144. õppetund
Õpetus ja Lepingud 135, 1. osa
Sissejuhatus
27. juunil 1844 hukkusid Illinoisi osariigis Carthage’is märtritena prohvet Joseph Smith ja tema vend Hyrum, kes oli Kiriku asepresident ja patriarh. Kaheteistkümne Apostli Kvoorum kinnitas, et teadaanne sellest märtrisurmast tuleks lisada 1844. aastal ilmuva Õpetuste ja Lepingute raamatu lõppu, mis oli trükiks peaaegu valmis. Teade koostati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete ja sündmust pealt näinud vanem John Taylori ja vanem Willard Richardsi aruannete põhjal. Nüüd on see kirjas Õpetuse ja Lepingute 135. osas.
NB! See õppetund sisaldab mitmeid ajaloolisi ülestähendusi, mida õpilased võivad ette lugeda. Võiksite teha nendest ülestähendustest koopiad ja anda need tunni alguses õpilastele.
Õpetamissoovitused
Õpetus ja Lepingud 135:1–7
Antakse teada Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurmast
Küsige tunni alguses õpilastelt, kas neil on meeles, kus nad olid, kui said teada Kiriku presidendi või mõne oma lähedase surmast.
Paluge õpilastel ette kujutada, et nad on 1844. aastal Nauvoos Kiriku liikmed ja nad said teada salmis Õpetuse ja Lepingute 135:1 oleva uudise. Paluge ühel õpilasel see salm ette lugeda.
-
Kuidas te võisite end sellisest tragöödiast kuuldes tunda?
Selgitage, et paljud pühad olid Joseph ja Hyrum Smithi surmast teada saades suures leinas. Innustage õpilasi mõtlema oma tunnetele ja tunnistusele Joseph Smithi kohta, kui nad õpivad tema elu viimastest päevadest.
Andke õpilastele teada, et Joseph Smith ja pühad elasid Illinoisis umbes kolm aastat suhteliselt rahulikult. Kuid 1842. aastal hakkas taas pead tõstma vastuseis. Teisitimõtlejad Kiriku sees ja vastased väljaspool Kirikut ühendasid oma jõupingutused, et võidelda prohveti ja Kiriku vastu. Mõned Illinoisi kodanikud hakkasid kartma ja põlastama pühade poliitilist mõju. Teised muutusid kadedaks Nauvoo majanduskasvu üle ning olid Nauvoo linnavalitsuse ja maakaitseväe suhtes kriitilised. Mõnedele ei meeldinud pühad enam, kuna nad ei mõistnud mormoonidele ainuomaseid õpetusi ja tavasid, millest osa, näiteks mitmikabielu, oli usust taganenud Kiriku liikmete poolt valesti esitatud. (Vt: Church History in the Fulness of Times Student Manual, 2. vlj, (Church Educational System manual), 2003, lk 263–266, 270–271.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmine lõik:
1. õpilane
1844. a juunis teravnes suuresti vaenulikkus Kiriku suhtes. Mõned Illinoisi osariigi kodanikud arutasid, kuidas pühasid osariigist välja ajada, samal ajal kui teised sepitsesid plaani prohvet tappa. Mõned nende seast, kes sepitsesid vandenõu prohveti ja Kiriku vastu, olid endised Kiriku liikmed, kes olid usust taganenud. 7. juunil 1844 trükkisid William Law, kes oli teeninud teise nõuandjana Esimeses Presidentkonnas, ja teised usust taganenud esimese numbri ajalehest Nauvoo Expositor. Püüdes rahvast prohveti ja Kiriku vastu mässule õhutada, kasutasid need mehed seda ajalehte, et Joseph Smithi ja teisi Kiriku juhte laimata. Joseph Smith ja enamik Nauvoo linnavalitsusest mõistsid, et ajalehes avaldatud laim võib viia linnavastaste massirahutusteni. Nad kuulutasid ajalehe üldsust häirivaks ja käskisid Nauvoo Expositori trükipressi hävitada.
Selgitage, et Nauvoo Expositori sisu koos trükipressi hävitamisega suurendas veelgi mormoonidevastast vaenu. Trükipressi omanikud esitasid Joseph Smithi ja teiste linnajuhtide vastu ametliku süüdistuse, süüdistades neid mässule tõukamises. Joseph Smith vabastati süüditustest, kuid tema vabastamine üksnes suurendas tema vaenlaste viha. Kui hakkasid levima teated, et rahvajõugud kogunevad Nauvoo linna ründama, kuulutas Joseph Smith linnapeana Nauvoos välja sõjaseisukorra (ajutise sõjaväelise valitsuskorra). Illinoisi osariigi kuberneri Thomas Fordi juhatusel andis Joseph Nauvoo leegionile käsu linna kaitsta.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmised kaks lõiku:
2. õpilane
Ärevus selles piirkonnas kasvas nii pingeliseks, et kuberner Ford läks Carthage’isse, kus paiknes piirkonna keskvalitsus, et ebastabiilset olukorda neutraliseerida. Ta kirjutas Joseph Smithile ja ütles, et rahvast rahuldab vaid see, kui prohveti ja teiste juhtide üle mittemormoonidest vandekohtu ees kohut peetakse. Kuberner Ford lubas neile ka täielikku kaitset ja õiglast kohtuprotsessi, kui nad vabatahtlikult kohale ilmuvad. Joseph vastas, et teel kohtuni oleks tema elu ohus ja ta ei tule.
Kui Joseph Smith Kiriku vendadega nõu pidas, et mida ette võtta, tundis ta, et kui tema ja Hyrum Nauvoost lahkuksid ja läände rändaksid, ei tehtaks pühadele Nauvoos halba. Seda nõuannet järgides ületasid Joseph ja Hyrum Mississippi jõe ja läksid Iowasse. Osad Kiriku liikmed aga kahtlesid prohveti plaanis. Nad tulid ta juurde ja süüdistasid teda argpüksuses, öeldes, et ta hülgab pühad ja jätab nad üksi tagakiusamisele vastu panema. Prohvet vastas: „Kui mu elu pole mu sõprade jaoks midagi väärt, pole see väärt ka minu jaoks” (History of the Church, 6. kd, lk 549). Pidanud üheskoos nõu, naasid Joseph ja Hyrum Nauvoosse. 1844. aastal 24. juuni varahommikul asusid nad Carthage’i poole teele.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 135:4. Paluge klassil teksti jälgida, et leida prohvetlik kuulutus, mille Joseph Smith Carthage’i lähedal tegi.
-
Mis Josephi sõnul temaga juhtub?
-
Mis te arvate, mida prohvet tundis lahkudes oma pere juurest, teades, et ta ei tule enam nende juurde tagasi?
-
Miks oli Joseph teie arvates „rahulik nagu suvehommik”, kuigi ta teadis, et „lähe[b] kui tall tapale”?
Selgitage, et prohvet teadis, et tema surm säästab pühade elud.
Kui Hyrum Smith valmistus Carthage’i vanglasse minema, luges ta Mormoni Raamatust salme Eteri 12:36–38 ja murdis selle lehe nurga kahekorra. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 135:5. Paluge õpilastel teksti jälgida, et selgitada välja, mida Hyrum enne Carthage’i vanglasse minekut luges ja ära märkis.
-
Mida te arvate, miks võisid need Eteri raamatu salmid tol ajal loetuna Hyrumile tähendusrikkad olla?
-
Mida tähendab teie arvates fraas „kõik inimesed saavad teadma, et minu rõivad pole määritud teie verega” (ÕL 135:5)?
Paluge õpilastel mõtiskleda, kuidas Joseph ja Hyrum võisid end tunda, teades, et nad olid täitnud Jumala kutseid ja kohustusi nii hästi kui suutsid.
-
Mida me võime õppida Joseph ja Hyrum Smithi eeskujust, mis aitaks meil täita Jumalalt saadud kutseid?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette kokkuvõte sündmustest, mis leidsid aset 25.–27. juunil 1844.
3. õpilane
25. juunil 1844 maksid Joseph ja Hyrum Smith ning teised Kiriku juhid Carthage’is ära kautsjoni ja nad vabastati kuni ametliku kohtuistungi pidamiseni mässule tõukamise süüdistuste käsitlemiseks (viidates Nauvoo Expositori hävitamisele). Siiski pandi Joseph ja Hyrum samal õhtul Carthage’i vanglasse, süüdistatuna riigireetmises. Joseph protesteeris koos oma advokaatidega, et süüdistus on seadusvastane, kuna varasemal kautsjoniistungil seda süüdistust ei mainitud. Riigireetmise eest ei saanud kautsjonit määrata, seega pidid nad jääma Carthage’isse, mis oli ohtlik.
26. juunil 1844 kohtus Joseph vanglas kuberner Fordiga. Kuberner Ford pidas plaani minna Nauvoosse ja Joseph küsis, kas ta saab temaga kaasa minna, kuna tundis, et tal pole Carthage’is turvaline. Kuberner Ford lubas, et kui ta lahkub Carthage’ist, võtab ta Josephi ja Hyrumi endaga. Tol õhtul tunnistas prohvet valvuritele Mormoni Raamatu ehtsusest ja evangeeliumi taastamisest.
27. juuni hommikul 1844 kirjutas Joseph kirjas oma naisele Emmale: „Olen suurel määral leppinud sellega, mis mulle osaks saab, sest tean, et mul on õigus ja et ma olen teinud kõik, mida teha sai. Saadan armastusega tervitused lastele ja kõikidele oma sõpradele.” (History of the Church, 6. kd, lk 605) Kuigi kuberner Fordi hoiatati plaanidest vanglat rünnata ja vangid tappa, lahkus ta hiljem tolsamal päeval Carthage’ist, et Nauvoo kodanikele kõneleda. Ta murdis oma lubadust ega võtnud Josephit ja Hyrumit kaasa. Enne lahkumist määras kuberner Ford vangla kaitsmise eest vastutama silmanähtavalt kõige vaenulikuma Carthage’isse kogunenud maakaitseväe Carthage Greys ja saatis teised maakaitseväed laiali.
Rääkige õpilastele, et 27. juuni lämbel pärastlõunal viibisid apostlid John Taylor ja Willard Richards koos Josephi ja Hyrumiga Carthage’i vanglas. Kui nad vangla teisel korrusel vangivalvurite magamistoas istusid, tabas prohvetit ja teisi, kes olid koos temaga, halb eelaimus. Prohvet palus John Tayloril laulda laulu „Üks vaene kurblik rännumees” (vt Kiriku lauluraamat). Kui see laul on teie lauluraamatus olemas, võiksite paluda õpilastel laulda paar salmi. Paluge neil lauldes mõelda, mida võis see kirikulaul tol ajal Joseph ja Hyrum Smithile tähendada.
Paluge kolmel õpilasel lugeda kordamööda ette järgnevat kokkuvõtet märtrisurmast. Paluge õpilastel neid sündmusi ette kujutada, nagu oleksid nad koos prohvetiga Carthage’i vanglas.
4. õpilane
27. juunil 1844 veidi pärast kella viit õhtul piiras vangla sisse ligikaudu 150–200-meheline rahvajõuk, kelle näod olid kaetud värviga, et neid ei saaks ära tunda. Kui mitu jõuguliiget tormas trepist üles tuppa, kus prohvet, tema vend Hyrum ja ta sõbrad asusid, ei osutanud valvurid eriti vastupanu.
Joseph surus end koos teistega vastu ust, et mitte lasta jõugul seda lahti lükata. Keegi jõugust tulistas läbi ülemise uksepaneeli, tabades Hyrumit vasemasse ninapoolde. Hyrum kukkus selili, hüüdes: „Olen surmalaps!” (History of the Church, 6. kd, lk 617) John Taylor ütles: „Ma ei unusta iial seda sügavat kaastunnet ja muret vend Josephi palgel, kui ta laskus Hyrumi juurde ja tema üle kummardudes hüüatas: „Oh, mu vaene kallis vend Hyrum!” (History of the Church, 7. kd, lk 102)
5. õpilane
Varem sel päeval oli üks külastaja andnud Josephile revolvri. Et kõiki toasviibijaid kaitsta, hüppas Joseph ukse juurde ja haaras uksepiidast, et püstolist koridori tulistada. Ainult kolm kuuest kuulikambrist tulistasid, haavates mitut rahvajõugu liiget. Seejärel surus rahvajõuk oma püssid läbi paokil ukse ja John Taylor püüdis püssitorusid oma jalutuskepiga tagasi peksta.
Kui võitlus ukseavas suurenes, püüdis John Taylor toast akna kaudu põgeneda. Kui ta püüdis aknast välja hüpata, tulistati teda ukseavast reide ja samuti tulistas teda keegi väljast. Ta kukkus põrandale ja püüdes akna kõrval seisva voodi alla pugeda, haavasid teda tõsiselt veel kolm kuuli. Samal ajal kui ukseavast suruti läbi püssitorusid, hakkas Willard Richards neid kepiga lööma.
6. õpilane
Siis otsustas Joseph Smith, et proovib läbi sama akna põgenedJoseph Smith otsustas siis proovida sama akna kaudu põgeneda, tõenäoliselt selleks, et oma elu säästa, mõned arvavad, et selleks, et päästa Willard Richardsi ja John Taylori elud. Kui Willard Richards jätkas uksel viibiva rahvajõugu tähelepanu kõrvalejuhtimist, hüppas prohvet avatud akna poole. Kui ta seda tegi, tabasid teda kuulid nii vangla seest kui ka väljastpoolt. Ta kukkus aknast välja, hüüdes: „Oo Issand, mu Jumal!” ja maandus maapinnale. Rahvajõugu liikmed, kes olid vanglas sees, kiirustasid välja, et saada kindlust, et Joseph Smith on surnud. Kuigi Carthage’i poole ei olnud tulemas ühtegi Kiriku liiget, hüüdis keegi: „Mormoonid tulevad!” ja kogu rahvajõuk põgenes. (Vt: History of the Church, 6. kd, lk 618, 620–621; vt ka: Church History in the Fulness of Times Student Manual, lk 283.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 135:2. Paluge õpilastel teksti jälgida, et tähele panna, mis sai John Taylorist ja Willard Richardsist. Rääkige õpilastele, et Willard Richardsil riivas kuul vaid vasakut kõrva ja nii täitus Josephi rohkem kui aastatagune prohvetlik kuulutus, „et aeg saabub, mil kuulid lendavad ta ümber kui rahe ning ta näeb sõpru langemas paremal ja vasakul, kuid tema rõivais ei saa olema ühtegi auku” (History of the Church, 6. kd, lk 619).
Juhtige õpilaste tähelepanu salmi Õpetuse ja Lepingute 135:1 esimesele lausele ning küsige:
-
Mida tähendab teie arvates fraas „pitseerimaks tunnistust sellest raamatust ja Mormoni Raamatust”? (Oleks hea, kui Te selgitaksite, et selles kontekstis tähendab „pitseerima” midagi püsivalt kehtestama, näiteks tunnistust.)
Pöörake tähelepanu sõnale märtrisurm Õpetuse ja Lepingute 135. osa päises ja küsige:
-
Mis on märtrisurm? (Kui inimene annab oma elu tunnistuseks oma usu või aate eest. Selgitage, et sõna märter pärineb kreekakeelsest sõnast tunnistama [vt märksõna „Martyr”. – Bible Dictionary].)
Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 135:7, et leida, millest tunnistas Joseph ja Hyrum Smithi märtrisurm.
-
Millise tunnistuse pitseerisid Joseph ja Hyrum Smith oma märtrisurmaga? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid tundma ära tõe: Joseph ja Hyrum Smith pitseerisid oma eluga tunnistuse taastatud evangeeliumi täiusest. Soovi korral kirjutage see tõde tahvlile.)
Paluge õpilastel mõtiskleda järgneva küsimuse üle ja kirjutada vastused vihikusse või pühakirjapäevikusse:
-
Kuidas võib minu tunnistust mõjutada see, et ma tean Joseph ja Hyrum Smithi tunnistusi ning seda, et nad olid valmis tõe eest surema?
Kui aega on olnud piisavalt, paluge neil, kes soovivad, oma vastuseid teistega jagada. Jagage lõpetuseks oma tunnistust prohvet Joseph Smithist.
Kommentaarid ja taustinfo
Carthage’ist lahkumine
Emma Smith meenutab oma tundeid, kui tema abikaasa Joseph tuli üle Mississippi jõe Nauvoosse tagasi: „Ma ei olnud kunagi varem end nii halvasti tundnud ja sellest ajast alates ma teadsin, et ta tapetakse ära.” (Edmund C. Briggs. A Visit to Nauvoo in 1856. – Journal of History, okt 1916, lk 454) Kui Joseph Catrhage’isse minekuks 1844. aasta 24. juuni (esmaspäeva) varahommikul kodust lahkus, pöördus ta Emma poole ja ütles: „Emma, kas sa saad õpetada mu poegi käima oma isa jälgedes?” Emma vastas: „Oh, Joseph, sa tuled tagasi.” Joseph kordas küsimust veel kaks korda ja Emma vastas iga kord samamoodi. (Edwin Rushton. Related by his Son. Hyrum L. Andrus ja Helen Mae Andrus raamatus „They Knew the Prophet”, 1974, lk 171.) Märtrisurma toimumise ajal oli Emma neljandat kuud rase. Neil oli Josephiga veel neli last, kes olid elus: lapsendatud laps Julia (13), Joseph III (11), Frederick (8) ja Alexander (6).
Seejärel rääkis Joseph Mansion House’i juures varahommikul kokku kogunenud rahvahulgaga. Kui ta seda tegi, tirisid pojad teda riietest ja hüüdsid: „Isa, oo isa, ära mine Carthage’isse. Nad tapavad su ära!” Josephi ema küsis, kas ta lubab, et tuleb tagasi. (Dan Jones. The Martyrdom of Joseph and Hyrum Smith, käsikiri, 20. jaan 1855, Church History Library, Salt Lake City) Emale otseselt mitte vastates ütles Joseph kogunenud pühadele: „Kui ma sinna ei lähe [Carthage’isse], on tagajärjeks selle linna ja selle elanike hävitamine ning ma ei saa lubada, et mu kallid vennad ja õed ning nende lapsed kannatavad Nauvoos samamoodi nagu Missouris. Ei! Teie vennal Josephil on parem surra oma vendade ja õdede eest, sest ma olen valmis teie eest surma. Minu töö on lõppenud!” (Dan Jones. The Martyrdom of Joseph Smith and His Brother, Hyrum, tsiteeritud Ronald D. Dennise raamatust The Martyrdom of Joseph Smith and His Brother Hyrum. – BYU Studies, 24. kd, nr 1 [talv 1984], lk 85; vt ka: Church History in the Fulness of Times Student Manual, 2. vlj, (Church Educational System manual), 2003, lk 277).
„Pärast seda, kui ta oli emmanud oma väikesi lapsi, kes ta riiete küljes rippusid, ja jätnud pisarsilmi südamlikult hüvasti oma naisega, keda ta väga armastas, ning olles viimast korda trööstinud oma eakat vaga ema, rääkis ta väga mõjuvõimsalt kogu rahvahulgaga, manitsedes neid olema ustavad ja uskuma, mida ta oli neile õpetanud.” (Dan Jones. The Martyrdom of Joseph Smith and His Brother, Hyrum,
Kui Joseph koos saatjatega Nauvoost välja sõitis, peatus ta templi juures, „vaatas seda püha ehitist, seejärel linna ja ütles: „Siin on parim koht ja parimad inimesed taevaste all, nad ei tea midagi veel neid ees ootavatest katsumustest.”” (History of the Church, 6. kd, lk 554; vt ka: Church History in the Fulness of Times Student Manual, lk 277)