1831. aasta märtsis, peaaegu aasta pärast Kiriku organiseerimist, sai prohvet Joseph Smith ilmutuse, mis on nüüd kirjas Õpetuse ja Lepingute 47. ja 48. osas. Sellele eelnevalt oli Oliver Cowdery tegutsenud Kiriku ajalookirjutaja ja ülestähendajana. Seda ülesannet täites pani ta kirja prohveti saadud ilmutusi. Kuid Oliver Cowdery oli olnud alates 1830. aasta oktoobrist misjonil ja seetõttu ei saanud ajalookirjutaja ja ülestähendajana jätkata. Õpetuse ja Lepingute 47. osas kirjas olevas ilmutuses kutsus Issand Oliveri asemel sellesse kutsesse David Whitmeri. Tol ajal otsisid Ohio osariigi pühad juhatust, kuidas aidata New Yorgi osariigist saabuvaid Kiriku liikmeid. Õpetuse ja Lepingute 48. osas kirjas olevas ilmutuses andis Issand pühadele juhiseid jagada oma maid nendega, kes vajavad abi, ja valmistuda Siionile aluse panemiseks.
Issand määrab John Whitmeri Kiriku ajalugu üles tähendama
Paluge õpilastel meenutada oma elus vaimse tähtsusega sündmusi, mis väärivad nende arvates meelespidamist. (Näiteks võivad nad mõelda templi pühitsemisele või Kiriku koosolekule või mõtiskleda aja üle, mil nad said palve kaudu küsimusele vastuse või tundsid Püha Vaimu kohalolu.) Paluge paaril õpilasel neid kogemusi jagada. Küsige igaühelt järgmist:
Miks on see kogemus sinu jaoks tähtis?
Miks on sinu arvates tähtis seda kogemust meeles pidada?
Kuidas võiks ülestähendus sellest sündmusest sinu järeltulijaid õnnistada?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetuse ja Lepingute 47. osa päis. Teistel paluge teksti jälgida ja leida, mida Issand John Whitmerit tegema kutsus. Seejärel paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 47:1–3 ning leida rohkem üksikasju John Whitmeri kutse kohta. Paluge õpilastel rääkida, mida nad teada said. (Soovi korral võite õpilastele meelde tuletada, et ühes varasemas ilmutuses ütles Issand: „Teie seas tuleb pidada ülestähendust” (ÕL 21:1). Selgitage, et tänapäeval kutsub Esimene Presidentkond Kiriku ajalookirjutaja ja ülestähendaja (tavaliselt viidatakse temale kui Kiriku ajalookirjutajale) ja esitab ta toetamiseks.)
Miks on teie arvates tähtis, et Kiriku ajalugu üles tähendatakse?
Milline on mõni lugu Kiriku ajaloost, mis teid eriti inspireerib?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Seitsmekümnest vanem Marlin K. Jenseni sõnad, kes teenis aastatel 2005–2012 Kiriku ajalookirjutajana:
Kujutis
Vanem Marlin K. Jensen
„Meie ajaloos on veel suurepäraseid lugusid, mis on seda väärt, et neid teataks ja õpetataks nii kirikus kui ka kodus. Kirtlandi õppetunnid, katsumused Missouris, võidukäik Nauvoos, pühade väljasaatmine Nauvoost ning teerajajate liikumine läände on lood, mis inspireerivad viimse aja pühasid igal maal ja igas keeles. Kuid samavõrd liigutavaid lugusid Kiriku tõusust ja arengust ning evangeeliumi mõjust tavaliikmete elus on iga rahva hulgas, keda taastatud evangeelium on puudutanud. Ka need lood väärivad ülestähendamist ja säilitamist.
‥ Paljud Kiriku tähtsaimad lood on peidus isiklikes ja perekonna kroonikates ning on osa meie enda ja pere pärandist.” (There Shall Be a Record Kept among You. – Ensign, dets 2007, lk 31)
Miks on teie arvates isiklikud lood ja perekonnalood tähtsad?
Viidake kogemustele, mida õpilased tunni alguses meenutasid. Paluge neil ette kujutada, et nende lapsed ja lapselapsed loevad nende isiklikke ülestähendusi nendest kogemustest. Paluge õpilastel mõtiskleda järgmiste küsimuste üle:
Mida te nende kogemuste puhul rõhutaksite? Mida te tahaksite, et teie perekonnad teie ülestähenduse lugemise tulemusel tunneksid ja teada saaksid?
Selgitage, et põhimõtted, mida Kiriku ajalookirjutaja ja ülestähendaja John Whitmer järgis, sobivad ka meie enda ja meie pere lugude jaoks. Paluge õpilastel lugeda läbi Õpetus ja Lepingud 47:4, et saada teada, mida Issand lubas, kui John Whitmer oma püüdlustes ustav on.
Mida Issand John Whitmerile lubas? (Issand lubas, et Trööstija – Püha Vaim – aitab teda tema püüetes Kiriku ajalugu üles kirjutada.)
Kuidas võime seda seostada oma püüetega oma isiklike ja pere lugude kirjapanemisel? (Aidake õpilastel tunda ära põhimõte: kui oleme ustavad oma püüdlustes oma isiklike ja pere lugude kirjapanemisel, siis Püha Vaim aitab meid. Soovi korral võiksite selle põhimõtte tahvlile kirjutada.)
Kuidas võib Püha Vaim inimest aidata, kui ta oma isiklikke või pere lugusid üles kirjutab?
Kui õpilased seda küsimust arutavad, aidake neil näha, et Püha Vaim saab meile asju meelde tuletada (vt Jh 14:26) ning aidata meil kirjutada sündmustest ja olukordadest nii, et see õnnistab pereliikmeid ja teisi.
Innustage õpilasi isiklikke ja pere lugusid üles kirjutades Pühalt Vaimult abi küsima.
Issand andis Ohio osariigi pühadele juhiseid New Yorgi osariigist tulevate Kiriku liikmete aitamiseks
Paluge õpilastel ette kujutada, et kaugemast piirkonnast pärit pühad pidid oma kodudest lahkuma. Kiriku juhid on palunud õpilaste peredel mitmeks kuuks panna valmis toit ja peavari mõne kodust lahkuma pidanud pere jaoks.
Milliseid küsimusi teil ja teie perel selle palvega seoses tekiks ning mille üle te muretseksite?
Mille üle muretseksid ja mida tunneksid teie arvates need, kes teie koju kolivad?
Paluge õpilastel võtta lahti kaart nr 3 („New Yorgi, Pennsylvania ja Ohio piirkond Ameerika Ühendriikides”) pühakirjajuhi osast „Kiriku ajaloo kronoloogia, kaardid ja fotod”. Paluge neil üles otsida Fayette New Yorgi osariigis ja Kirtland Ohio osariigis ning määrata kindlaks nende linnade ligikaudne vahemaa (umbes 250 miili ehk 400 kilomeetrit). Tuletage õpilastele meelde, et 1830. aasta detsembris käskis Issand Kiriku liikmetel liikuda New Yorgi osariigist Ohio osariiki (vt ÕL 37:3).
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 48:1–3. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, mida käskis Issand Ohio osariigi pühadel teha nende piirkonda kolivate Kiriku liikmete heaks. Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad teada said.
Mida käskis Issand Ohio osariigi pühadel teha? (Ta käskis neid, kellel oli maad, jagada seda pühadega, kes sellesse piirkonda kolisid.) Millist põhimõtet me saame sellest käsust õppida? (Õpilaste vastused peaksid tooma välja põhimõtte: Issand käsib viimse aja pühadel jagada abivajajatega seda, mis neil on. Abi võib olla, kui juhite tähelepanu sellele, et mitte kõigil Ohio osariigi pühadel ei olnud maad, mida jagada, ja et mõni liige New Yorgi osariigist pidi ise maad ostma.)
Kuidas saame meie jagada teistega seda, mis meil on?
Paluge õpilastel rääkida kogemustest, kus nad on näinud, kuidas inimesed jagavad abivajajatega seda, mis neil on. Samuti võiksite paluda neil kirjeldada aegu, mil neil oli abi kellegi teise lahkusest ja teenimisest.
Selleks, et tuua veel üks näide sellest, kuidas aidata abivajajaid, paluge ühel õpilasel lugeda ette president Thomas S. Monsoni kogemus, mis tal väikese poisina Algühingus oli:
Kujutis
President Thomas S. Monson
„Me võtsime ette viie- ja kümnesendiste müntide kogumise programmi, et korraldada ilmatu suur jõulupidu. Õde Gertsch pidas meie edusammude kohta hoolikat ülestähendust. Tüüpilise söögiisuga poistena arvestasime me oma mõttes raha ümber kookidesse, küpsistesse, pirukatesse ja jäätisesse. Sellest pidi tulema hiilgav sündmus. Mitte kunagi varem polnud ükski meie õpetajatest isegi mitte soovitanud sellist seltskondlikku koosviibimist, mis sellest pidi saama.
Suvekuudest sai sügis. Sügisest talv. Meie peo eesmärk olid saavutatud. Klass oli suurenenud. Valitses hea vaim.
Mitte keegi meist ei unusta seda halli hommikut, kui meie armastatud õpetaja meile teatas, et ühe meie klassikaaslase ema oli ära surnud. Me mõtlesime oma emade peale ja sellest, kui tähtsad nad meie jaoks olid. Me tundsime Billy Devenportile tema suures kaotuses siiralt kaasa.
Selle pühapäeva õppetund oli Apostlite tegude 20. peatüki 35. salmist: „[Pidage meeles] Issanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: õndsam on anda kui võtta!” Hästi ettevalmistatud õppetunni esitluse kokkuvõtteks mainis Lucy Gertsch Billy perekonna majanduslikku olukorda. Need olid majanduslanguse ajad ja raha oli kasinalt. Sädelus silmis küsis ta: „Kuidas teile meeldiks järgida seda meie Issanda õpetust? Mis te arvate sellest, kui võtta meie peofond ja anda see klassina meie armastuse väljendusena Devenportidele?” Otsus oli üksmeelne. Me lugesime iga penni hoolikalt kokku ja panime kogu raha suurde ümbrikusse. Osteti ilus kaart ja sinna sisse kirjutati meie nimed.
See lihtne lahke tegu sulatas meid kokku üheks.” (Your Personal Influence. – Ensign, mai 2004, lk 21–22)
Mida me saame sellest loost õppida? Kuidas võib lahkus ja teenimine õnnistada nii andja kui ka saaja elu?
Paluge õpilastel rääkida kogemustest, mis neil on olnud, kui nad on abivajajaid aidanud (või näinud, kuidas teised aitavad). Innustage õpilasi mõtlema sellele, kuidas nad saaksid järgmisel nädalal kedagi aidata.
Tehke kokkuvõte salmidest Õpetus ja Lepingud 48:4–6, selgitades, et Issand tahtis, et pühad valmistuksid maad ostma, kui Ta teeb ilmsiks Siioni linna ehk Uue Jeruusalemma asukoha. Issand käskis pühadel säästa nii palju raha, kui nad suudavad, et valmistuda sellele linnale aluse rajamiseks (vt ÕL 48:4–6). Öelge õpilastele, et nad saavad tulevastes õppetundides rohkem teada pühade püüdlustest rajada Siioni linna.
Prohvet Joseph Smith on kirjeldanud, milline oli selle tagajärg, et meie Kiriku ajaloo tähtsamaid sündmusi ei õnnestunud üles tähendada:
Kujutis
Prohvet Joseph Smith
„On fakt, et kui praegu oleks minu käes iga otsus, mis oli tehtud tähtsate õpetuslike asjade ja kohustuste osas, alates selle töö algusest, siis ei annaks ma neid ära ükskõik millise rahasumma eest. Kuid me ei ole selliseid asju üles kirjutanud, mõeldes ehk, et neist ei ole hiljem meile mingit kasu. Kui meil need praegu oleksid, siis määraks see ära peaaegu iga õpetusliku punkti, mida praegu arutatakse. Kuid me ei ole seda teinud ja nüüd ei saa me anda tunnistust Kirikule ja maailmale suurtest ja hiilgavatest ilmutustest, mis on antud meile sellise väe ja volitusega, ja mida me muidu oleksime saanud teha, kui meil oleks olnud võimalik kirjastada neid välismaal.” (History of the Church, 2. kd, lk 198–199). (Vt ka: Doctrine and Covenants Student Manual, 2. vlj, (Church Educational System manual), 2001, lk 103.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Seitsmekümnest vanem Marlin K. Jenseni sõnad, kes teenis aastatel 2005–2012 Kiriku ajalookirjutajana:
Kujutis
Vanem Marlin K. Jensen
„Kiriku ajalookirjutaja ja ülestähendaja töö koosneb peamiselt ülestähenduste pidamisest. Kogutakse ja säilitatakse Kiriku ajaloo allikaid, märgitakse üles talitused ja kogutakse protokolle. Ka pühakirjades räägitakse kohustusest tagada ülestähendused, „mis on heaks kirikule ja tõusvatele põlvedele” (ÕL 69:8).
Ajalookirjutaja ja ülestähendaja rollid on teineteist täiendavad, mõnikord on nende erinevus vaevu märgatav. Ma arvan, et sellepärast määrati algusaegade Kirikus mõnikord ametisse ülestähendaja ja mõnikord ajalookirjutaja ning ajapikku sai neist üks kutse.” (There Shall Be a Record Kept among You. – Ensign, dets 2007, lk 28)
Salmis Õpetus ja Lepingud 48:6 on fraas „nagu kiriku juhatus ja piiskop temale määranud on”. Ometi ei olnud selle ilmutuse andmise ajal Esimene Presidentkond veel organiseeritud. Selle ilmutuse varaseimas käsikirjas seisab: „Nagu kiriku piiskop ja vanemad temale määranud on.” (Vt: Documents, Volume 1: July 1828–June 1831, 1. kd dokumentide seeriast „The Joseph Smith Papers”, 2013, lk 288.) Pärast Esimese Presidentkonna loomist sõnastust muudeti. Selliseid muudatusi tehti aeg-ajalt Kiriku kasvades ja kui preesterluse organisatsioon ilmutuse kohaselt laienes.