Suure usust taganemise ajal Jeesuse Kristuse Kiriku talitusi muudeti, jäeti ära või tehti ilma õige volituseta. Õpetuse ja Lepingute 22. osas kirjas olevas ilmutuses kinnitas Issand, et ristimistalitust peavad tegema need, kellel on volitus lubada inimestele Kiriku liikmelisust ja sissepääsu Jumala kuningriiki. Õpetuse ja Lepingute 23. osa sisaldab Joseph Smithi kaudu saadud ilmutust viiele mehele, kes soovisid tõsiselt teada, milline on Issanda tahe nendega seoses: Oliver Cowdery, Hyrum Smith, Samuel Smith, Joseph Smith vanem ja Joseph Knight.
Paluge kolmel õpilasel osaleda rollimängus. Paluge ühel õpilasel mängida Kirikuga tutvujat, kes usub, et Kirik on õige. See Kirikuga tutvuja on vee alla kastmise teel ristitud teise kirikusse ja ei saa aru, miks teda on vaja uuesti ristida. Paluge ülejäänud kahel õpilasel mängida misjonäre, kes püüavad Kirikuga tutvuja küsimusele vastata. Paluge õpilastel mõelda, mida nemad selles olukorras ütleksid.
Selgitage pärast rollimängu, et Õpetuse ja Lepingute 22. osas kirjas olev ilmutus oli ajendatud sarnasest olukorrast. Paljud neist, kes soovisid saada Kiriku liikmeks, olid eelnevalt ristitud teistes kirikutes. Nad imestasid, miks nad peavad saama uuesti ristitud.
Joseph Smith küsis Issandalt selle kohta. Oma vastuses õpetas Issand üht tähtsat õpetust evangeeliumi taastamisest. Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 22:1. Paluge klassil teksti jälgida ja leida fraas, mis on seotud evangeeliumi taastamisega.
Milline fraas selles salmis on seotud evangeeliumi taastamisega? („Uus ja igavikuline leping”.)
Selleks, et aidata õpilastel seda õpetust paremini mõista, paluge ühel neist lugeda ette järgnevad sõnad.
Kujutis
President Joseph Fielding Smith
„Uus ja igavikuline leping on evangeeliumi täius. (Vt ÕL 66:2.) See on: „kõik lepingud, kokkulepped, seotused, kohustused, vanded, tõotused, toimingud, liidud, ühendused või ootused”, mis on pitseeritud Kiriku liikmetele lubaduse Püha Vaimuga või Püha Vaimuga Kiriku presidendi volitusel, kes hoiab võtmeid. (Vt ÕL 132:7.) Kiriku president hoiab Melkisedeki preesterluse võtmeid. Ta delegeerib volituse teistele ja lubab teistel pühasid preesterluse talitusi täita.
„Igavene abielu on uus ja igavikuline leping. Samuti on ristimine uus ja igavikuline leping (vt ÕL 132:22 ) ja samamoodi on preesterlusse pühitsemine ja iga teine leping igavikuline ning osa uuest ja igavikulisest lepingust, mis hõlmab kõiki asju.” (Answers to Gospel Questions koost Joseph Fielding Smith noorem, 5. kd, 1957–1966, 1.kd, lk 65)
Paluge õpilastel oma sõnadega kokku võtta, mida tähendab fraas „uus ja igavikuline leping”.
Kuidas võib uue ja igavikulise lepingu kohta õppimine olla kasulik neile, kes on ristitud ilma preesterluse volituseta?
Millise volitusega tehakse uue ja igavikulise lepingu talitusi? (Preesterluse volitusega.)
Kirjutage tahvlile järgnev tõde: ristima peab keegi, kellel on volitus Jumalalt.
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 22:2–4. Paluge õpilastel teksti jälgida ja leida fraasid, mis viitavad sellele, et Issand ei tunnusta ristimisi, mida ei ole tehtud preesterluse volitusega. Selles ilmutuses viitab Issand ristimise talitusele kui kitsast väravast sisenemisele (vt ÕL 22:2). Seejärel paluge õpilastel rääkida, mida nad leidsid.
Mis mõttes on volituseta ristimised „surnud teod”? (Need ei paku mingit igavest kasu nendele, kes neis osalevad.)
Mida tegi Issand salmi Õpetus ja Lepingud 22:3 kohaselt surnud tegude tõttu, mida tol ajal tehti? (Ta taastab oma lepingu ja ehitab üles oma Kiriku.)
Kuidas teid on õnnistatud, kuna kuulute Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse – ainsasse kirikusse, kus on volitus teha olulisi talitusi?
Paluge õpilastel meenutada, millal nad kuulsid teiselt inimeselt mõne väga vajaliku julgustava sõna või said juhatust. Soovi korral võiksite paluda paaril õpilasel oma kogemustest rääkida.
Paluge õpilastel vaadata Õpetuse ja Lepingute 23. osa päist ja leida viie mehe nimed, kellele selles osas räägitakse. Selgitage, et selles ilmutuses sai iga mees Issandalt konkreetseid juhiseid. Innustage õpilasi otsima, mida nad saaksid õppida, kui uurivad Issanda sõnu neile meestele. Järgnevad eluloolised faktid on kasulikuks kontekstiks Õpetuse ja Lepingute 23. osale.
Prohveti vanem vend Hyrum Smith aitas kaasa Mormoni Raamatu väljaandmisel, töötades käsikäes trükkaliga. Ta teenis New Yorgi osariigis Colesville’is Kiriku esimese koguduse juhatajana. Hyrum oli kogu elu ustav Issandale ja Kirikule.
Prohvet Josephi noorem vend Samuel Smith ristiti 1829. aasta mais. 1830. aasta juunis läks ta misjonile ja andis ära ühe Mormoni Raamatu, mis viis lõpuks Brigham Youngi ja paljude tema pereliikmete usule pöördumiseni. Samuel oli kogu elu ustav oma perele ja Kirikule. Samuel ei olnud valmis jutlustama, kui see ilmutus anti, kuid kaks kuud hiljem alustas ta misjonil teenimist.
Joseph Smith vanem, prohveti isa, liitus Kirikuga päeval, mil see organiseeriti. Järgmisel suvel läks ta koos oma poja Don Carlosega misjonile oma sugulaste juurde New Yorgi osariiki. Temast sai ülempreester ja Kiriku esimene patriarh. Joseph Smith noorem kirjeldas oma isa kui „meest, kes jäi Jumalale ja Kirikule ustavaks igas olukorras ja kõigis tingimustes, mida teda kutsuti läbi tegema” (History of the Church, 4. kd, lk 192).
Joseph Knight vanem oli Joseph Smith noorema hea sõber ja oli olnud tema vastu väga lahke. Ta varustas prohvetit Mormoni Raamatu tõlkimise ajal vajalike asjadega. Ta oli tundnud soovi saada ristitud koos teistega päeval, mil Kirik organiseeriti, kuid ei teinud seda, kuna tahtis veel Mormoni Raamatut uurida. Hiljem kirjutas ta: „Oleksin tundnud end paremini, kui oleksin ‥ ristitud saanud” (tsiteeritud teoses Larry Porter. The Joseph Knight Family. – Ensign, okt 1978, lk 40).
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 23:1–2. Paluge teistel teksti jälgida, et leida Issandalt Oliver Cowderyle antud hoiatus.
Millise hoiatuse Issand Oliverile andis? Kuidas saab uhkus viia kiusatusse?
Kuidas me saame vältida uhkust, mis viib kiusatusse?
Millise õnnistuse Oliver 2. salmi kohaselt saab? (Oskuse „jutlustada tõde”.)
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 23:3–5. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida sarnasusi Issanda juhistes Hyrum Smithile, Samuel Smithile ja Joseph Smith vanemale.
Mille poolest sarnanesid Issanda juhised neile meestele? (Igaüht neist kutsuti õhutama ja Kirikut tugevdama. Soovi korral selgitage, et õhutama viitab kohustusele õpetada teistele evangeeliumi.)
Paluge kolmel õpilasel lugeda kordamööda ette Hyrum Smithi, Samuel Smithi ja Joseph Smith vanema eluloofaktid. Enne lugemise alustamist paluge õpilastel kuulata, kuidas need mehed täitsid kutset õhutada ja Kirikut tugevdada. Küsige õpilastelt pärast iga mehe kohta faktide lugemist, mida nad õppisid.
Mille poolest sarnanesid ja erinesid juhised Hyrum Smithile ja Samuel Smithile?
Kuidas meie saame õhutada ja Kirikut tugevdada?
Paluge ühel õpilasel lugeda ette Joseph Knight vanema eluloofaktid. Seejärel paluge mõnel teisel õpilasel lugeda ette Õpetus ja Lepingud 23:6–7, mis sisaldab Issanda nõuandeid Joseph Knight vanemale. Paluge õpilastel teksti jälgida, et leida, mida Issand tal teha käskis.
Mida kästi Joseph Knightil teha? (Palvetada häälega salajas, oma perekonna ja sõpradega ning maailma ees; ühineda õige Kirikuga ja teisi õhutada.)
Millist tõendit te näete salmis Õpetus ja Lepingud 23:7 selle kohta, et Issand soovis Joseph Knight vanemat õnnistada?
Selgitage, et veidi pärast seda, kui Issand selle ilmutuse andis, otsustas Joseph Knight vanem saada ristitud. Ta jäi Kirikule pühendunuks kogu eluks ning kaitses prohvet Joseph Smithi eraviisiliselt ja avalikult. Prohvet ütles hiljem Joseph Knight vanemat kirjeldades, et ta oli „ustav ja truu, õiglane ja eeskujulik, vooruslik ja lahke, kaldumata kunagi ei paremat ega vasakut kätt” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 462).
Paluge õpilastel mainida põhimõtet, mida nad Õpetuse ja Lepingute 23. osa uurides õppisid. Õpilased võivad tuua välja järgmisi põhimõtteid:
Kui otsustame Issandat teenida, võime saada Temalt isiklikku juhatust.
Issand õnnistab meid, kui me Tema antud juhatust järgime.
Paluge õpilastel mõtiskleda juhatuse üle, mida nad on Issandalt Püha Vaimu, elavate prohvetite sõnade või pühakirjade kaudu saanud. Andke neile mõni minut aega, et mõelda, kuidas nad saadud nõuannetele kuuletuvad. Soovi korral paluge neil oma mõtted vihikusse või pühakirjapäevikusse kirja panna. Kinnitage neile, et kui nad teevad seda, mida neilt palutakse, õnnistatakse neid Issanda abi ja juhatusega.
Salmi Õpetus ja Lepingud 22:1 fraas „just see, mis oli algusest peale” on sõna otseses mõttes tõsi: Aadamale ja Eevale õpetati evangeeliumi ja nad said ristitud (vt Ms 5:58– 59; 6:52–68); Eenokile anti käsk ristida Issanda järgijaid (vt Ms 7:11) ja Noa õpetas rahvale, et nad peaksid olema ristitud Jeesuse Kristuse nimel, nagu nende isadki (vt Ms 8:24). Samuti õpetati Mormoni Raamatus ristimisest juba enne Kristuse tulekut. 1974. aasta septembris ajakirjas Ensign ilmunud artikkel osutab sellele, et ristimisi viidi läbi ka muistsete juutide seas:
„Kuigi see ei tule selgelt välja ei ilmalikust ajaloost ega pühakirjadest, et juudid tegelikult üksteist [Jeesuse Kristuse ajal] ristisid, oli nende seas tavapärane, et juudi usku pöördunud paganaid ristiti. ‥
On tähelepanuväärne, et kui Johannes tuli rahva sekka, ei küsi nad temalt: „Mis uus asi see on, mida sa teed?”, vaid küsisid pigem: „Kes sa oled?” Nad ei seadnud kahtluse alla talitust.” (Robert J. Matthews, I Have a Question. – Ensign, sept 1974, lk 16)
Moosese seadus koos lihalike käskude, tseremooniate, rituaalide ja sümbolitega anti selleks, et aidata iisraellastel pidada meeles Jumalat ja oodata Jeesuse Kristuse lepitust. Päästja täitis selle seaduse lepituse kaudu (vt Al 34:13–14). Oma sureliku teenimise ajal tegid Jeesus Kristus ja tema apostlid tööd selleks, et õpetada juutidele, et pääste ei tule üksnes kuulekusest käskudele, vaid lepituse päästva väe kaudu. Nagu on kirjas salmis Õpetus ja Lepingud 22:2, võrdles Issand inimest, kes on saanud volituseta ristitud nendega, kes lootsid Moosese seadusele, uskumata Jeesusesse Kristusesse. See võrdlus toonitab vajadust hüljata „surnud” usulised tavad, mis ei saa meid päästa, ja võtta vastu evangeeliumi uus ja igavikuline leping ning järgida seda, just nagu tegid seda muistsed juudid, kes pöördusid kristlusesse.
Vanem James E. Talmage Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on selgitanud:
Kujutis
Vanem James E. Talmage
„Kui Issand rajas oma Kiriku sellel mandril nefilaste seas, rääkis ta nendele, kes olid valitud ja ametisse pühitsetud, kellele oli antud volitus, just seda, kuidas viia läbi ristimise talitust. Nad pidid ütlema: „Minule Jeesuselt Kristuselt antud volitusega ristin ma sind Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.” See ei anna meile tänapäeval mingit sellist volitust. Sõnad, mis Kristus rääkis oma vana aja apostlitele, ei anna ei tänapäeva apostlitele ega ka ühelegi Kiriku vanemale volitust. Ma kordan, sõnad, mis Ta, Issand, rääkis jüngritele, kes olid valitud nefilaste hulgast, ei anna meile mingit volitust, kuid tänapäeval on Ta taas rääkinud ja andnud sama väe ja volituse rääkida Tema nimel ja viia läbi evangeeliumi talitusi Tema seatud korra järgi. Seetõttu kuulutavad vanemad ja preestrid – kes viivad ristimisvetesse neid, kes tahavad saada ristitud, ja kes on öelnud, et nad usuvad, ja kes on parandanud meelt oma pattudest –, et olles saanud volituse Jeesuselt Kristuselt, ristivad nad Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.” (Conference Report, apr 1924, lk 68; vt ka Doctrine and Covenants Student Manual, 2. vlj, Church Educational System manual, 2001, lk 46)
Mõned varajased Kirikusse pöördunud ei mõistnud, et Issand ei võta vastu ristimist muidu, kui selle on viinud läbi keegi, kellel on preesterluse volitus. President Joseph Fielding Smith on selgitanud:
Kujutis
President Joseph Fielding Smith
„Kohe pärast seda, kui Kirik oli rajatud, tekkis pöördunuid. Mõned neist olid kuulunud teistesse kirikutesse, mis uskusid ristimisse vee alla kastmise kaudu. Tegelikult paljud varasemad Kirikusse pöördunud olid varem võtnud vastu sellise ristimise, uskudes, et see on õige. Siiski polnud küsimus jumalikust volitusest nende meeltes veel kindlat arusaamist leidnud. Kui nad soovisid tulla Kirikusse, olles saanud tunnistuse, et Joseph Smith [oli õige prohvet], nad imestasid, miks oli vaja neid uuesti ristida, kui nad olid juba vee alla kastmise läbi ristitud.” (Church History and Modern Revelation, 1953, 1. kd, lk 109)
Ristimine on värav ehk nõue igaühele, kes on jõudnud vastutavasse ikka, et siseneda selestilisse kuningriiki (vt 2Ne 31:15– 21). Ristimise talitus, mis on hädavajalik, hakkab kehtima üksnes siis, kui sellega kaasneb vastav südame muutus, mis juhib meid uude ellu.
Vanem John A. Widtsoe Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on kirjeldanud sellist elumuutust:
Kujutis
Vanem John A. Widtsoe
„Mäletan meest, kes mind Kirikusse ristis. Ta oli täiesti tavaline mees ‥, kes jõi kaks-kolm õlut päevas, võttis hiljem klaasikese viskit, ‥ tõmbas päev läbi suitsu; tema elul polnud muud mõtet ega eesmärki, kui vaid kolm korda päevas süüa ja mõne lihaliku vajaduse rahuldamine. Ta kuulis evangeeliumit ja võttis selle vastu. See oli hea. See oli midagi, mille järgi ta oli igatsust tundnud. Selle mehe vägi ja väärikus Kirikus kasvas. Kui ma mäletan, siis ta käis viiel või kuuel misjonil ja juhatas üht Kiriku misjonit. Ta oli sama mees, samade käte, samade jalgade, sama keha, sama meelega, kuid muutunud tänu Vaimule, mis tuleb igavikulise tõe vastuvõtmisest.” (Conference Report, apr 1952, lk 34; vt ka Doctrine and Covenants Student Manual, 2. vlj, Church Educational System manual, 2001, lk 46–47)