Seminar
156. õppetund: Kiriku ühingud ja programmid


156. õppetund

Kiriku ühingud ja programmid

Sissejuhatus

Kiriku kasvu jätkudes inspireeris Issand Kiriku juhte ja liikmeid rajama Kiriku sees pühade õnnistamiseks ühinguid ja programme. Kui mõnede ühingute ja programmidega esialgu alustati, ei olnud neid nii hädasti vaja, kuid Kiriku kasvades on need omandanud Jumala laste päästmistöös Kirikus olulise tähtsuse.

Õpetamissoovitused

Kiriku ühingud ja programmid aitavad meil igavese elu saamiseks valmistuda ja selle poole liikuda

Paluge tunni alguses õpilastel ette kujutada, et nende sõber ei taha minna Noorte Naiste koosolekutele või üritustele. Ta ütleb, et need ei ole piisavalt lõbusad ja et ta raiskab seal vaid oma aega.

Paluge pärast selle näite ettelugemist õpilastel vaikselt mõelda, mida nad ütleksid, et aidata sõbral mõista Noorte Naiste koosolekute ja ürituste eesmärki.

  • Mida te ütleksite, mis on Noorte Meeste ja Noorte Naiste organisatsioonide eesmärk?

  • Kuidas saab organisatsiooni eesmärgi teadmine aidata selle liikmeid?

Paluge õpilastel lugeda läbi Moosese 1:39, et leida, mis on Taevase Isa eesmärk kõiges, mida Ta teeb. Paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid. Vajadusel tuletage õpilastele meelde, et surelikkus viitab seisundile, kus elatakse igavesti ülestõusnuna. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu tõusevad kõik inimesed üles sõltumata sellest, kas nad olid selles elus pahelised või õigemeelsed. Igavene elu tähendab igavesti elamist peredena Jumala juures ja Tema-sarnaseks saamist. Nagu surematus, on ka see and võimalik Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. See nõuab aga, et me „kuuletu[ksime] evangeeliumi seadustele ja talitustele” (3UA).

  • Kui Taevase Isa eesmärgiks on tuua inimesele surematus ja igavene elu, siis mis on Kiriku eesmärgiks?

Kui õpilased on vastanud, kirjutage tahvlile tõde: Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik aitab Taevasel Isal tuua Tema lastele igavese elu. Seejärel küsige:

  • Kuidas aitab Kirik tuua Taevase Isa lastele surematust ja igavest elu?

Selgitage, et Kirikus on mitu ühingut, mida kutsutakse preesterluse abiorganisatsioonideks, ja teisi programme, mis aitavad meil liikuda igavese elu suunas. Paluge õpilastel nimetada mõned neist. (Võimalikud vastused: Abiühing, Noored Mehed, Noored Naised, Algühing ja Pühapäevakool ning programmid, nagu pereõhtu,seminar ning usuinstituut.)

Selleks, et aidata õpilastel mõista, kuidas Kiriku ühingud ja programmid aitavad meil evangeeliumi õppida ja selles areneda, nii et me võiksime saada igavese elu, paluge ühel õpilasel lugeda ette Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packeri sõnad. Selgitage, et see tsitaat käib seminari ja instituudi programmi kohta, kuid põhimõtet, mida selles õpetatakse, võib rakendada ka teiste Kiriku abiorganisatsioonide ja programmide puhul.

Kujutis
Juhataja Boyd K. Packer

„Nende programmidega alustati, kui need olid toredad, kuid neid tungivalt ei vajatud. Neil lasti mõnda aega Kiriku kaitsevalliks kasvada ja areneda. NNüüd on neist saamas taevakingitus nüüdisaja Iisraeli päästmiseks kõige raskemal tunnil.” (Teach the Scriptures. – KHS-i usuõpetajatele peetud kõnest, 14. okt 1977, lk 3, LDS.org)

  • Kuidas on seminar aidanud teil valmistuda mõneks oma elu proovilepanekuks?

Selgitage, et Issand on Kirikus inspireerinud mitmeid programme ja organisatsioone, et valmistada meid ette eluraskusteks ja aidata meil liikuda igavese elu poole. Selleks, et aidata õpilastel arutada, millist abi nad on mõnedest Kiriku ühingutest ja programmidest saanud, jagage klass kuueks rühmaks. Andke igale rühmale koopia küsimustest (või kirjutage need tahvlile) ja koopia ajaloolistest kokkuvõtetest. Paluge õpilastel uurida nende rühmale määratud kokkuvõtteid ja valmistuda küsimustele vastama.

Kuidas see organisatsioon või programm alguse sai?

Mida te arvate, kuidas see valmistab meid ette tänasteks proovilepanekuteks ja raskusteks?

Mida te arvate, kuidas see aitab meil liikuda igavese elu poole?

Pühapäevakool

1849. aastal tekkis Kiriku liikmel Richard Ballantyne’il tunne, et lastel on vaja kohta, kus hingamispäeval evangeeliumi õppida. Suurbritannia pühad pidasid juba pühapäevakooli tundi ja vend Ballantyne alustas esimese pühapäevakooli tunniga Utah’ osariigis Salt Lake Citys 1849. aasta detsembris. Peagi pärast seda hakkasid ka teised kogudused sama tava järgima, igaüks oma õppekava järgi. 1867. aastal moodustasid Kiriku juhid Desereti Pühapäevakooli ühenduse, mis õppekava ühtlustas. 1870. aastaks oli moodustatud rohkem kui 200 pühapäevakooli klassi. Praeguseks on kogudustes mitu pühapäevakooli klassi.

Noored Naised

President Brigham Young kohtus 28. novembril 1869 kodus oma tütardega ja palus neil asuda eakaaslaste etteotsa, et aidata neil saada evangeeliumi kohta tunnistus, riietuda ja käituda kombekalt ning vältida maailma suundumusi ja kombeid. 1870. aastal asutati nende eesmärkide edendamiseks ametlik noorte naiste ühing. See ühing sai lõpuks tuntuks Noorte Naiste Vastastikuse Edu Seltsina (NNVES), hiljem sai selle nimeks Noored Naised. 1970ndate aastate alguses esitlesid juhid „Isikliku arengu” programmi. 1985. aastal esitlesid nad Noorte Naiste väärtuseid ja juhtmõtet.

Noored Mehed

Noorte Meeste Vastastikuse Edu Selts (NMVES) asutati 10. juunil 1875 president Brigham Youngi juhatusel. See ühing oli mõeldud selleks, et aidata noortel meestel areneda vaimselt ja intellektuaalselt ning pakkuda neile ühtlasi meelelahutuslikku tegevust. 1913. aastal sai Kirikust Ameerika Ühendriikides Ameerika Skautide partner. Seal, kus see on olnud soovitatav, on partnerlussuhteid teiste skaudiprogrammidega loodud ka rahvusvahelisel tasandil. Ka selle ühingu nimi arenes, kandes pärast esmakordset muudatust nime Aaroni Preesterlus – VES, seejärel Aaroni Preesterlus ja siis Noored Mehed. 2001. aastal esitlesid Kiriku juhid programmi „Kohus Jumala ees”.

Algühing

1877. aastal tekkis Aurelia Spencer Rogersil „tugev tunne, et midagi tuleks ette võtta ümerkaudsete poistega, kes päeval ja öösel takistamatult mööda linna jooksid. Tema arvates ei õpetatud paljudele neile lastele peamisi põhimõtteid ja väärtusi, [et valmistada neid ette] ei teadmiste ega käitumise poolest evangeeliumi edasi viima ega isegi head lapsevanemad või kodanikud olema.” (History of Primary. – lds.org/callings/primary/getting-started/history-of-primary) Ta sai kokku Eliza R. Snow’ga, kes teenis tookord Abiühingu üldjuhatajana, ja nad said president John Taylorilt loa Utah’ osariigis Farmingtonis piiskop John Hessi juhendusel Algühing asutada. Esimesel Algühingu koosolekul, mis peeti 25. augustil 1878, osales 224 poissi ja tüdrukut. 1880. aastal kutsuti ametisse Algühingu üldjuhataja ja paljudes kogudustes hakati asutama Algühingu klasse.

Seminarid ja usuinstituudid

1888. aastal asutas Kirik Hariduse Üldnõukogu ja Kiriku akadeemiad ning tegi algust usutundidega, et pakkuda ilmalikuks õppeks vaimseid põhiteadmisi neile, kes ei käinud Kiriku akadeemiates. 1912. aastal pakkus professor ja Kiriku liige Joseph F. Merrill välja plaani lubada riigikoolide õpilastel osaleda koolipäeva osana ka usutundides. Seda hakati kutsuma seminariks ja esimesed tunnid peeti Utah’ osariigis Salt Lake Citys Granite’i Keskkooli lähedal, kuhu registreeris end 70 õpilast. Seminari programmi levides loodi sarnane programm ka kõrgkooliealistele noortele. Programm sai nimeks Viimse Aja Pühade Usuinstituut ja instituudi tunnid algasid 1926. aastal Idaho osariigis Moscow’s. 1950. aastate alguses alustati Californias varahommikuse seminari programmiga, 1960. aastatel seminari koduõppe programmiga ning alates sellest on seminarid ja usuinstituudid levinud üle maailma.

Pereõhtu

President Joseph F. Smith õpetas, et Kiriku programmid peaksid olema „täienduseks kodusele õpetamisele ja kasvatamisele. Ükski laps sajast ei satuks eksiteele, kui kodune keskkond, eeskuju ja kasvatus oleks kooskõlas Kristuse evangeeliumi tõega.” (Worship in the Home. – Improvement Era, dets 1903, lk 138) 1909. aastal alustati Granite’i vaias Utah’ osariigis Salt Lake Citys iganädalast pereõhtu programmi, mis oli president Smithi sõnul inspireeritud. 1915. aastal soovitas Esimene Presidentkond hakata kõikjal Kirikus pidama igakuist pereõhtut. Esimene Presidentkond lubas: „Kui pühad sellele [pereõhtu pidamise] nõuandele kuuletuvad, siis me lubame, et sellele järgnevad suured õnnistused. Kodus suureneb armastus ja kuulekus vanematele. Iisraeli noorte südames kasvab usk ja nad saavad väge võidelda neid ahistava halva mõju ja kiusatustega.” (Koost James R. Clark, Messages of the First Presidency of The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints, 6 kd, 1965–1975, 4. kd, lk 339) Viiskümmend aastat hiljem avaldas Kirik käsiraamatuid, mille abil pered saaksid evangeeliumi õpetada igal nädalal. 1970. aastal määrasid Kiriku juhid pereõhtuks esmaspäeva õhtu ja teatasid, et sel õhtul ei tohiks pidada ühtegi muud Kiriku üritust.

Kui aega on olnud piisavalt, paluge iga rühma õpilastel teha kokkuvõte neile määratud organisatsioonist või programmist ning selgitada, kuidas nad vastaksid küsimustele, mida nad arutasid.

Selgitage, et iga Kiriku organisatsioon ja programm tegutses algselt omaette. Kui Kirik 1950. aastatel jõuliselt kasvas, tekkis Kiriku juhtidel vajadus hinnata, kuidas Kiriku organisatsioonid Kiriku eesmärke täidavad. Nad otsustasid kõik Kiriku ühingud ja programmid ühendada ning nende haldamise ja õppekava vastavusse viia ja seda koordineerida. Tänu nendele muudatustele vastasid programmid paremini kasvava Kiriku mitmesugustele vajadustele ja tugevdasid perekonda. Niiviisi vastastikuselt seotuna toimivad kõik Kiriku organisatsioonid preesterluse juhtide juhatusel, kes hoiavad juhtimiseks vajalikke võtmeid.

Paluge ühel õpilasel lugeda ette, mida on öelnud vanem Bruce R. McConkie Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist:

Kujutis
Vanem Bruce R. McConkie

„Korrelatsioon on Kiriku administreerimissüsteem, kus kõik Kiriku programmid tuuakse ühtse juhtimise alla, et nad oleksid kokku liidetud, toimiksid ühise programmina, haarates kaasa kõiki Kiriku liikmeid ja seda tehakse preesterluse juhtumisel.” (Let Every Man Learn His Duty, 1976, lk 2)

Kirjutage tahvlile põhimõte: kui me osaleme Kiriku ühingutes ja programmides, saame osa nende kaudu saadaval olevatest õnnistustest. Seejärel kirjutage tahvlile küsimused ja paluge õpilastel neile vihikus või pühakirjapäevikus vastata.

Kuidas on Kiriku organisatsioonid ja programmid teie elu õnnistanud? Kuidas on „Kohus Jumala ees” ja „Isiklik Areng” teie elu õnnistanud?

Kuidas te saaksite veelgi paremini osaleda Noorte Meeste ühingus või Noorte Noortes ühingus? Pühapäevakoolis? Pereõhtul? Seminaris?

Kui aega on olnud piisavalt, paluge paaril õpilasel rääkida, mida nad kirja panid. Samuti võiksite jagada oma mõtteid sellest, kuidas Kiriku organisastioonid on õnnistanud Teie elu ning aidanud Teil ja Teie perel liikuda igavese elu suunas.

Kommentaarid ja taustinfo

Seminari tähtsus

President Thomas S. Monson on kirjeldanud seminari tähtsust:

Kujutis
President Thomas S. Monson

„Peale pühapäevastest koosolekutest ja nädalasisestest tegevustest osavõtmise on teil võimalus käia seminaris – kas siis varahommikul või koolitundide vahel. Kasutage seda võimalust! Paljud teist käivad juba praegu seminaris. Just nagu paljude teiste asjadega elus, sõltub seminarist saadu suures osas teie enda suhtumisest ja soovist saada õpetatud. Olgu teil alandlik suhtumine ja soov õppida. Ma olen nii tänulik, et mul oli teismelisena võimalus käia varahommikustes seminaritundides, sest need aitasid suurel määral kaasa minu arengule ja mu tunnistuse kasvamisele. Seminar võib muuta elu!” (Usu, kuuletu ja pea vastu. – Noorte Naiste üldkoosolek, aprill 2012)

Prindi