Õpetus ja Lepingud 98:23–48

Sissejuhatus

6. augustil 1833, umbes kaks nädalat pärast seda, kui Missouri pühade tagakiusamine oli muutunud vägivaldseks, sai prohvet Joseph Smith ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 98. osas. Selles ilmutuses anti juhiseid pühadele, keda väärkoheldi. Issand õpetas pühadele, kuidas oma vaenlastele reageerida.

Õpetamissoovitused

Õpetus ja Lepingud 98:23–32

Issand ilmutab, kuidas peavad pühad vastama tagakiusamisele

Joonistage enne tunni algust tahvlile kolm tulpa ja kirjutage nende pealkirjaks:Issanda kättemaksuseadus (ÕL 98:23–32), Issanda sõjapidamisseadus (ÕL 98:33–38) ja Issanda andestamisseadus (ÕL 98:39–48).

Paluge õpilastel kirjeldada, kuidas inimesed võivad reageerida, kui keegi neid solvab või neile haiget teeb. Selgitage, et Õpetuse ja Lepingute 98. osas kirjas olevas ilmutuses õpetab Issand põhimõtteid, mis aitavad meil teada, kuidas reageerida, kui oleme teiste inimeste sõnade või tegude tõttu haiget saanud. Innustage õpilasi pöörama kogu tänases õppetunnis neile põhimõtetele tähelepanu.

Tuletage õpilastele meelde, et Õpetuse ja Lepingute 98. osas olev ilmutus anti 1833. aastal, peagi pärast seda, kui pühade tagakiusamine Missouris oli muutunud vägivaldseks. Paluge õpilastel meenutada eelmisest tunnist üksikasju selle kohta, millist väärkohtlemist pidid pühad taluma.

Paluge neil tahvlil olev tabel vihikusse või pühakirjapäevikusse joonistada. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 98:23–27. Teistel paluge teksti jälgida, et selgitada välja, mida õpetas Issand pühadele kättemaksust. Paluge neil tähele panna, millist nõuannet Issand nendes salmides kordab.

Mida need korduvad fraasid teile kättemaksu kohta õpetavad? (Võiksite soovitada, et õpilased märgiksid salmides 23–27 ära fraasid „ei sõima” ja „talute seda kannatlikult”.)
Mida lubas Issand pühadele, kui nad tagakiusamist kannatlikult taluvad ega otsi kättemaksu?
Millist põhimõtet võime me Issanda sõnadest salmides 23–27 õppida? (Aidake õpilastel tunda ära põhimõte: kui me talume väärkohtlemist kannatlikult ja kätte maksmata, annab Issand meile selle eest tasu. Paluge õpilastel kirjutada see tõde pealkirja „Issanda kättemaksuseadus” alla.)

Selgitage, et kui märatsev rahvajõuk laupäeval, 20. juulil 1833 Missouri osariigis Jacksoni maakonnas kokku tuli, tahtsid nad teha midagi enamat kui ainult vara hävitada. Nad püüdsid teha kahju ka Kiriku liikmetele. Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgnev ajalooline ülestähendus ja teistel kuulata, kuidas piiskop Edward Partridge ja Charles Allen, 27-aastane pöördunu Pennsylvania osariigist, tagakiusamisele reageerisid.

„Jõuk võttis piiskop Edward Partridge’i ja Charles Alleni kinni ja vedas nad linnaväljakule läbi hullunud rahvahulga, kes neid teel solvas ja teotas. Seal esitati neile kaks valikut: nad pidi ütlema lahti oma usust Mormoni Raamatusse või lahkuma maakonnast. Mormoni Raamatut nad ei eitanud ega nõustunud ka maakonnast lahkuma. Kui piiskop Partridge sai loa rääkida, ütles ta, et pühad on pidanud taluma tagakiusamist igal maailmaajastul ning et ta oli nõus Kristuse pärast kannatama, nagu olid kannatanud pühad möödunud ajastutel; et ta polnud teinud midagi, mis peaks kedagi pahandama, ja et kui nad temale halba teevad, teeksid nad ülekohut süütule. Siin mattus tema hääl rahvahulga lärmi sisse, kellest paljud karjusid: „Kutsuge oma Jumal end vabastama ‥ !” Neilt kahelt vennalt, Partridge’ilt ja Allenilt, kisti riided seljast, nad võõbati üle tõrvaga, mille hulka oli segatud lupja, potast või mõnda muud söövitavat hapet, ning puistati üle sulgedega. Nad talusid sellist julma alandust ja väärkohtlemist nii vagalt ja allaheitlikult, et rahvahulk jäi vaikseks ja see, mida nad pealt nägid, näis neid lausa jahmatavat. Vendadel lubati vaikselt lahkuda.” (B. H. Roberts. A Comprehensive History of the Church, 1. kd, lk 333; vt ka: Church History in the Fulness of Times Student Manual, 2. tr, (Kiriku Haridussüsteemi käsiraamat), 2003, lk 133)

Mis teile selle juures muljet avaldab, kuidas Charles Allen ja piiskop Partridge neile osaks saanud tagakiusamisele reageerisid?

Tehke kokkuvõte salmidest Õpetuse ja Lepingute 98:28–32, selgitades, et Issand andis pühadele nõu, et kui vaenlane on neile Jumala kättemaksu alla sattumata kolm korda kahju teinud, peaksid nad teda Issanda nimel hoiatama, et ta neile enam kahju ei teeks. Kui vaenlane neile ka pärast seda hoiatust kahju teeb, on pühadel õigus „tasud[a] temale vastavalt tema tegudele”. Samas öeldi pühadele ka seda, et kui nad vaenlasi säästavad, kuigi neil on õigus kätte maksta, tasutakse neile õigemeelsuse eest.

Õpetus ja Lepingud 98:32–38

Päästja selgitab, millal on sõda õigustatud

Paluge õpilastel mõelda, kas nad teavad, mida on Issand õpetanud sõja kohta. Te võiksite küsida:

Mida te arvate, milline on Issanda sõjapidamisseadus?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 98:32–34. Paluge teistel teksti jälgida, et leida, mida õpetas Issand muistsetele prohvetitele sõja kohta.

Miline seadus oli 33. salmi kohaselt antud muistsetele prohvetitele? (Kui õpilased vastavad, kirjutage nende vastused tahvlile pealkirja Issanda sõjapidamisseadus alla. Juhtige tähelepanu sellele, et Issand andis selle seaduse spetsiaalselt inimestele, kes elasid teisel ajal ja teises kultuuriruumis. Kuigi selle seaduse põhimõte on õige, allume me täna ka oma elukohariigi seadustele.)
Mida pidid muistsed prohvetid tegema, kui keegi nende vastu sõja kuulutas? (Lisage vastus tahvlil pealkirja Issanda sõjapidamisseadus alla.)

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 98:35–38 ning paluge teistel leida, mida käskis Issand muistsetel järgijatel teha, kui nende rahupakkumist vastu ei võeta. Paluge õpilastel leitu kohta aru anda.

Mida me saame nendest salmidest õppida Issanda sõjapidamisseaduse kohta? (Õpilased võivad tuua välja erinevaid põhimõtteid, kuid rõhutage kindlasti, et sõda võib olla õigustatud Issanda sätestatud tingimustel. Kirjutage see põhimõte tahvlil pealkirja Issanda sõjapidamisseadus alla.)

Selgitage, et enamikul meist pole tarvis otsustada, kas me lähme teise rahva vastu sõtta. Siiski võivad need õpetused aidata meil mõista, mida teha isiklikes suhetes – näiteks, kui meil on teistega lahkarvamusi.

Mida me peaksime tegema selle kohaselt, mida oleme õppinud Issanda nõuannetest sõja kohta, kui me pole teistega ühel arvamusel? (Aidake õpilastel tuua välja järgnev tõde: me peaksime otsima oma lahkarvamustele rahumeelseid lahendusi.)
Millised õnnistused võivad tulla sellest, kui otsime rahumeelseid lahendusi?

Õpetus ja Lepingud 98:39–48

Issand õpetab pühadele, kuidas nad peaksid oma vaenlastele reageerima

Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmine lugu:

„Teise maailmasõja aegses Hollandis varjas Casper ten Boomi pere oma kodus natside poolt tagaotsitavaid. See oli nende viis panna oma kristlik usk tegudesse. Neli pereliiget kaotasid varjupaika pakkudes oma elu. Corrie ten Boom ja tema õde Betsie veetsid kohutavaid kuid kurikuulsas Ravensbrücki koonduslaagris. Betsie suri seal, Corrie pääses eluga.

Ravensbrückis sai Corrie’le ja Betsie’le selgeks, et Jumal aitab meil andestada. Pärast sõda otsustas Corrie jagada seda sõnumit teistega. Kord oli ta just kõnelenud Saksamaal ühele sõjas rüüstata saanud inimrühmale. Tema sõnum oli, et Jumal andestab. Just tookord osutus Corrie ten Boomi ustavus õnnistuseks.

Tema poole pöördus üks mees. Corrie tundis mehes ära ühe kõige julmema laagrivalvuri. „Mainisite oma kõnes Ravensbrücki,” ütles mees. „Ma olin seal valvur. ‥ Kuid nüüdseks ‥ on minust saanud kristlane.” Mees selgitas, et oli püüdnud Jumalalt oma julmade tegude pärast andeks saada. Ta sirutas oma käe välja ja küsis: „Kas teie annate mulle andeks?”

Seepeale lausus Corrie ten Boom:

„Ta seisis seal ilmselt mõned sekundid, käsi välja sirutatud, kuid mulle tundus see aeg olevat tundide pikkune, kuna maadlesin kõige raskema otsusega, mida olin eales tegema pidanud.

Sõnumil, et Jumal andestab, on üks ‥ tingimus: et me andestaksime neile, kes on meile haiget teinud

‥ „Aita mind!” palvetasin ma vaikselt, „ma ju võin talle kätt anda. Sellega saan ma hakkama. Sina tekita õige tunne.”

‥ Puiselt, mehaaniliselt pistsin käe mulle ulatatud pihku. Seda tehes leidis aset midagi uskumatut. Mu õlast sai alguse surin, mis kihutas käsivart mööda meie ühendatud kätesse. Ja seejärel tundus see tervendav soojus kogu mu olemuse üle ujutavat, tuues mulle pisarad silma.

„Vend, ma andestan sulle kogu südamest!” laususin.

Endise valvuri ja endise vangina hoidsime kaua teineteisel käest kinni. Ma pole kunagi tundnud Jumala armastust nii tugevalt kui siis.” [Corrie ten Boom. Tramp for the Lord, 1974, lk 54–55]” (Keith B. McMullin. Meie kohustuste rada. – 2010. a kevadine üldkonverents)

Kui õpilane on lugemise lõpetanud, küsige:

Mis teile selle loo juures kõige enam muljet avaldas?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 98:39–40 ja teistel leida Issanda andestamisseadus.

Mida me peaksime nende salmide põhjal tegema, kui keegi meilt andeks palub?
Kui mitmel korral me peaksime 40. salmi kohaselt andestama inimesele, kes meelt parandab ja andestust palub? („Kuni seitsekümmend korda seitse korda” tähendab, et me peaksime andestama teistele nii mitu korda, kui nad pärast meie solvamist või meile haiget tegemist meelt parandavad ja meilt andeks paluvad. Kuigi meil on kästud andeks anda, ei tähenda see, et peaksime laskma teistel endale halba edasi teha.)

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 98:41–43. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida tõed, mida Issand pühadele õpetas andestamise kohta nende vaenlaste, kes on meelt parandanud. Innustage õpilasi rääkima, mida nad leidsid.

Miks oli tähtis, et Missouris elavad pühad neid tõdesid mõistaksid?
Kuidas te Issanda andestamisseaduse kokku võtaksite? (Aidake õpilastel tunda ära järgmine käsk: Issand on käskinud meil oma vaenlastele andestada.) Kirjutage see käsk tahvlil pealkirja Issanda andestamisseadus alla.)
Miks on meil kästud teie arvatest andestada teistele ka siis, kui nad andeks ei palu?

Tehke kokkuvõte salmidest Õpetuse ja Lepingute 98:44–48, selgitades, et Issand lubas, et kui pühade vaenlased meelt parandavad, pääsevad nad Tema kättemaksust. (NB! Fraas „ei pea sa talle andestama” 44. salmis tähendab, et pahategijad peaksid oma tegude eest täielikult vastutama, mitte et pühad peaksid jätkuvalt vaenu tundma.)

Lõpetuseks innustage õpilasi järgima Issanda andestamisseadust ja püüdma andestada kõigile, kes on neile haiget teinud või kellest nad hoolivad.

Kommentaarid ja taustinfo

Õpetus ja Lepingud 98 Mary Elizabeth Rollins ja Caroline Rollins päästavad Käskude Raamatu lehekülgi

Vanem Steven E. Snow Seitsmekümnest on rääkinud loo Mary Elizabethist ja Caroline Rollinsist:

„Pärast 1831. aasta sügisel emaga Independence’isse kolimist said noored õed Mary Elizabeth ja Caroline Rollins peagi omal nahal tunda raskusi ja tagakiusamist, millega pühad seal silmitsi seisid. Ühel õhtul ründas märatsev rahvajõuk nende kodu, teisel korral olid nad tunnistajateks äsja valminud trükikoja ründamisele, mis asus William W. Phelpsi kodu ülakorrusel.

Trükikoja ründamise ajal [20. juulil 1833] sundis märatsev rahvajõuk Phelpside pere oma kodust välja minema ja viskasid nende asjad tänavale. Seejärel hakkasid jõugu liikmed hävitama ülakorrusel olevaid trükiseadmeid ja viskasid köitmata käsikirjad hoonest välja. Mõned võtsid suured paberilehed oma kätte ja kuulutasid: „Siin on mormoonide käsud!” [Mary Elizabeth Rollins Lightner. –The Utah Genealogical and Historical Magazine, juuli 1926, lk 196] Tolleks ajaks oli prohvet Joseph Smith saanud palju pühasid ilmutusi, mõned isegi aastast 1823, kui ingel Moroni poisist prohvetile ilmus. Joseph oli pannud oma käega kirja palju ilmutusi, kuid need tekstid ei olnud Kiriku liikmete jaoks ette valmistatud ja neile laiali jaotatud. Missouri pühad osalesid suure elevusega nende ilmutuste väljaandmisel „Käskude raamatuna”. See töö oli trükikojas pooleli, kui märatsev rahvajõuk ründas. Mary Elizabeth, kes tol ajal oli 15-aastane, kirjeldas juhtunud järgmiselt:

„Vaatasime koos õe Caroline’iga [13-aastane] neid aianurga tagant, ja kui nad käskudest rääkisid, otsustasin osa neist endale saada. Õde ütles, et kui ma lähen neid võtma, tuleb ka tema kaasa ning ütles siis: „Nad tapavad meid ära!” [Mary Elizabeth Rollins Lightner, lk 196].

Kui märatsev rahvajõuk ühel pool maja tegutses, jooksid kaks tüdrukut ja haarasid väärtuslikud paberilehed oma kätte. Märatsev rahvajõuk nägi neid ja käskis tüdrukutel seisma jääda. Mary Elizabeth meenutab: „Jooksime nii kiiresti kui jõudsime. Kaks neist meestest hakkasid meid taga ajama. Nägime aias auku ja jooksime suurele maisipõllule. Panime paberid maha ja heitsime ise neile peale. Mais oli ligi kahe meetri kõrgune ja väga tihe. Nad otsisid meid innukalt taga ja jõudsid meile päris lähedale, kuis siiski ei leidnud meid” [Mary Elizabeth Rollins Lightner, lk 196] (Treasuring the Doctrine and Covenants. – Ensign, jaan 2009, lk 50).

Õpetus ja Lepingud 98:23–27. „[Ära] sõima oma vaenlast ja tal[u] seda kannatlikult”

Kuigi me peame väärkohtlemist kannatlikult ja sõimamata taluma, ei tähenda see, et peaksime laskma teistel end edasi solvata ja endale halba teha. Kiriku juhtide käsiraamatus „Handbook 2: Administering the Church” on kirjas, et „ei lubata mingisugust väärkohtlemist. Need, kes oma abikaasat, lapsi, teisi pereliikmeid või kedagi teist väärkohtlevad ja on julmad, rikuvad Jumala ja inimeste seadusi.” (Handbook 2: Administering the Church, 2010, 21.4.2).