64. õppetund: Õpetus ja Lepingud 58:34–65

64. õppetund

Õpetus ja Lepingud 58:34–65

Sissejuhatus

1. augustil 1831 andis Issand vastuseks vanemate küsimusele, kuidas jätkata Siioni linna ehitamist, ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 58. osas. Salmid 34–65 sisaldavad juhiseid pühitsemise seaduse järgi elamise kohta neile, kes olid kolinud Siionisse. Samuti õpetas Issand nendes salmides meeleparanduse põhimõtteid, käskis vanematel jutlustada evangeeliumi ja andis juhiseid, kuidas ehitada Siionit.

Õpetamissoovitused

Eelmises õppetunnis paluti õpilastel kasutada oma valikuvabadust, et teha enne tänast tundi midagi head. Selleks, et uurida, kuidas neil läks, paluge õpilastel jagada oma kogemusi, kuidas olla „õhinaga kinni” (ÕL 58:27) selles, et teha head.

Õpetus ja Lepingud 58:34–43

Issand annab juhiseid seoses Siioniga ja õpetab meeleparanduse põhimõtteid

Kirjutage enne tunni algust tahvlile järgmine küsimus: Mida tähendab meelt parandada?

Paluge mõnel õpilasel sellele küsimusele vastata. Seejärel kirjutage tahvlile järgmised küsimused: Kuidas ma võin teada, et olen täielikult meelt parandanud? Kuidas ma võin teada, kas Issand on mulle minu patud andeks andnud?

Paluge õpilastel kirjutada need küsimused vihikusse või pühakirjapäevikusse. Paluge neil mõne minuti jooksul vastata kirjalikult kõikidele küsimustele. Kui aega on olnud piisavalt, andke neile teada, et neil on õppetunni jooksul võimalus nende vastuste juurde tagasi pöörduda.

Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 58:34–37, selgitades, et paljud vanemad, kes rändasid Missouri osariiki ja seal elasid, tahtsid teada, mida nad peavad tegema, et planeerida, organiseerida ja ehitada Siioni linna. Issand andis juhise, et need, kes kolivad Missouri osariiki, annaksid oma raha ja omandi Siioni ehitamiseks. Martin Harrisele anti juhis olla eeskujuks raha andmisel piiskopile. Ta annetas suure summa raha, et aidata piiskop Edward Partridge’il Kirikule maad osta.

Kirjutage tahvlile järgmised nimed: Martin Harris, William W. Phelps ja Ziba Peterson. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 58:38–41, 60. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, milliseid juhiseid andis Issand Martin Harrisele, William W. Phelpsile ja Ziba Petersonile, kui nad valmistusid Siionit ehitama.

Kui õpilased järgmistele küsimustele vastavad, kirjutage nende vastused tahvlile.

Millises patus oli Martin Harris Issanda sõnul süüdi? Mida käskis Issand tal teha?
Millistes pattudes oli William W. Phelps Issanda sõnul süüdi? Mida käskis Issand tal teha?
Mida püüdis Ziba Peterson oma pattudega teha?

Juhtige tähelepanu sellele, et nende meeste patud ähvardasid takistada neil Siioni ehitamisel abistada.

Mil moel võivad meie patud vähendada meie võimet Issandat teenida?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 58:42. Paluge klassil teksti jälgida ja tähele panna, mida Issand meeleparanduse kohta õpetas.

Mida Issand meile nende salmide kohaselt lubab, kui me oma pattudest meelt parandame? (Õpilased peaksid ära tundma selle põhimõtte: kui me oma pattudest meelt parandame, annab Issand meile andeks ja ei pea meie patte enam meeles. Kirjutage see põhimõte tahvlile. Võiksite õpilastele soovitada seda põhimõtet õpetavad sõnad 42. salmis ära märkida.)
Milliste meie pattude kohta see lubadus kehtib? (Kõigi pattude kohta.)

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packeri sõnad. Paluge klassil kuulata sõnu ja fraase, mis on seotud tahvlile kirjutatud põhimõttega.

„Olgu meie patt milline tahes ning valu, mida te oma tegudega teistele põhjustasite, ükskõik kui suur – kogu süü võib saada minema pühitud. Minu jaoks on üks ilusamaid pühakirjakohti see, milles Issand ütles: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).

See ongi Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja lepituse mõte.” (Lepitus. – 2012. a sügisene üldkonverents)

Juhtige õpilaste tähelepanu tahvlile kirjutatud küsimustele.

Kuidas aitab 42. salmis kirjas olev Issanda lubadus vastata kolmandale küsimusele: kuidas võin ma teada, et Issand on mulle minu patud andeks andnud? (Issanda lubadus aitab meil teada, et Ta annab meile alati andeks, kui me täielikult meelt parandame.)
Lisaks teadmisele, et Issand on lubanud meile andestada, kui me täielikult meelt parandame, kuidas me veel võime teada, et meile on andestatud?

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Esimesest Presidentkonnast president Dieter F. Uchtdorfi sõnad. Paluge õpilastel kuulata, kuidas nad võivad teada, kui Issand on neile nende patud andeks andnud.

„Kui me oleme kord tõeliselt meelt parandanud, eemaldab Kristus meie pattudega kaasnenud süükoorma. Me võime ise teada, et meile on andestatud ja et meid on puhtaks tehtud. Püha Vaim kinnitab seda meile. Tema on patust puhastaja. Suuremat tunnistust andestusest pole.” (Turvalise tagasipöördumise punkt. – 2007. aasta kevadine üldkonverents)

Kuidas on teadmine, et teile võidakse kõik teie patud andeks anda, õnnistanud teie elu?

Selgitage õpilastele, et mõned inimesed arvavad ekslikult, et kui neil on nende patud endiselt meeles, siis pole nad täielikult meelt parandanud. Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgnevad president Dieter F. Uchtdorfi sõnad. Paluge klassil kuulata, miks me mäletame oma patte isegi siis, kui oleme meelt parandanud.

„Saatan püüab panna meid uskuma, et meie patud pole andestatud, sest need on meil ikka meeles. Saatan on valetaja. Ta püüab muuta meie nägemist ähmaseks ning juhtida meid eemale meeleparanduse ja andestuse rajalt. Jumal pole lubanud, et me oma patte ei mäleta. Mäletamine aitab meil vältida samade vigade kordamist. Kui me aga jääme truuks ja ustavaks, meie mälestus pattudest aja jooksul pehmub. See on osa vajalikust tervenemise ja patust puhastumise protsessist.” (Turvalise tagasipöördumise punkt)

Juhtige tähelepanu sellele, et tahvlile kirjutatud lubadus on tingimuslik. Me saame Issanda halastuse osaliseks vaid siis, kui teeme kõik, mis saame, et oma pattudest täielikult meelt parandada.

Mida tähendab meeleparandus? (Soovi korral paluge õpilastel viidata vastustele, mis nad tahvlile kirjutatud küsimustele vastates kirja panid.)

Kui õpilased vastavad, paluge ühel õpilasel lugeda ette järgnev avaldus trükisest „Sulle, noor”. Paluge klassil kuulata, mida nad veel võivad õppida sellest, mida tähendab meelt parandada.

„Meeleparandus on enamat kui lihtsalt väärtegude tunnistamine. See on muutus nii vaimus kui ka südames. See tähendab patustamise lõpetamist ja Jumalalt andestuse palumist. Meeleparandus on motiveeritud armastusest Jumala vastu ja siirast soovist Tema käske pidada.” (Sulle, noor, 2011, lk 28)

Selgitage, et tõelise meeleparandusega kaasneb mitu nõuet. Kahte neist mainitakse salmis Õpetus ja Lepingud 58:43. Paluge ühel õpilasel see salm ette lugeda. Paluge klassil teksti jälgida ja tähele panna kahte asja, mida me peame tegema, et oma pattudest täielikult meelt parandada.

Mis on 43. salmi kohaselt need kaks asja, mida me peame tegema, et oma pattudest täielikult meelt parandada? (Õpilased peaksid ära tundma järgmise põhimõtte: selleks, et meelt parandada, peame me oma patud üles tunnistama ja hülgama. Kirjutage see põhimõte tahvlile.)
Kuidas aitab see tõde meil vastata küsimusele: Kuidas ma võin teada, et olen täielikult meelt parandanud? (Aidake õpilastel mõista, et pattude ülestunnistamine ja hülgamine on väga tähtis, et täielikult meelt parandada.)
Mida tähendab oma pattude ülestunnistamine?

Selleks, et aidata õpilastel mõista, mida tähendab oma patud üles tunnistada, paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanema D. Todd Christoffersoni sõnad:

„Ülestunnistamine ja hülgamine on vägevad mõisted. Need on midagi palju enamat kui põgus möönmine või vabandamine. Ülestunnistamine on sügav, mõnikord isegi piinarikas tunnistamine, et oleme eksinud Jumala ja inimese vastu ning neid solvanud.” (Jumalik meeleparanduse and. – 2011. aasta sügisene üldkonverents)

Kuidas aitab meie pattude ülestunnistamine neist eemale pöörduda ja andekssaamiseks Jumala poole pöörduda?

Arutluse käigus võivad õpilased mõtiskleda, millised patud tuleb üles tunnistada ja kellele. Selgitage, et me peame Taevasele Isale kõik oma patud üles tunnistama. Tõsised üleastumised, nagu seksuaalne üleastumine või pornograafia kasutamine, tuleks samuti piiskopile või koguduse juhatajale üles tunnistada.

Tuletage õpilastele meelde viimasena tahvlile kirjutatud tõde.

Mida tähendab oma pattude hülgamine? (Oma pattudele täielikku seljapööramist ja patustamise lõpetamist.)

Tunnistage Päästja lepitusest ja meeleparanduse põhimõttest ning andestamisest, mille üle te täna arutlesite. Paluge õpilastel mõtiskleda selle üle, kas neil on patte, millest nad peavad meelt parandama ja innustage neid seda tegema, tegutsedes õpitud tõdede kohaselt.

Õpetus ja Lepingud 58:44–65

Issand käsib vanematel jutlustada evangeeliumi ja annab neile Siioni ehitamisega seotud juhiseid

Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 58:49–62, selgitades, et Issand ütles vanematele, kes pidid jääma Missouri osariiki, et nad peaksid ostma maad ja valmistuma pühade kogunemiseks Missouris.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 58:46–47, 63–65. Paluge õpilastel leida, millist nõu andis Issand vanematele, kes pidid tagasi Ohio osariiki pöörduma.

Mida pidid vanemad salmide 46–47 kohaselt Ohiosse tagasi jõudes tegema?
Kellele tuleb 64. salmi kohaselt evangeeliumi jutlustada? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nende vastused peaksid peegeldama järgmist tõde: evangeeliumi peab jutlustama kõigile. Võiksite õpilastele soovitada seda põhimõtet õpetavad sõnad 64. salmis ära märkida.)

Innustage õpilasi järgima Vaimu õhutusi, et jagada evangeeliumitõdesid nendega, kes on nende ümber.

Kommentaarid ja taustinfo

Õpetus ja Lepingud 58:39. Parandage meelt

Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud, et meeleparandus on midagi enamat kui vaid nimekiri asjadest, mida teha:

„Mõne jaoks võib olla abiks, kui meeleparandamisel üksikasjalikud sammud kirja panna. Kuid see võib muutuda ka mehaaniliseks linnukeste tegemiseks, mis ei anna õiget tunnet ja millega ei kaasne tõelist muutust. Tõelist meeleparandust ei tehta pealiskaudselt. Issandal on kaks peamist nõuet: „Sellest te võite teada, kas inimene parandab meelt oma pattudest – vaata, ta tunnistab need üles ja hülgab need” (ÕL 58:43)” (Jumalik meeleparanduse and. − 2011. aasta sügisene üldkonverents).

Vanem Russell M. Nelson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud, mida tähendab meelt parandada:

„Meeleparanduse õpetus on palju laiem kui sõnastiku definitsioonist nähtub. Kui Jeesus ütles „paranda meelt”, siis Tema jüngrid panid selle käsu kreeka keeles kirja verbiga metanoeo. Sellel võimsal sõnal on suur tähtsus. Eesliide meta tähendab selles sõnas „muutuma”. Järelliide viitab neljale tähtsale kreeka terminile: nous, mis tähendab „meel”; gnosis, mis tähendab „teadmised”; pneuma, mis tähendab „vaim” ning pnoe, mis tähendab „hingetõmme”.

Seega, kui Jeesus ütles „paranda meelt”, siis käskis ta meil muutuda – muuta meie meelt, teadmisi, vaimu ja isegi hingetõmmet. Prohvet selgitas, et selline muudatus hingetõmbes tähendab, et hingatakse tänuliku tunnustusega Temast, kes annab meile iga hingetõmbe. Kuningas Benjamin on öelnud: „Kui te teeniksite teda, kes on teid loonud ‥ ja kaitseb teid päevast päeva, laenates teile õhku hingamiseks ‥ ühest hetkest teise – ma ütlen, kui te teeniksite teda kogu oma hingega, oleksite te ometi kasutud teenijad” (Mo 2:21).

Jah, Issand on käskinud meil meelt parandada, muuta oma eluviise, tulla Tema juurde ja olla rohkem Tema-sarnased. (Vt 3Ne 27:21, 27.) See nõuab täielikku muutust.” (Meeleparandus ja pöördumine. – 2007. aasta kevadine üldkonverents)

Õpetus ja Lepingud 58:42. „Ei pea neid enam meeles”

Vanem F. Burton Howard Seitsmekümnest on jaganud oma kogemust, milles ta õppis, et pärast meeleparandust ei pea Issand tõepoolest meie patte enam meeles:

„Viimane lugu – taas ajast, mil olin piiskop. Ühel õhtul, kui olin magama jäämas, helises uksekell. Komberdasin ust avama ja leidsin ukse tagant preestrite kvoorumi noore liikme. Tundsin teda hästi, nii hästi, et olin koos temaga reisimas käinud, olin temaga koos ja tema eest palvetanud ning teda õpetanud. Tundsin teda nii hästi, nagu üks piiskop igat kaheksateistkümneaastast aktiivset preestrit tunneks. Ehk küllalt hästi, et küsida, mida ta keset ööd mu ukse taga teeb.

Ta vastas: „Ma pean sinuga rääkima, piiskop. Tegin midagi tõsist ja ei saa koju minna.”

Tal oli õigus. Asi oli tõsine. Kutsusin ta sisse ja me rääkisime. Tema rääkis ja mina kuulasin, siis mina rääkisin ja tema kuulas, kuni hakkas koitma. Tal oli palju küsimusi. Ta oli korda saatnud kohutava patu. Ta tahtis teada, kas on veel mingit lootust. Ta tahtis teada, kuidas meelt parandada. Ta tahtis teada, kas meeleparanduse hulka kuulub ka vanematele rääkimine. Ta tahtis teada, kas on veel mingit lootust, et ta saab minna misjonile. Ta tahtis teada veel paljusid asju.

Ma ei osanud kõigele vastata, kuid ütlesin, et lootust on. Rääkisin, et tagasitee on raske, kuid võimalik. Ma selgitasin, mida teadsin meeleparanduse protsessi kohta ja aitasin tal näha, mida ta peab tegema. Ütlesin talle, et kui ta tõesti soovis misjonile minna, siis selle otsuse võib teha alles tulevikus, pärast seda, kui ta on meelt parandanud. Siis käskisin tal koju minna, ja ta läks.

Ta leppis oma vanematega ära. Palus vabandust neilt, kelle vastu oli eksinud. Ta hülgas patu ja halvad kaaslased ning tegi kõik, mis võimalik, et meelt parandada.

Umbes aasta hiljem läksid viis noort meest sellest kvoorumist misjonile. Tema oli üks neist. Olin nende kõigiga lähedane. Käisin nende kõigi viimasel sakramendikoosolekul enne misjonit. Nad kõik teenisid misjonil auga. Peagi pärast koju naasmist abiellusid nad kõik templis. Me käisime naisega nende kõigi tseremooniatel. Võiksin veel täna võtta paberi ja panna kirja nende nimed, nende naiste nimed ja mõned nende lapsed. Tundsin neid sedavõrd hästi.

Kuid nüüd lubage mul teile midagi öelda – midagi väga isiklikku ja tähtsat. Ma ei mäleta selle noore mehe nime, kes tuli tookord keset ööd minu juurde. Ma tean, et ta oli nende viie seas, kuid ma ei mäleta, kes neist.

Kunagi ma muretsesin selle pärast. Mõtlesin, et ehk veab mälu mind alt. Püüdsin pidevalt meenutada, kes see oli, kellel oli probleem, kuid ei suutnud.

Lõpuks tundsin vabanemist ja unustasin kogu loo. Mõned aastad tagasi hilja õhtul jalutades jõudsin koguduse piiridesse, mille piiskop olin kunagi olnud. See tõi mulle meelde palju mälestusi. Olin sügavates mõtetes, kui tajusin, et olin jalutanud maja ette, kus aastaid tagasi oli elanud üks mu preestritest. Äkki meenus mulle noore mehe lugu, kellest teile rääkisin, ja taas püüdsin ma meenutada, kes viiest see oli. Kas ta oli elanud selles majas? Mõtisklesin. Miks see mulle ei meenu?

Jalutamist jätkates juhtus midagi – mida on raske seletada, kuid mis oli minu jaoks väga tõeline. Kuulsin häält, mis ütles: „Mu poeg, kas sa ei mõista? Mina ei pea seda meeles. Miks peaksid sina seda mäletama?”

Tundsin piinlikkust. Sellele küsimusele ei olnud rahuldavat vastust. Ma ei ole selle peale enam kunagi mõelnud. Ja ma teadsin kindlamalt kui kunagi varem, et Issand on rahul, kui Ta lapsed Tema juurde tagasi pöörduvad.

Kõik, kes on karjased, ja kõik kadunud lambad peaksid tähele panema üht viimast asja. Issand tõepoolest mõtles seda tõsiselt, kui Ta ütles: „See, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).” (Come Back to the Lord. – Ensign, nov 1986, lk 77–78)

Õpetus ja Lepingud 58:43. „Tunnistab need üles”

Vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud ülestunnistamise nõudeid:

„Te peate alati Issandale oma patud üles tunnistama. Kui need on tõsisemad üleastumised, nagu [seksuaalne] kõlblusetus, tuleb need tunnistada üles piiskopile või vaia juhatajale. Palun mõistke, et ülestunnistamine pole meeleparandus. Tegemist on olulise sammuga, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Osaline ülestunnistus, mille puhul mainitakse väiksemaid eksimusi, ei aita teil lahendada tõsisemaid salajasi üleastumisi. Andestuse jaoks on oluline Issandale ja vajadusel Tema preesterluse kohtumõistjale kõik, mida te teinud olete, täielikult ära rääkida.” (Finding Forgiveness. – Ensign, mai 1995, lk 76)

President Spencer W. Kimball on õpetanud siiruse ja täieliku aususe tähtsusest oma pattude ülestunnistamisel:

„Kellelegi ei andestata kunagi ühtki üleastumist, kuni pole tehtud meeleparandust ning keegi pole meelt parandanud, kuni ta ei ole paljastanud oma hinge ja tunnistanud oma kavatsusi ja nõrkusi vabanduste või selgitusteta.” (Love versus Lust, Brigham Young University Speeches of the Year, 5. jaan 1965, lk 10)

Õpetus ja Lepingud 58:43. Miks tuleb mõned patud volitatud preesterluse juhtidele üles tunnistada?

Aaroni preesterluse juhatajana koguduses hoiab piiskop või kogudusejuhataja oma koguduse inimeste meeleparanduse võtmeid. Piiskopid ja kogudusejuhatajad kasutavad selliseid võtmeid, et määratleda inimese väärilisust Kirikus ja aidata inimest meeleparanduse protsessis. Vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on andnud täiendavat mõtteainet, miks tuleb tõsised patud volitatud preesterluse juhtidele üles tunnistada:

„Tõsised üleastumised, nagu kõlblusetus, nõuavad selle abi, kes hoiab volituse võtmeid, näiteks piiskopi või vaia juhataja, et vaikselt leppida kokku meeleparanduse protsessis, et olla kindlad, et see on täielik ja õigesti tehtud.” (The Power of Righteousness. – Ensign, nov 1998, lk 69–70)

Õpetus ja Lepingud 58:43. „Tunnistab need üles ja hülgab need”

Vanem Neil L. Andersen Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud, mida tähendab pattudest meelt parandada:

„Pattudest lahtiütlemine tähendab, et neid iial ei korrata. Lahtiütlemine nõuab aega. Selleks, et meid aidata, laseb Issand vahel mõnel patul meil meeles püsida. See on surelikkuses teadmiste omandamisel eluliselt oluline.

Kui oma patud ausalt üles tunnistame, kannatanule kõik heastame ja oma pattudest käske pidades lahti ütleme, oleme me teel andekssaamise poole. Aja möödudes tunneme, kuidas hingepiin muutub väiksemaks, „süü meie südames” (Al 24:10) vaibub, tuues kaasa „südametunnistuse rahu” (Mo 4:3).

Teie, kes te tõsiselt meelt parandate, kuid sellest kergendust ei tunne, jätkake käskude pidamist! Ma luban teile, kergendus tuleb Issanda ajakava järgi. Ka tervenemine võtab aega.” (Parandage meelt, et ma võiksin teid terveks teha. – 2009. a sügisene üldkonverents)