Õpetuse ja Lepingute 121.–123. osas on kirjas valitud väljavõtted prohvet Joseph Smithi jutlusest ehk kirjast Kirikule kuupäevaga 20. märts 1839. Joseph Smith dikteeris selle kirja üleskirjutamiseks, kui viibis mõne kaaslasega Liberty vanglas. Joseph lisas kirjale osad oma palved pühade eest, kus ta palus Issandal õnnistada teda ja ta kaaslasi ning kõiki pühasid, kes pidid oma vaenlaste tegevuste tõttu kannatama. Samuti lasi ta panna kirja vastused, mis ta neile palvetele oli saanud.
Paluge õpilastel ette kujutada, et mõnel sõbral või lähedasel on rasked läbielamised. Ta ütleb teile, et ei mõista, miks ta peab nii kannatama, ja et tal on tunne, otsekui oleks Jumal ta maha jätnud.
Mida te sõbrale ütleksite? Mida te teeksite, kui need kannatused saaksid osaks teile?
Selgitage, et Issand andis Joseph Smithile sellel väga raskel ajal nõu ja trööstis teda. Innustage õpilasi leidma viise, kuidas Õpetuse ja Lepingute 121.–123. osas kirjas olevad Issanda nõuanded ja lohutussõnad võiksid aidata neil katsumused üle elada.
Selgitage, et 31. oktoobril 1838 reetis Joseph Smithi üks Kiriku liige ja Missouri osariigi maakaitseväe kolonel George Hinkle. Hinkle ütles Joseph Smithile, et Missouri maakaitseväe liikmed, kes olid pühadele Missouri osariigis Far Westi linnas kallale tunginud, soovisid saada kokku, et lahkarvamused rahumeelse arutelu käigus lahendada. Kui Joseph koos teiste Kiriku juhtidega arutelule kohale jõudis, võttis maakaitsevägi nad jõuga sõjavangideks. Järgnenud kuu jooksul väärkoheldi ja solvati Joseph Smithi ja tema kaaslasi, kui vaenlased hoidsid neid Missouri osariigis Independence’is ja Richmondis vangis. Oodates ikka veel kohtumõistmist, mis põhines valesüüdistustel ja viidi lõpuks läbi ilma nõuetekohase kohtuprotsessita, pandi Joseph Smith ja teised Kiriku juhid 1. detsembril Liberty vanglasse.
Järgnenud neli kuud hoiti prohvetit, tema venda Hyrumit, Alexander McRaed, Lyman Wighti ja Caleb Baldwinit kärekülmal talvel Liberty vangla alumises vangikongis. Ka Sidney Rigdon oli mõnda aega nendega, kuid vabastati 1839. aasta jaanuari lõpus. Vanlaste ähvardusi kartes ei lahkunud vend Rigdon vanglast kuni veebruari alguseni.
Selleks, et aidata õpilastel saada aimu prohveti ja tema sõprade raskest olukorrast Liberty vanglas, võiksite kasutada kleeplinti või muud vahendit, millega märkida põrandale ruut mõõtmetega 4 korda 4 meetrit. Selgitage, et need on vanglaruumi ligikaudsed mõõtmed. Ruumi kõrgus oli ligi 2 meetrit.
Samuti võiksite õpilastele soovitada, et nad vaataksid Liberty vanlga pilti pühakirjas (vt Kiriku ajalooga seotud fotod, foto nr 12, „Liberty vangla”.) Paluge õpilastel ette kujutada, mis tunne oleks olla 4 kuud vangis sellises väikeses ruumis koos 4–5 mehega. Kahest väikesest trellitatud aknast paistis vaid veidi valgust ja läbi nende akende ilmselt mõnitati ja solvati vange. Vangid magasid määrdunud õlgedel põrandal. Vähese mööbli hulka kuulus ämber väljaheidete jaoks. Mõnda aega polnud Josephil isegi tekki, mis ainsa asjana vange külma eest kaitses. Toit oli vahel mürgitatud ja muul ajal nii jälk, et seda võis süüa vaid meeleheitliku nälja korral. Neile lubati harva külalisi ja kuuldused pühade kannatustest, kes keset talve Missouri osariigist välja aeti, vaevasid neid väga.
Milliseid tunded ja mõtted oleksid teil olnud, kui oleksite olnud Josephi asemel?
Selgitage, et Õpetuse ja Lepingute 121.–123. osas on kirjas valitud lõigud prohveti inspireeritud kirjast pühadele, mille ta kirjutas Liberty vanglas veidi enne sealt vabanemist. Kiri sisaldab Josephi palveid Issandale.
Paluge paaril õpilasel lugeda kordamööda ette Õpetus ja Lepingud 121:1–6. Paluge õpilastel leida küsimused ja palved, millega prohvet Issanda poole pöördus. (Selleks, et aidata õpilastel mõista 1. ja 4. salmi, võiksite selgitada, et telk pakub peavarju.)
Milliseid küsimusi ja palveid te leidsite? Mis teile nendes salmides muljet avaldas?
Selgitage, et Issanda vastused Joseph Smithi palvetele on kirjas salmides Õpetus ja Lepingud 121:7–25 ja 122:1–9. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 121:7–10. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida põhimõtted, mis võisid Joseph Smithile ja tema kaaslastele Liberty vanglas viibimise ajal abiks olla. Paluge õpilastel panna oma vihikus või pühakirjapäevikus kirja õpetused ja põhimõtted, mida nad neist salmidest õppisid.
Kui aega on olnud piisavalt, paluge õpilastel jagada õpetusi ja põhimõtteid, mida nad leidsid. Kirjutage nende vastused tahvlile. Nad võivad ära tunda kolm põhimõtet:
kui hüüame vaeva ja kannatuste ajal alandlikult Issanda poole, võime saada Temalt rahu;
kui peame sureliku elu katsumustes vastu, õnnistab Jumal meid nüüd ja igavikes;
katsumuste aegadel leiame tröösti ustavate sõprade toetusest.
Jagage õpilased paaridesse ja paluge neil arutada järgnevaid küsimusi. Tehke iga küsimuse järel paus, et aruteluks piisavalt aega anda.
Mis vahe on katsumuses vastupidamisel ja katsumuses hästi vastupidamisel?
Kes teie tuttavatest on katsumustes hästi vastupidamisega eeskujuks?
Paluge paaril õpilasel teistele rääkida, mida nad oma kaaslastega arutasid.
Issanda sõnul olid Joseph Smithi vaev ja kannatused „vaid viivuks“ (ÕL 121:7). Mida see teie arvates tähendab? Kuidas aitab selline vaatenurk meil katsumustes hästi vastu pidada?
Andke õpilastele võimalus rääkida kogemustest, kus nad on tundnud rasketel aegadel Päästja rahu.
Kirjutage tahvlile küsimus: kes peaksid prohvet Joseph Smith kaudu nõu ja õnnistusi otsima?
Paluge õpilastel lugeda vastust otsides läbi Õpetus ja Lepingud 122:1–4. Kui aega on olnud piisavalt, paluge neil mõtiskleda, kas salmides 2–3 kirjeldatakse neid.
Kuidas me saame endiselt Joseph Smithilt nõu? Mil moel saame me tänu temale volituse ja õnnistusi?
Millise lubaduse Issand Joseph Smithile andis?
Paluge kolmel õpilasel kordamööda ette lugeda Õpetus ja Lepingud 122:5–7. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, millist põhimõtet õpetas Issand Joseph Smithile raskuste kohta, mida tema ja teised kogesid.
Millised võivad 7. salmi kohaselt olla vaeva ja raskuste positiivsed tulemused? (Kui õpilased sellele küsimusele vastavad, kirjutage tahvlile põhimõte: kannatused võivad anda meile kogemusi ja olla meile kasuks.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikme vanem Joseph B. Wirthlini sõnad. Paluge õpilastel kuulata, kuidas kannatused võivad meile kasuks olla.
Kujutis
Vanem Joseph B. Wirthlin
„Te võite tunda, et olete ainuke inimene, keda saadavad raskused. Te vangutate pead ja imestate, et miks just teie.
Kuid kurbuseratas keerleb nii, et ükskord jõuab ta igaüheni meist. Ühel või teisel hetkel peab igaüks kogema kurbust. Mitte keegi pole erand. ‥
Õppida vastu pidama pettumuste, kannatuste ja kurbuse aegadel, on osa meie elukoolist. Kogemused, mis mõnikord on eriti rasked, on just need, mis suurendavad meis arusaamist, kasvatavad iseloomu ning kaastunnet teiste vastu.” (Tulgu, mis tuleb, sa armasta seda. – 2008. a sügisene üldkonverents)
Mida võivad rasked kogemused vanem Wirthlini sõnul meie heaks teha?
Paluge õpilastel vihikusse või pühakirjapäevikusse kirja panna, kuidas katsumus on andnud neile kogemusi ja on olnud neile kasuks. Kui aega on olnud piisavalt, paluge paaril õpilasel rääkida, mida nad kirja panid.
Paluge ühel õpilasel tulla tahvli juurde, et panna kirja, mida õpilased ütlevad. Paluge tal tõmmata horisontaaljoon tahvli alumisest servast ühe kolmandiku kõrgusele. Seejärel paluge õpilastel loetleda raskeid olukordi, mida inimesed kogevad. Paluge tahvli juures oleval õpilasel vastused joonest ülespoole kirja panna.
Kui õpilastel on olnud loetelu koostamiseks piisavalt aega, küsige, kas nad on kuulnud kedagi ütlemas: „Keegi ei mõista mu läbielamisi!” Paluge neil lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 122:8 ja leida, kuidas võiks Issand sellisele arvamusavaldusele vastata. Kui õpilased vastavad, paluge tahvli juures oleval õpilasel kirjutada horisontaaljoone alla Jeesus Kristus.)
Mida tähendab teie arvates see, et Päästja „lasku[s] neist kõigist allapoole”? (Enne kui õpilased vastavad, võiksite paluda neil lugeda läbi 2Ne 9:20–21; Al 7:11 ning ÕL 88:5–6. Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid tundma ära õpetuse: Päästja kannatas kõikide inimeste valusid ja kannatusi.)
Kuidas võis see tõde Joseph Smithile ja tema kaaslastele Liberty vanglas abiks olla?
Selleks, et aidata õpilastel seda õpetust mõista, paluge ühel neist lugeda ette vanem Wirthlini sõnad:
Kujutis
Vanem Joseph B. Wirthlin
„Kuna Jeesus Kristus kannatas palju, siis mõistab Ta ka meie kannatusi. Ta mõistab meie kurbust. Me kogeme raskusi selleks, et meilgi võiks olla suurem kaastunne ja mõistmine teiste suhtes.
Meenutage neid ülevaid sõnu Päästjalt prohvet Joseph Smithile, kui too oma kaaslastega Liberty vangla hingematvas pimeduses vaevles. ‥
Joseph [sai] tröösti nendest sõnadest ning saame ka meie.” (Tulgu, mis tuleb, sa armasta seda! – 2008. a sügisene üldkonverents)
Kuidas te olete kogenud, et raskused aitavad teil teistele rohkem kaasa tunda ja neid mõista?
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 122:9 ja mõelda, kuidas käib see salm prohvet Joseph Smithi elu ja teenimistöö kohta.
Kuidas käib salm Õpetus ja Lepingud 122:9 teie kohta? Kuidas võib see salm teile raskete kogemuste ajal jõudu anda?
Selgitage, et peagi pärast selle kirja kirjutamist avas Issand Joseph Smithile ja tema kaaslastele võimaluse pühadega Illinoisi osariigis taas kokku saada. Tunnistage, et Jumal oli oma teenija Joseph Smithi kõrval kogu tema elu. Aidake õpilastel mõista, et kui jääme katsumustes ustavaks, on Jumal ka meiega. Jagage lõpetuseks tunnistust, mida Joseph Smith oma elu lõpus jagas: „Kõigeväeline Jumal on mu kilp ja mida saab inimene teha, kui mu sõber on Jumal?” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007)
„Prohvet Joseph Smith ja tema kaaslased (Hyrum Smith, Lyman Wight, Caleb Baldwin, Alexander McRae ja mõnda aega ka Sidney Rigdon) kannatasid väga, kui neid valesüüdistuste pärast kohtumõistmist oodates vangis hoiti: „Seal olles sai neile osaks palju ebainimlikku. Iga päev tuli toime tulla kasina ja kõlbmatu toiduga, aeg-ajalt päästis üksnes Issanda inspiratsioon neid mürgitatud toidu söömisest, millest kõik ei pääsenud. [Alexander McRae on öelnud: „Me ei suutnud süüa, kuni nälg meid sööma sundis” (B. H. Roberts. A Comprehensive History of the Church, 1. kd, lk 521).]
„Vanglas puudusid magamisruumid ja seetõttu olid nad sunnitud magama ja puhkama plankudest ja kivist põrandal õlgedest tehtud voodites. Neile [võimaldati] väga väheseid kontakte välismaailmaga, eriti vangistuse esimesel kuul. Ja seda nii olulisel ajal, mil viimse aja pühade tagakiusamine Missouris oli jõudnud haripunkti ning pühad vajasid hädasti oma prohvetit ja juhti.” [Alvin R. Dyer. The Refiner’s Fire, 2. vlj, 1968, lk 276.]
Aeg-ajalt lubati sõpradel neid vanglas külastada ja nad said pidada kirjavahetust. 20.–25. märts 1839 dikteeris prohvet Joseph pika kirja, millele kõik vangistuses olijad alla kirjutasid (tegelikult oli kirju kaks, kuigi prohvet käsitles teist kirja esimese jätkuna). President Joseph Fielding Smith kirjutas selle kirjavahetuse kohta: „See oli üks suurepärasemaid kirju, mis inimkäed iial on kirjutanud. Tegelikult oli see alandliku inspiratsiooni vili. See on palve ja prohvetlik kuulutus ning Issandalt ilmutuse kaudu saadud vastus. Mitte keegi teine peale Kristuse armastusega täidetud õilsa hinge ei suudaks sellist kirja kirjutada. Arvestades [nende kannatusi], pole ime, et prohvet anus oma vaevatud hingele kergendust. Siiski sai tema tõsises palves valitsema sallivus ja armastus tema ligimeste vastu.” (Church History and Modern Revelation, 2 kd, 1953, 2. kd, lk 176)
Osad 121–123 on väljavõtted sellest kirjast ja need lisati Õpetuse ja Lepingute 1876. aasta väljaandele. 1880. aasta oktoobris toimunud Kiriku konverentsil toetati Õpetuse ja Lepingute väljaannet, kus need kolm osa sees olid, pühakirjana” (Doctrine and Covenants Student Manual, 2. vlj, (Church Educational System manual), 2001, lk 295–296).
Õpetus ja Lepingud 121:1–3. „Kui kaua tuleb neil kannatada neid nurjatusi ja seda seadusevastast rõhumist?”
Enne seda, kui Joseph Smith pandi Liberty vanglasse, hoiti teda ja mitmeid teisi Kiriku juhte, teiste seas Parley P. Pratti, õigustamatult vangis Missouri osariigis Richmondis. Richmondis vangis olles kuulsid nad vangivalvureid ropendades kirjeldamas viimse aja pühade vastu toime pandud koletuid röövimisi, vägistamisi ja mõrvasid. Parley P. Pratt meenutab, et olles seda kõike veidi aega kuulanud, reageeris Joseph nii:
Kujutis
Parley P. Pratt
„Äkitselt tõusis ta jalule ja ütles kõuehäälel nagu möirgav lõvi, niipalju kui suudan meenutada, järgmised sõnad:
„VAIKUST, te põrguhaua paharetid! Ma sõitlen teid Jeesuse Kristuse nimel ja käsin teil olla vait; ma ei talu enam minutitki sellist juttu. Lõpetage see jutt või muidu surete OTSEKOHE teie või suren mina!”
Valvurid „palusid andestust ja olid vait kuni uute valvurite saabumiseni.” Hiljem on Pareley seda kogemust meenutades öelnud: „Olen näinud kohtunikurüüs õigusemõistjaid ‥ Inglismaa kohtusaalis ‥; olen näinud kongressi pühalikul istungil rahvastele seadusi andmas; ‥ kuid väärikust ja majesteetlikkust olen ma näinud vaid ühel korral, kui see keskööl ahelais ühes tundmatus Missouri külas vangikongis seisis.” (Autobiography of Parley P. Pratt. Toim Parley P. Pratt noorem, 1938, lk 211; vt ka lk 210)
Vanem Orson F. Whitney Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on viidates Õpetuse ja Lepingute osadele 121–122 õpetanud ühest põhjusest, miks me kogeme ebaõnne:
Kujutis
Vanem Orson F. Whitney
„See on meie arenguks, meie puhastamiseks, meie kasvuks, meie harimiseks ja meie edasijõudmiseks, et kannatame kurbuse ja ebaõnne lainete lööke. Me saame tugevamaks ja paremaks, kui oleme üleujutusest välja ujunud ja seisame eemal kaldal” (A Lesson from the Book of Job. – Improvement Era, nov 1918, lk 6).