1831. aasta 27. augustil olid prohvet Joseph Smith ja mõned vanemad äsja Ohio osariiki naasnud. Nad olid käinud Siionis ehk Missouri osariigis Independence’is maad ja templikrunti pühitsemas. Teekonnal Missourisse ja tagasi oli mõnel vanemal tulnud ette omavahelisi lahkarvamusi ja pahameelt, kuid enamik suutis üksteisega ära leppida. 11. septembril sai prohvet ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 64. osas. Tänane õppetund käsitleb salme Õpetus ja Lepingud 64:1–19, milles Issand räägib oma valmisolekust oma teenijatele andestada. Samuti käsib Issand Kiriku liikmetel üksteisele andestada.
NB! 70. õppetund annab kahele õpilasele võimaluse ise õpetada. Kui te seda veel teinud pole, valige nüüd soovi korral välja kaks õpilast ja andke neile koopiad 70. õppetunnis neile õpetamiseks määratud osadest, et nad saaksid ette valmistada.
Issand kinnitab vanematele, et Ta on valmis andeks andma
Kirjutage enne tunni algust tahvlile järgmised küsimused:
Millal on teise inimese sõnad või teod teile haiget teinud?
Kuidas te selles olukorras reageerisite?
Alustage tundi sellega, et palute õpilastel mõtiskleda tahvlil olevate küsimuste üle.
Selgitage, et Õpetuse ja Lepingute 64. osas õpetab Issand meile, kuidas reageerida, kui teised meile haiget teevad. Joseph Smith sai Õpetuse ja Lepingute 64. osas kirjas oleva ilmutuse 1831. aasta 11. septembril umbes kaks nädalat pärast seda, kui ta oli vanemate rühmaga Missouri osariigist Independence’ist Ohio osariiki naasnud. Need vanemad ja teised Kiriku liikmed olid kogenud raskusi tülide ja pahameele tõttu mõne selle rühma liikme vahel. Selles ilmutuses ütles Issand: „Teie seas on neid, kes on patustanud.” (ÕL 64:3)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 64:1–4 ning teistel tähele panna fraase, mis kirjeldavad, kuidas Issand vastab neile, kes on pattu teinud. Võiksite soovitada õpilastele vastavad sõnad ja fraasid ära märkida.
Mida ütles Issand, et Ta teeb nende Kiriku liikmetega, kes on pattu teinud?
Mida see Päästja kohta õpetab? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid välja tooma järgmise põhimõtte: Issand on kaastundlik, andestav ja halastav. Kirjutage see põhimõte tahvlile.)
Miks võib see tõde olla tähelepanuväärne Kiriku liikmete jaoks, kes on kogenud raskusi lahkarvamuste ja tülide tõttu? Miks on see Päästja kohta käiv tõde teie jaoks tähtis?
Selgitage, et tol ajal olid mõned Kiriku liikmed, teiste seas mõned Joseph Smithiga teel olnud vanemad, hakanud prohvetit arvustama. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 64:5–6. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida, mida Issand Joseph Smithi kohta ütles. Enne kui õpilane hakkab lugema, selgitage, et otsida süüd kellegi vastu, nagu on öeldud 6. salmis, tähendab kelleski vigade otsimist.
Mida ütles Issand Joseph Smithi kohta? (Joseph Smith hoidis Issanda kuningriigi võtmeid ja oli Issanda teenija. Mõned inimesed leidsid Josephis vigu.)
Paluge õpilastel lugeda läbi salm Õpetus ja Lepingud 64:7, et leida, mida Issand veel Joseph Smithi kohta ütles.
Mida me võime sellest salmist Joseph Smithi kohta õppida? (Joseph Smith oli teinud pattu, kuid Issand oli valmis talle andestama. Selleks, et aidata õpilastel neid salme mõista, võiksite juhtida tähelepanu sellele, et nagu kõigil inimestel, oli ka Joseph Smithil nõrkusi ja ta pidi otsima Issandalt oma pattude pärast andestust. Siiski ei olnud ta süüdi üheski tõsises patus.)
Mida me võime sellest salmist õppida selle kohta, mida me peame tegema, et Issandalt andeks saada?
Võimalusel näidake mürkmao pilti, kes elab teie piirkonnas või pilti mürkmao hammustusest.
Mida te arvate, mida te tunnete lisaks füüsilisele valule, kui mürkmadu teid salvab?
Selgitage, et mõni võib selles olukorras 1) madu taga ajada ja selle vihast või hirmust ära tappa või 2) võtta kiiresti tarvitusele abinõud, et mürki oma kehast välja saada.
Kumb neist kahest teguviisist on teie arvates arukam? Miks?
Selgitage, et inimese valikud, keda on hammustanud mürkmadu, on võrreldavad meie valikutega, kui oleme lasknud kellegi sõnadel või tegudel end solvata. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 64:8. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, milliste tagajärgedega oli osa Issanda jüngritest silmitsi, kuna nad keeldusid üksteisele andestamast. Innustage õpilasi rääkima, mida nad leidsid.
Millist põhimõtet võime 8. salmist õppida? (Õpilased võivad kasutada erinevat sõnastust, kuid nad peaksid ära tundma järgmise põhimõte: kui me keeldume teistele andestamast, põhjustame sellega endale vaeva.) Võiksite paluda õpilastel selle põhimõtte oma sõnadega pühakirjadesse kirjutada.)
Kuidas saab see inimesele kahju (või haiget) teha, kui ta teistele ei andesta? Kuidas sarnaneb see tagajärgedega, mis saavad osaks inimesele, kes peab jahti teda äsja hammustanud lõgismaole?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 64:9. Paluge õpilastel panna tähele veel üht teistele mitteandestamise tagajärge.
Milline on 9. salmi kohaselt veel üks teistele mitteandestamise tagajärg? (Kui me teistele ei andesta, seisame me Issanda ees süüdimõistetuna. Kirjutage see õpetus tahvlile.)
Soovi korral paluge arutelu käigus ühel õpilasel ette lugeda Seitsmekümnest vanem David E. Sorenseni sõnad:
Kujutis
Vanem David E. Sorensen
„Meile tehtud kahju võib olla väga raske teistele andestada, kuid kui me seda teeme, avame me endale parema tuleviku. Kellegi pahategu ei kontrolli enam meid. Kui me teistele andestame, annab see meile vabaduse valida, kuidas oma elu elame. Andestamine tähendab seda, et minevikuprobleemid ei määra enam meie saatust ja me saame keskenduda tulevikule, Jumala armastus südames.” (Forgiveness Will Change Bitterness to Love. – Ensign, mai 2003, lk 12)
Selleks, et aidata õpilastel ära tunda Issanda käsku kõigile inimestele andestada ja seda käsku rakendada, lugege ette järgmised näited ning küsimused:
Noor naine on solvunud ja tunneb piinlikkust, kui ta saab teada, et mõned tema eakaaslased on tema kohta laimu levitanud. Hiljem palub osa tema eakaaslasi vabandust, kuid teised ei palu. Noor naine andestab neile, kes temalt vabandust palusid, kuid peab teiste vastu vimma.
Paluge õpilastel lugeda Õpetus ja Lepingud 64:10–11. Paluge neil mõelda, kuidas on need salmid seotud Teie loetud näitega.
Millise käsu andis Issand 10. salmis? (Aidake õpilastel ära tunda käsk: Issand käsib meil kõigile inimestele andestada.)
Kuidas on see käsk seotud näitega noorest naisest? Miks on teie arvates tähtis andestada kõigile inimestele olenemata sellest, kas nad paluvad oma eksimuste eest vabandust või mitte?
Noor mees ei pea ühte käsku. Ta palvetab, et saada andeks, ja arutab probleemi oma piiskopiga. Kuigi piiskop kinnitab talle, et ta on täielikult meelt parandanud, tunneb noor mees siiski, et ta pole selle kunagise patu pärast vääriline.
Kuidas on käsk andestada kõigile inimestele seotud selle noore mehe näitega? Miks me peame endale andestama?
Noor naine on kurb ja segaduses oma isa tegude pärast. Isa on oma pere maha jätnud. Enne lahkumist oli ta pere vastu harva armastav ja sageli julm. Noor naine ei mõista, miks ta isa nii käitus ja tunneb tema vastu viha. Ta teab, et peab püüdma isale andestada, kuid ei arva, et ta seda suudab.
Kuidas võiks Issanda nõuanne 11. salmis innustada seda noort naist isale andestama? Kuidas aitab meid see, kui jätame Jumalale kohtumõistmise nende üle, kes on meile haiget teinud?
Paluge õpilastel mõtiskleda selle üle, kas ka nemad peaksid kellelegi andestama. Kinnitage, et mõnikord võib olla äärmiselt raske teisele andestada. Paluge ühel õpilasel lugeda ette president Gordon B. Hinckley sõnad. Teistel paluge kuulata, mida nad saavad teha, kui neil on raske kellelegi andestada.
Kujutis
President Gordon B. Hinckley
„Ma anun, et te paluksite Issandalt andestamiseks jõudu. ‥ See ei pruugi olla kerge ja see ei pruugi tulla kiiresti. Kuid kui te seda siiralt tahate ja endas arendate, siis see ka tuleb.” (Of You It Is Required to Forgive. – Ensign, juuni 1991, lk 5)
Millist nõu president Hinckley meile andis olukorraks, kui meil on raske kellelegi andeks anda? Mida te arvate, kuidas võiks jõu saamiseks palvetamine aidata meil andeks anda?
Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 64:12–14, selgitades, et Issand õpetas, et meie otsus teistele andestada ei võta neilt vastutust nende tegude eest. Nad vastutavad ikka Issanda ees tehtud ülekohtu eest. Me näeme salmides Õpetus ja Lepingud 64:15–17, et Issand lubas konkreetselt andestada kahele oma teenijale, Isaac Morleyle ja Edward Partridge’ile, kuna nad olid oma pattudest meelt parandanud.
Näidake Jeesuse Kristuse pilti. Viidake tunni alguses tahvlile kirjutatud esimesele tõele: Issand on kaastundlik, andestav ja halastav. Tunnistage, et kui me andeks anname, saame rohkem Päästja-sarnaseks.
Paluge õpilastel mõtiskleda, kuidas nad saavad täna õpitud andeksandmise põhimõtteid rakendada. Andke neile aega, et panna kirja, mida nad teevad, et neid tõdesid rakendada, ja oma mõtted selle kohta.
Seitsmekümnest vanem David E. Sorensen rääkis kahest mehest, kes tegid endale ja paljudele teistele kahju, kuna ei suutnud andeks anda.
Kujutis
Vanem David E. Sorensen
„Kasvasin üles väikeses maakohas, kus vesi oli kõigi jaoks äärmiselt oluline. Mäletan, kuidas seal elavad inimesed pidevalt ootasid, muretsesid ja palvetasid vihma, kastmisõiguse ja vee pärast üldiselt. ‥
Olles stressis ja ilma pärast mures, ei olnud inimesed alati kõige sõbralikumad. Mõnikord riidlesid naabrid mõne talumehega, kes liiga kaua kastis. Nii sai alguse tüli kahe mehe vahel, keda ma kutsun Chetiks ja Waltiks, kes elasid meie mägikarjamaa lähedal. Need kaks meest hakkasid vaidlema ühise niisutuskraavi vee üle. Alguses tundus asi süütu olevat, kuid aastate jooksul lasid need kaks meest oma erimeelsustel muutuda vimmaks ja seejärel sõnasõjaks, kus jõuti isegi ähvardusteni.
Ühel juulikuu hommikul tundus meestele, et neil napib jälle vett. Kumbki läks kraavi äärde, et näha, mis on juhtunud. Kumbki süüdistas mõttes teist vee varastamises. Nad mõlemad jõudsid samal ajal peavärava juurde. Vahetati vihaseid sõnu ja siis läks kähmluseks. Walt oli suur mees, kellel oli palju jõudu. Chet aga väike, sitke ja visa. Kähmlushoos haarati relvadeks kaasavõetud labidad. Walt tabas labidaga õnnetul kombel Cheti silma, mistõttu too jäi ühest silmast pimedaks.
Möödusid kuud ja aastad, kuid Chet ei suutnud juhtunut unustada ega andestada. Temas kees viha kaotatud silma pärast ning see viha üha kasvas. Ühel päeval läks Chet oma talli, võttis riiulist püssi, hüppas hobuse selga ja sõitis kraavi peavärava juurde. Ta ehitas kraavile tammi ja suunas vee Walti talust eemale, teades, et Walt tuleb peagi vaatama, mis on juhtunud. Seejärel lipsas ta põõsasse peitu ja jäi ootama. Kui Walt välja ilmus, lasi Chet ta maha. Seejärel istus ta hobuse selga, sõitis tagasi koju ning helistas šerifile, et teatada, et ta oli just Walti maha lasknud.
Minu isal paluti osaleda vandekohtus, mis Cheti üle mõrva pärast kohut mõistis. Isa ei pidanud end selleks sobilikuks, kuna oli olnud pikka aega mõlemate meeste ja nende perede sõber. Cheti üle mõisteti kohut ja ta mõisteti mõrvas süüdi ning pandi kogu eluks vangi.
Palju aastaid hiljem tuli Cheti naine minu isa juurde ja küsis, kas ta kirjutaks alla kubernerile saadetavale palvekirjale, kus paluti armu anda ta abikaasale, kelle tervis oli aastatepikkusest vangis istumisest halvenenud. Isa kirjutas palvekirjale alla. Paari päeva pärast ilmusid meie uksele Walti kaks täiskasvanud poega. Nad olid väga vihased. Nad ütlesid, et kuna isa oli palvekirjale alla kirjutanud, olid ka paljud teised alla kirjutanud. Nad palusid, et isa laseks oma nime sellelt palvekirjalt eemaldada. Isa vastas eitavalt. Ta tundis, et Chet oli murtud ja haige mees. Ta oli kohutava kiremõrva pärast palju aastaid vanglas kannatanud. Ta tahtis näha, et Chet saaks korralikud matused ja oma pere hauaplatsile maetud.
Walti pojad keesid vihast ja ütlesid: „Kui ta vanglast välja lastakse, siis me kanname hoolt selle eest, et tema ja ta pere kannataksid.”
Lõpuks lasti Chet vabaks ja tal lubati tulla koju oma pere juurde surema. Õnneks ei olnud nende perede vahel enam mingit vägivalda. Mu isa ahastas sageli, kui traagiline see oli, et Chet ja Walt, kaks naabrit ja lapsepõlvesõpra, olid langenud viha lõksu ja lasid sel oma elu hävitada. Kui traagiline, et hetkeline kirg lasti kontrolli alt välja – mis nõudis lõpuks mõlema mehe elu – lihtsalt seetõttu, et need kaks meest ei suutnud teineteisele andestada selle mõne tilga niisutusvee pärast. ‥
Kui keegi on haiget teinud meile või meie lähedastele, võib valu olla väljakannatamatu. Võib tunduda, et valu või ülekohus on maailmas kõige tähtsam asi ja et meil pole muud valikut, kui otsida kättemaksu. Kuid Kristus, Rahuvürst, õpetab midagi paremat. Võib olla väga raske andestada kellelegi kahju, mida nad on teinud, kuid kui me seda teeme, loome endale parema tuleviku. Kellegi pahategu ei kontrolli enam meid. Kui me teistele andestame, annab see meile vabaduse valida, kuidas oma elu elame. Andestamine tähendab seda, et minevikuprobleemid ei määra enam meie saatust, ja me saame keskenduda tulevikule Jumala armastus südames.” (Forgiveness Will Change Bitterness to Love. – Ensign, mai 2003, lk 10–11, 12)
Issanda õpetused salmides Õpetus ja Lepingud 64:12–14 näitavad, et kui me teistele andestame, ei võta see neilt vastutust nende tegude eest. Vanem Richard G. Scott Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud:
Kujutis
Vanem Richard G. Scott
„Kui teid on süütu ohvrina tõsiselt väärkoheldud, ärge andke kohta vihkamisele, pahameelele selle üle, mis näib ebaõiglane. Andestage solvajale isegi kui te olete süütu. Selle tegemine võib nõuda teilt tohutut pingutust. Selline andestamine on kõige raskem, kuid see on kindel teerada rahu ja tervenemiseni. Kui teievastane tõsine üleastumine nõuab karistust, jätke see Kiriku ja tsiviilvõimude hooleks. Ärge koormake oma elu mõtetega kättemaksust. Issanda õigluseveski jahvatab aeglaselt, kuid see jahvatab äärmiselt hästi. Issanda majandamises ei põgene keegi Tema seadustest lahendamata üleastumiste tagajärgede eest. Tema ajal ja Tema viisil nõutakse täielikku tasu kurjade tegude pärast, mille eest ei ole tehtud meeleparandust.” (Peace of Conscience and Peace of Mind. – Ensign, nov 2004, lk 16–17)
Vanem David E. Sorensen Seitsmekümnest on samamoodi selgitanud:
Kujutis
Vanem David E. Sorensen
„Ma sooviksin teha selgeks, et pattude andeksandmist ei tohiks segi ajada kurjusega leppimisega. Tegelikult ütleb Issand Joseph Smithi tõlkes: „Mõistke õiglast kohut!” (Joseph Smithi tõlge, Matteuse 7:2 ) Päästja palub meil hüljata kõik halb ja kuigi me peame andestama meid vigastanud naabrile, peaksime ikkagi konstruktiivselt tööd tegema, et vältida sellise asja kordumist. Väärkoheldud naine ei peaks otsima kättemaksu, kuid ta ei peaks ka tundma, et ta ei saa midagi ette võtta edasiste väärkohtlemiste vältimiseks. Ärimees, keda on ebaõiglaselt koheldud, ei peaks vihkama inimest, kes polnud aus, vaid ta võiks teha midagi selleks, et talle tehtud kahju saaks heastatud. Andeksandmine ei nõua seda, et me kurjusega nõustume. See ei nõua meilt, et me ignoreeriksime valet, mida me meid ümbritsevas maailmas või oma elus näeme. Kuid kui me võitleme patu vastu, ei tohi me vihal või pahameelel lasta kontrollida oma mõtteid või tegusid.” (Forgiveness Will Change Bitterness to Love. – Ensign, mai 2003, lk 12)