150. õppetund
Käsikärudega teerajajad, 1856–1860
Sissejuhatus
Pühad, kes saabusid 1847. aastal Soolajärve orgu, asusid välja arendama põllumajanduslikke ja muid vahendeid tulevaste sisserändajate tarbeks. 1851. aasta septembris kordasid Brigham Young ja tema nõuandjad Esimeses Presidentkonnas kutset kõikidele pühadele, kes elasid Iowas ja kõikjal maailmas, koguneda kokku Soolajärve orgu. Paljud viimse aja pühad vastasid president Youngi üleskutsele suure ohverdusega. Kaheteistkümne liikmed saadeti sisserännet korraldama ja 1852. aastal rändas Soolajärve orgu viival teel rohkem pühasid kui ühelgi varasemal aastal. Lisaks tulid ajavahemikus 1856–1860 paljud pühad Soolajärve orgu käsikärurühmades.
Õpetamissoovitused
Pühad järgivad nõuannet koguneda Soolajärve orgu
Paluge õpilastel ette kujutada, et neil palutakse rännata jalgsi u 2000 kilomeetrit käru enda järel vedades ja et neil on lubatud võtta kaasa vaid u 8 kilo isiklikke asju. Küsige, kes õpilastest vabatahtlikult sellele rännakule läheks.
Näidake õpilastele käsikäru pilti või joonistage tahvlile illustratsioon. Selgitage, et 1856. aastal tegi president Brigham Young ettepaneku, et sisserändajad peaksid rahaliste raskuste tõttu kasutama vankrite asemel käsikärusid. Käsikärud olid palju odavamad ja seetõttu sai palju rohkem pühasid emigreeruda. Ajavahemikus 1856–1860 otsustas ligi 3000 püha rännata üle Ameerika Ühendriikide tasandike läände, Utah’sse, vedades oma asju käsikäruga. Enamik käsikärurühmadest laadis pisut tagavarasid, isiklikke asju ja veidi toitu käsikärudesse ning kõndis Iowa osariigist Iowa Cityst Utah’sse Salt Lake Citysse. Viimased kolm rühma alustasid rännakut Nebraska osariigist Florence’ist.
Näidake asjadega täidetud kasti või korvi, mis kaalub kokku umbes 8 kilo. Laske paaril õpilasel proovida, kui raske see on. Selgitage, et käsikärurühmas rändav täiskasvanu võis kaasa võtta umbes 8 kilo asju. Iga laps võis võtta kaasa umbes 5 kilo asju. Isiklikke asjade hulka kuulusid riided ja muud asjad. Iga inimese asjad kaaluti üle ja kõik üle kaalupiiri olnud esemed visati minema.
-
Kui teie oleksite olnud üks nendest käsikäruga teerajajatest, millised esemed oleksite te otsustanud kaasa võtta? Miks?
-
Miks olid pühad teie arvates nõus Utah’sse jõudmiseks nii palju ohverdama?
Kuigi rännak oli raske, lõpetas ajavahemikus 1856–1860 teekonna edukalt kaheksa käsikärurühma kümnest. Kuid 1856. aastal alustasid neljas ja viies käsikärurühm rännakut hilissügisel ja kogesid tõsiseid katsumusi. Need olid Willie käsikärurühm, keda juhtis James G. Willie, ja Martini käsikärurühm, keda juhtis Edward Martin. Olles kõndinud ligi 1600 kilomeetrit Iowast lääne poole, oli neil rühmadel puudu toidust ja muudest varudest. Oktoobris tabas mõlemaid rühmi Wyomingi tasandikel ränk talvetorm, mis nende edasiliikumise seiskas. Need pühad kogesid ääretu külma ja lume tõttu kohutavaid kannatusi. (Võiksite näidata käsikärudega teerajajate pilte, näiteks „Käsikärudega teerajajad teel Soolajärve orgu” [Evangeeliumi kunstiraamat, 2009, nr 102; vt ka LDS.org].)
Võimalusel andke õpilastele koopia Aaron ja Elizabeth Jacksoni ülestähendusest. Selgitage, et Jacksonid rändasid Martini rühmas, mis oli tavaliselt umbes 150 kilomeetrit Willie rühmast tagapool. Paluge ühel õpilasel ülestähendus ette lugeda. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida tõendeid Aaroni ja Elizabethi usust.
19. oktoobril 1856 pidid Martini käsikärurühma liikmed lumetormi ajal laia jõe ületama. Paljud rühma liikmed, teiste seas Aaron Jackson, olid nõrgad ja haiged ning jõe ületamine nõudis neilt kohutavat lõivu. Elizabeth Jackson kirjeldas, mis juhtus tema abikaasaga mõned päevad hiljem:
„Läksin umbes kell üheksa magama. ‥ Mulle tundus, et ma magasin keskööni. Oli erakordselt külm. Ilm oli käre. Püüdsin kuulda, kuidas mu abikaasa hingab – ta lamas nii vaikselt. Ma ei kuulnud teda. Sattusin ärevusse. Panin oma käe tema kehale ja avastasin õudusega, et mu halvim hirm oli saanud kinnitust. Mu abikaasa oli surnud. ‥ Kutsusin teisi telgisolijaid appi. Nad ei saanud mind aidata. ‥ Koidiku saabudes valmistas osa rühma mehi surnukeha matusteks ette. ‥ Nad mässisid ta teki sisse, asetasid kuhja koos veel kolmeteistkümne surnuga ning katsid ta seejärel lumega. ‥
Ma ei püüa kirjeldada oma tundeid, kui leidsin end nõnda kolme lapsega lesknaisena sellistes vaevalistes oludes. Ma ei suuda seda teha. Kuid ma usun, et ülestähendaja ingel on teinud ülal arhiivi sissekande ja et mu kannatused evangeeliumi nimel pühitsetakse mu heaks.” (Leaves from the Life of Elizabeth Horrocks Jackson Kingsford, 1908, lk 6–7; vt ka history.lds.org)
-
Mida Elizabethi sõnul evangeeliumi pärast kannatamine tema jaoks teeb? Mida tähendab teie arvates fraas „pühitsetakse mu heaks”? (Tema kannatustest saavad pühad ja need toovad talle kasu.)
-
Mis võib meiega juhtuda, kui me peame evangeeliumi pärast ustavalt kannatama? (Kirjutage tahvlile põhimõte: kui me kannatame ustavalt evangeeliumi pärast, võib see olla meie heaks ja meid pühitseda. [Vt ÕL 122:7; 2. Nefi 2:2.])
-
Kuigi te ei pruugi kannatada nii nagu Elizabeth Jackson, mil moel võite te evangeeliumi pärast kannatada? Kuidas võidakse teid nende kogemuste kaudu õnnistada?
Selgitage, et pärast Aaron Jacksoni surma liikus Martini rühm kärusid lükates mõne päevaga edasi umbes 16 kilomeetrit. Selle aja jooksul paljud surid. Ühel õhtul selles rännufaasis ei jagunud kellelgi jõudu telke püsti panna. Elizabeth Jackson istus kivil, üks laps süles ja teine ühel, kolmas teisel pool. Ta jäi sellesse asendisse hommikuni. Elizabeth tundis end heidutatult. Siis aga, 27. oktoobri öösel, sai ta kogemuse, mis andis talle pääsemislootust: Paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmine jutustus ja teistel kuulata, mida Elizabeth unenäos teada sai.
„On kerge mõista, et sellistes hirmsates oludes olin ma rusutud. Olin hädises olukorras, kodumaast üheksa ja poole kuni üheteistkümne tuhande kilomeetri kaugusel, metsikul kivisel mägismaal, mille maapind oli kaetud lumega, vesi jääga ning ma ise kolme isatu lapsega vaevu millegagi, millega neid halastamatute tormide eest kaitsta. Kui ma tol 27. oktoobri õhtul voodisse heitsin, sain ma oivalise nägemuse. Unenäos seisis mu abikaasa minu kõrval ja ütles: „Rõõmusta, Elizabeth, pääste on käeulatuses!”” (Leaves from the Life of Elizabeth Horrocks Jackson Kingsford, lk 8; vt ka history.lds.org)
Rääkige õpilastele, et see unenägu läks täide, kui Salt Lake Cityst saabunud päästjad järgmisel päeval Martini rühmani jõudsid.
Selgitage, et 4. oktoobril 1856, nädalaid enne seda, kui käsikärurühmi tabasid talvetormid, teatasid teekäijad president Brigham Youngile, et teerajajate rühmad on ikka veel tasandikel sadade kilomeetrite kaugusel. Järgmisel päeval rääkis Brigham Young pühapäevasel jumalateenistusel nende käsikärurühmade päästmisest. Paluge ühel õpilasel lugeda ette lõik sellest kõnest. Paluge õpilastel kuulata, millist põhimõtet president Young pühadele õpetas. (Võimaluse korral andke õpilastele selle lõigu koopia, et nad saaksid teksti jälgida.)
„Paljud meie vennad ja õed on käsikärudega tasandikel, paljud on ilmselt praegu sellest kohast umbes 1000 kilomeetri kaugusel ning nad tuleb siia tuua, me peame neile abi saatma. ‥
See on minu usk, nõnda käsib minul olev Püha Vaim, et need inimesed tuleb päästa. ‥ See on pääste, mille poole praegu püüdlen, päästa meie vennad, kes oleksid hukkumise äärel või äärmistes kannatustes, kui me neile abi ei saada.
Ma palun piiskoppidelt täna, ma ei oota homseni ega ka järgmise päevani, 60 head härjarakendit ja 12 või 15 vankrit ‥ [ning ühtlasi] 12 tonni jahu ja 40 head voorimeest lisaks rakendite ajajatele. ‥
Ütlen teile kõigile, et teie usk, kirik ja usutunnistus ei päästa kunagi ühtegi hinge teie seast meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei vii täide just selliseid põhimõtteid, mida ma praegu teile õpetan. Minge ja tooge nüüd need inimesed tasandikelt ära!” (Remarks. – Deseret News, 15. okt, 1856, lk 252)
-
Mida president Young pühadele õpetas? (Õpilased võivad tuua välja erinevaid põhimõtteid, kuid veenduge, et nad mõistavad, et Jeesuse Kristuse jüngritena peame me abivajajaid aitama.)
Selgitage, et neile sõnadele reageerisid paljud mehed ja naised ning kahe päeva jooksul pärast president Youngi jutlust läksid mehed tagavarasid täis vankreid ajades sisserändajaid otsima.
-
Kuidas võisid need päästmiskatsed olla Soolajärve oru pühadele ohverduseks?
-
Milliseid ohverdusi me saame teha, et aidata neid, kellel on ainelisi vajadusi?
-
Milliseid ohverdusi me saame teha, et aidata neid, kellel on vaimseid vajadusi?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette president Gordon B. Hinckley sõnad. Paluge õpilastel kuulata, kuidas me saame veel abivajajaid aidata.
„Ma olen tänulik, et tänapäeval ei ole keegi meie inimestest mahajäetuna Wyomingi mägismaadel. Kuid ma tean, et meie hulgas on palju neid, kes vajavad abi ja kes on päästmist väärt. Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena peab meie missiooniks selles elus olema päästmine. On kodutuid, näljas ja puuduses olijaid. Nende olukord on ilmne. Me oleme palju ära teinud. Me saame teha rohkem, et aidata neid, kes elavad ellujäämise piiril.
Me saame sirutada oma käe neile, kes vähkrevad pornograafia mülkas, suures kõlblusetuses ja narkootikumide käes. Paljud on niivõrd sõltuvuse küüsis, et on kaotanud jõu ise oma saatust määrata. Nad on kohutavas olukorras ja murdunud. Kuid neid saab päästa. ‥
Tänapäeval ei pea me muretsema nende pärast, kes on Wyomingi mägismaadel. Nad on siin meie ümber, meie peres, kogudustes ja vaiades, naabruses ja kogukondades.” (Our Mission of Saving. – Ensign, nov 1991, lk 59)
-
Millal olete näinud, et keegi on aidanud kedagi, kel on vaimsed või ainelised vajadused? Kuidas nad abiks olid?
Paluge õpilastel mõtiskleda ja palvetada, et saada teada, kuidas nemad saavad kedagi teist aidata. Võiksite anda õpilastele hetke aega, et oma mõtted vihikusse või pühakirjapäevikusse kirja panna.
Selleks, et aidata õpilastel mõista, et meid on õnnistatud, kui me katsumustele usus vastu peame, paluge ühel õpilasel lugeda ette järgmised sõnad:
1856. aastal jagus Francis ja Betsy Websteril piisavalt raha, et vankriga Utah’sse sõita, kuid nad annetasid oma raha fondi, mis oli loodud selleks, et aidata pühadel Utah’sse rännata (alaline sisserändefond). Nende annetuse tõttu said veel üheksa inimest käsikäruga teele asuda. Francis ja Betsy, kes ootasid last, läksid Salt Lake Citysse koos Martini käsikärurühmaga ja kannatasid koos ülejäänud rühmaga.
Kui vend Webster aastaid hiljem ühes pühapäevakooli tunnis istus, kuulas ta, kuidas mõned Kiriku liikmed Kiriku juhte käsikärutragöödia pärast kritiseerisid. Suutmata end ohjeldada, tõusis ta püsti ja tunnistas Martini käsikärurühmas saadud õnnistustest. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Francis Websteri tunnistus. Paluge õpilastel leida, kuidas need, kes käsikärurühmades kannatasid, said õnnistatud.
„Ma palun teil lõpetada see kriitika. Te räägite asjast, millest te mitte midagi ei tea. Lihtsalt ajaloofaktid ei tähenda siin midagi, sest need ei heida kohast valgust sellega seotud küsimusele. Kas oli viga saata käsikäru kompanii välja niivõrd hilisel aastaajal? Jah. Kuid mina olin selles kompaniis ning minu naine oli selles. ‥ Me kannatasime rohkem, kui te suudate ette kujutada ning paljud külmusid surnuks või surid nälga, kuid kas te olete kunagi kuulnud ühtegi selle kompanii ellujäänud liiget lausumas kriitilist sõna? ‥
Ma vaatasin mitmeid kordi tagasi, et näha, kes lükkas mu käru, kuid mu silmad ei näinud kedagi. Ma sain siis aru, et Jumala inglid olid seal.
Kas ma kahetsesin, et ma otsustasin tulla käsikäruga? Ei. Mitte siis ega ühelgi hetkel oma elus peale seda. See hind, mille me pidime maksma Jumalaga tuttavaks saamise eest, oli meile eriliseks võimaluseks ja ma olen tänulik, et mul oli võimalus tulla Martini käsikäru kompaniis.” (William R. Palmer. Pioneers of Southern Utah. The Instructor, kd 79, nr 5 [mai 1944], lk 217–218)
-
Millist põhimõtet me võime Francis Websteri tunnistusest õppida? (Õpilased peaksid tundma ära tõe: kui me peame kannatustes ustavalt vastu, võime saada Jumalaga tuttavaks.)
-
Millist suhtumist või käitumist olete täheldanud nende juures, kes on kannatused ustavalt vastu pidanud? Mil viisil saate te katsumustega silmitsi seistes Jumalaga tuttavaks?
Paluge paaril õpilasel jagada tunnistust mõne täna tunnis õpitud põhimõtte kohta. Soovi korral võite lisada oma tunnistuse.
Kommentaarid ja taustinfo
Kuhu võivad katsumused ja kannatused juhtida?
President James E. Faust Esimesest Presidentkonnast on algusaegade viimse aja pühadest teerajajate peale mõeldes täheldanud:
„Näib, et elu agooniates me kuulame paremini jumaliku Karjase nõrku ja vagu sosistusi.
Igasse ellu tulevad piinarikkad ja ahastama panevad ebaõnne päevad ning üha korduvad raskused. Tundub, et kõigi jaoks jagub täiel määral ahastust, kurbust ja tihti südamemurdmist, kaasa arvatud neile, kes tõsiselt püüdlevad õigluse ja ustavuse poole. Apostel Paulus viitas iseenda proovilepanekule: „Sellepärast et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikaga lööma.” [2Kr 12:7]
Okkad, mis torgivad, mis jäävad kinni keha külge, mis teevad haiget, muudavad sageli elusid, mis näivad olevat jäetud ilma tähenduslikkusest ja lootusest. See muutus tuleb läbi puhastusprotsessi, mis näib sageli olevat julm ja raske. Sel viisil muutub hing nagu pehmeks saviks Õpetaja käte vahel, ehitades üles usku, kasulikkust, ilu ja jõudu täis elusid. Mõnede jaoks põhjustab puhastustuli usu kadumise Jumalasse, kuid need, kellel on igavikuline vaatenurk, mõistavad, et selline puhastus on osa täiuslikumaks saamise protsessist. ‥
Katsumused ja hädad võivad olla ettevalmistuseks uuesti sündimisel.” (Puhastumine meie katsumuste läbi. – Esimese Presidentkonna sõnum, veebruar 2006)
Kultuurikõrbes ustavana püsimine
Vanem Neal A. Maxwell on rääkinud vastuseisust, mis on osa meie isiklikust teekonnast tänapäeva maailmas:
„Kui oleme ustavad, saabub päev, mil need väärt teerajajad ja esivanemad, keda me õigusega kiidame, sest nad ületasid oma metsikul teekonnal raskusi, kiidavad tänapäeva ustavaid, et nad läbisid edukalt meeleheite kõrbe ja kultuuri kõnnumaa, säilitades oma usu” (If Thou Endure It Well, 1996, lk 28).