning tean, et seal seda pole.”
Joseph ütles: „Kas ma pean siis selle jutuga tagasi minema? Ma ei söanda seda teha! Ja kuidas ma ilmun Issanda ette? Millist noomitust ma Kõigekõrgema ingli käest väärt olen?” ‥
Järgmisel hommikul sättis ta end koduteele. Me jätsime raske südamega hüvasti, sest nüüd oli selge, et kõik, mida olime nii väga oodanud, kõik, mis oli olnud nii suure salajase rahulduse allikaks, oli hetkega läinud, igaveseks läinud” (Lucy Mack Smith. History of Joseph Smith by His Mother, toim Preston Nibley, 1958, lk 125–129).